Olles alustanud käskudest, mis näitavad, milline on inimese õige suhtumine Jumalasse, jätkas Jumal käskudega, mis näitavad, milline on inimese õige suhtumine kaasinimesse. Kümne käsu keskel on hingamispäevakäsk (millest oli pikemalt juttu ajakirja eelmises numbris), mis on kui neid käske ühendav lüli. Ühelt poolt näitab see inimese õiget suhtumist Jumalasse: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev... Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2Ms 20:8-11) See on päev, mille Jumal andis inimestele, et neil oleks Jumalaga suhtlemiseks – Pühakirja lugemiseks, kirikus käimiseks jms jaoks rohkem aega kui argipäevadel. Teiselt poolt on selles käsus ka suhtumine inimesesse, esmalt iseendasse – inimene peab sel päeval igapäevatööst puhkama, mis on vajalik tema jõuvarude taastamiseks. Seejärel on selles käsus suhtumine kaasinimesse ning isegi tööloomadesse. Ka neile tuleb puhkust anda nagu endalegi: „Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on“ (2Ms 20:10). Argipäevatöid, mida sa ise sel päeval ei tee selle päeva tõttu, ei tohi tegema panna ka teisi, ei oma pereliikmeid ega teisi. Ka nemad vajavad puhkust ja võimalust suhelda oma Jumalaga enam kui argipäevadel. See võimaldab perel koos vaba aega veetes üksteisega suhelda. Sõnad „ei sa ise ega su poeg ja tütar“ osutavad perekonnapeale, lapsevanemale. Siis aga pöördub Jumal laste poole.
2Ms 20:12 on kirjutatud: „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!“ Sellele käsule toetudes kirjutas apostel Paulus Efesose kogudusele, et lapsed kuulaku oma vanemate sõna: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,“ see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!““ (Ef 6:1-3) Teatud eas ei pruugi lapsed taibata, miks vanemad seda või teist käsivad või keelavad, aga kui nad oma vanemaid austavad ja usaldavad, siis nad toimivad nii, nagu vanemad ütlevad. Hiljem, täiskasvanuks saades nad mõistavad, miks neil seda või teist teha kästi või keelati. Omaette küsimus on, mida peaks laps tegema siis, kui ta teab, et vanemad käsivad tal teha seda, mis pole õige, näiteks, varastada? Mõistagi on siin küsimuse all, mida peaks tegema vanematest igati sõltuv alaealine laps. Siin on väga raske nõu anda. Või kui uskmatud vanemad keelavad oma alaealisel lapsel tegeleda usuküsimustega ja toimida vastavalt oma usulistele arusaamistele? Ilmselt oleneb konkreetne tegevus just konkreetsest olukorrast. Need on siiski erandlikud olukorrad, mida ette tuleb. Kui aga tegu pole taolise erandliku olukorraga, siis ei ole mingit küsimust, kuidas toimida, sõltumata sellest, kas vanemad on usklikud või mitte. Seda enam ei ole küsimust, kui tegu on jumalakartlike vanematega. Kirjutas ju Paulus: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige!“
Vanemate austamine ei piirdu ainult kuulekusega. Kuulekus on üks vanemate austamise osa. Austamine tähendab igakülgset aupaklikku suhtumist nii vanematega käitudes kui ka oma vanematest rääkides. Seda ka siis, kui mingil põhjusel oma vanemate vaateid ei jagata. Eksimisi võib ette tulla mõlemalt poolt. Siin patuses maailmas on igasuguseid vanemaid ja igasuguseid lapsi, ja täiuslikke inimesi pole peale Jeesuse kedagi – ei laste ega vanemate hulgas. Lihtne on austada auväärset, kui aga mõni lapsevanem on ise põhjust andnud, et temast halvasti räägitakse, siis ka sellist isa või ema austav laps ei ole temast halva rääkija. Seksuaalne väärkohtlemine vanemate poolt on omaette teema ja seda ma siin ei käsitle. Ma pean silmas vanemate muid võimalikke eksimusi. Kui teised nendest halba räägivad, siis see on küll lapsele valus kuulata, aga otseselt see temasse ei puutu. Sellise vanema austamine ei tähenda ka teadaolevate faktide mahasalgamist, veel vähem n-ö musta valgeks rääkimist, pigem väljendub see vaikimises.
Käsk „Austa oma isa ja ema“ ei sea mingeid ealisi piire. Teatud eani on lapsed oma vanemaist sõltuvad. Siis saabub aeg, mil nad üksteisest eriti ei sõltu. Vanaks jäänud vanemad aga hakkavad suuremal või vähemal määral sõltuma oma täiskasvanud lastest. Piibli aegadel, kui polnud sotsiaalkindlustuse süsteemi, oli vanemate sõltuvus lastest palju suurem kui meie ühiskonnas, aga oma eakate vanemate eest hoolitsemise vajadus pole ka tänapäeval kuskile kadunud. Jeesus mõistis hukka sellise suhtumise, kui pühakojale annetamine seati oma vanemate eest hoolisemisest ettepoole. „Aga tema vastas neile: „Miks teie ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast? Jumal ütleb ju: Austa isa ja ema, ja kes isa või ema sajatab, peab surma surema. Teie aga lausute: Kui keegi ütleb isale või emale: „Olen selle pühendanud templile ohvrianniks, mis sina pidid minu käest saama“, siis ta ei pea enam oma vanemat austama. Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.“ (Mt 15:3-6) Nagu juba eespool täheldasin, tähendab austamine igakülgset aupaklikku suhtumist. Kui vanemad peaksid jääma dementseteks, siis lapsed ei tohi muutuda nende suhtes üleolevaks, vaid peavad ikka nende suhtes aupaklikud olema. Selline suhtumine on eelduseks, et ka su oma lapsed sind austavad ja „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!“ See on ka üheks Jumala riiki saamise eelduseks, „et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!“
Käsus „Sa pead oma isa ja ema austama“ nähakse ka kas otsest korraldust või vähemalt eeskuju võtmist väärivat põhimõtet suhtuda aupaklikult üldse vanematesse inimestesse, kes võiksid oma ea poolest olla sulle vanemateks või vanavanemateks. Samuti suhtuda aupaklikult ülemustesse. (Vanasti öeldi tööandja kohta „leivaisa“.) Paulus andis head nõu oma noorele kaastöölisele Timoteosele, 1Tm 5:1, 2: „Vana mehega ära kärgi, vaid räägi lahkesti nagu isaga, noorematega nagu vendadega, vanemate naistega nagu emadega, noorematega nagu õdedega – kõiges puhtuses.“
