Kui ma olin juba palju päevi palvetanud, et Jumal paneks kellelegi südamesse soovi oma usukogemusi jagada, oli kogemuste kotike endiselt tühi. Sellises olukorras tekkivad igasugused mõtted: kas ma pole olnud kuuldel, kui Jumal on tahtnud juhatada? Kas see polegi seekord Jumala plaan, et lugejad saaksid usukaaslaste kogemuste kaudu oma usule kinnitust? Kas äkki aitab juba, üle 13 aasta on see kogemuste kotike juba olemas olnud? Siis otsustasin, et palvetan ikka veel. Kui ma palve lõpetasin ja oma postkasti avasin, oli seal Kristi lugu. Taevaisa oli äratanud Kristi sel hommikul (tegelikult juba öösel) pool kolm üles ja juhtinud oma lugu kirjutama. Ja üsna kohe tuli Kristilt sellesse ajakirja numbrisse ka teine, Kjell Gunnar Stavdali lugu. Nii et seekord on lugemiseks Norra kotike.
Toon siia tänu Jumalale oma kehva tervisliku olukorra eest! Sest kõige selle sees õpetas Ta viimase paari kuu jooksul mulle kahte olulist asja. Esiteks, et kõik on Tema kontrolli all, ja teiseks: kõik tuleb kasuks neile, kes usuvad. Lisan siia ka kolmanda, mida Jumalaga käsikäes käies olen alles õppimas: on täiesti okei olla abitu! Ei pea olema tugev! Ei pea ise hakkama saama!
Nimelt kukkus minu maailm hiljuti kokku, kui hakkasin aimama, et hoolimata minu motiveeritusest, püüetest ja ponnistustest terveks saada ei muutu tõenäoliselt lähima kümne aasta jooksul suures plaanis midagi. Olin meeleheitel, piirangutest ja vintsutustest väsimas. „Jumal, ma olen õnnetu. Kohe päriselt õnnetu. Ma vajan Sind. Kohe väga! Palun anna mulle rahu ja Sinu head mõtted, sest minu omadest ei ole abi. Palun aita!“
Ootasin, et Jumal vastaks mulle. Korraga nägin silme ees elavat vett ja kõrkjaid. Seejärel ujus vees üks korv. „Ma ei saa aru,“ kurtsin Jumalale. „Palun seleta.“ Seejärel nägin kaldal üht naist korvi punumas. Korraga sain aru – see oli Moosese korv. „Miks ema oma lapsele korvi punub?“ uuris Jumal. „Sest ta tahab teda ära päästa,“ vastasin. „Kas see beebi saab teha midagi, et ema armastust ja päästet ära teenida?“ uuris Jumal edasi. „Ei, ta ei saa midagi teha. Ema punub talle korvi, sest Mooses on ju tema oma! Ta lihtsalt armastab teda!“ vastasin.
Ja korraga läks see lugu mu ees lahti ja ma sain sellest aru sügavamalt ja isiklikumalt kui eales varem. Korraga mõistsin, et oleme läbi kogu elu nii nagu Mooses seal korvis tollel Niiluse jõel. Sest see väike ja abitu beebi seal vee peal ujumas oleme justkui meie oma probleemidega, mida me lihtsalt pole võimelised inimlikult lahendama. Nii nagu Niilusele oli beebi jaoks kirjutatud „surm“, niisama kindlalt oli selle korvi peale kirjutatud „elu“. Mida suudan mina, inimene, enda abistamiseks rabistades ja kõigest väest punnides ära teha? Mitte midagi! Ma olen enda abistamiseks sama võimetu kui mõnekuune Mooses seal korvis! Tegelikult on minu püüded lausa ohtlikud, sest mis oleks juhtunud Moosesega, kui ta oleks korvist (loe: Jumala plaanist) välja rabelenud? Ta oleks leidnud ennast Niiluse jõest!
Korraga taipasin, mida Jumal mulle öelda tahtis: on täiesti okei olla abitu. Veelgi rohkem: me peaksimegi saama abituteks väikesteks lasteks, kes tunnetavad oma võimetust, ent kes võivad selle korvisõidu ajal rahuliku südamega magada, sest teavad, et vanem nende eest hoolt kannab! Jumal on minu ema ja minu isa! Tema hoolitseb iga olukorra eest! Ta on igaüht neist olukordadest juba enne minu sündi ette näinud! Temal on lahendused (korvikesed) igaks juhtumiks! Ma ei saa ka Tema armu ära osta ega teenida – Ta teeb seda lihtsalt sellepärast, et olen Tema oma! Sest Ta armastab meid nii palju, et Ta lihtsalt ei kujuta meid ette sellest korvist väljaspool, Niiluse jões!
„Anna mulle andeks, kallis Jumal, et olen proovinud ise pusima hakata. Et olen kord juba Sinu korvis olles rabistama hakanud ja proovinud sealt endalegi aru andmata välja rabeleda. Jumal, Sina kontrollid kõike ja tean, et Sa oleksid võinud mu haiguse juba eos olematuks teha. Aga Sa ei pannud kätt ette. Alistun Sulle täielikult ja astun taas sinna korvi. Jumal, veelgi rohkem, ma tahan selles korvis kurtmise asemel rahuliku südamega Sinu loodud taevast imetleda ja Sinu armuimedest mõtiskleda. Ma olen nüüd üleni Sinu oma! Tee minuga nii kui heaks arvad ja saada mind sinna, kuhu tahad!“
Peale palvet oli minus sügav rahu. Mõni aeg hiljem, kui taas pilk enda abitusele ja tervislikule olukorrale läks ning meel kurvaks kippus, küsisin Jumalalt, silmad vees, kas saan selles elus üldse terveks. See oli minu jaoks korraks veel nii oluline ja samas valuline küsimus.
Korraga nägin silme ees taas kõrkjaid. Seekord oli aga elava vee asemel vaid liiv ja tühi väli. „Ma ei saa aru,“ ütlesin Jumalale. „Palun aita mind.“ Seejärel oli liival, kõrkjate vahel taas korv. Seekord juba pleekinud ja päevi näinud korv. „Mida Sa öelda tahad? Palun aita mul aru saada. Kas ma saan kunagi veel terveks?“
„Mu laps,“ sain vastuseks, „vaata.“ Ja mu ees oli tühi, lõputu kõrb, lõputute liivaväljadega.
„Võta see korv ja seo enesele kaenlasse. Kui pöörad pilgu minult liivaluidetele ja sihis ei paista midagi muud kui kõrb, siis vaata seda korvi ja meenuta, et sa võid olla abitu, sest mina hoolitsen ise sinu eest! Mina kannan sind kätel ja peopesadel! Mina annan sulle vee ja toidu! Mina hoolitsen sinu vajaduste eest. Sina püsi minuga ja mina olen sinuga – me kõnnime selles kõrbes koos – alati koos!“
Puhkesin nutma. Sain aru, et ainus tee on täielikult alistuda. Teist teed ei ole. „Jumal, olgu peale. Ma armastan Sind ka siis, kui ma selles elus ei saagi terveks. Kui see haigus on minu rist, siis ma kannan seda Sinu auks – kogu selle elu! Aga palun, Jumal, teeme seda koos!“
Peale Jumalaga vestlust pühkisin oma pisarad ja mu hinges oli jälle soe, päikeseline ja rahulik. Nii kui Jumal mulle ühel kurval hetkel kinnitas: „Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust.“ (1Jh 1:5) Niisamuti ei ole pimedust kõrbes, sest alistades oma tahtmised ja soovid Temale, püsides Tema korvis, Tema plaanis, on meil Tema armastus, Tema hool. Tema ise valgustab meie teerajad. Ja needsamad kõrbed on meile suureks õnnistuseks, sest võib-olla on meie läbielud ja kogemused, meie nii öelda vastamata palved kellelegi teisele hoopistükkis õnnistuseks ja palvevastuseks. Niisiis ei ole minu elu enam minu päralt, vaid see on Issanda oma. Ja mis kuulub Temale, selle eest hoolitseb samuti Tema ise.
Armsad, kirjutan julgustuseks igaühele, kes tunneb, et tahaks oma korvist välja rabeleda, tahaks tervist, tahaks lahendusi, näha oma kõrbes konkreetseid lootustandvaid sihte. Jumal armastab sind ja nii kui Ta juhtis Moosese printsessi käte vahele (kuidas teisiti!) ja Iisraeli rahvast 40 aastat kõrbes, nii teab Ta, miks me just selles punktis ja kohas oleme. Temal on lahendused! Ja kui me peame antud ajahetkes selles kõrbes olema, siis kiitus Jumalale! Sest järelikult on parem, et see on nii, kui et see nii ei oleks! Jumal hoolitseb ise nii meie vajaduste kui sellessamas kõrbes vaimuliku kasvamise eest! Meie kõrb võib olla kellelegi teisele õnnistuseks! Millist imelist Jumalat me teenime! Jumalat, kes iga asja igavikulises plaanis nii meie kui teiste kasuks keerab! Ja kes meid üle piiride armastab!
Ilusaid uusi hommikuid, uusi võimalusi ja algusi teile Isaga käsikäes!
Kristi Taidla
Minule isiklikult on Kristi kogemus vägev meeldetuletus Jumalalt, sest minagi olen viimasel ajal palju mikse küsinud. Ma arvan, et ma pole ainus, keda see lugu võiks kinnitada. Kõik ei lähe nii, nagu me loodame, kõik ei lähe ka loogiliselt, aga ärme ronime Jumala korvist välja. Ärme ka rabele selles korvis, sest nii võib korv uskmatuse veega täituda ja põhja vajuda. Jumala Sõnast loeme: „Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.“ (1Pt 2:20) Ja filiplastele kirjutab Paulus: „Sest teile on armust antud Kristuse pärast mitte ainult uskuda temasse, vaid ka kannatada tema pärast.“ (Fl 1:29) Kuigi iga kannatus, mis kristlasi tabab, ei ole otseselt kannatus Kristuse pärast, siis laiemalt vaadates toob kõik kristlase elus Jumalale kas au või häbi. Kui üks haige inimene püsib Jumala plaani korvis ja säilitab usu sõltumata olukordadest, siis on see vägev tunnistus Jumala poolt ning vägev kinnitus igale kannatajale.
Järgmine lugu räägib sellest, et kui meie suurte inimestena peame Jumala Sõna kuulutamise osas alluma reeglitele ja keeldudele, siis võib ja saab Jumal ususeemne külvamiseks kasutada lapsi nende siira ja lapseliku usuga.
Ajal, mil see lugu juhtus, töötas minu naine Lise lasteaias, mis oli mõeldud nii kuuljatele, kurtidele kui kuulmisvaegusega lastele. Nii lapsed kui ka kasvatajad olid erineva usulise taustaga. Mida võis ja ei võinud lastele rääkida, oli rangelt piiratud. Jõulud ja ülestõusmispüha oli lubatud vaid juhul, kui need seostati ajalooliste traditsioonidega. Niisiis kerkis aeg-ajalt esile küsimus, kuidas usust tunnistada.
Ühel päeval oli Lisel lasteaiast koju tulles kummaline, mõtlik ilme näol. Ma ei mallanud küsida, vaid ootasin, mil ta end ise avab. Õhtu saabudes ütles Lise: „Pean sulle rääkima midagi uskumatut, mis täna juhtus. See pani meid kõiki ahhetama!“ Ta jätkas: „Olime lasteaialastega rannas, et otsida meri- ja rannakarpe ning võib-olla mängida isegi natuke merevees. Oli väga palav päev. Nii et isegi sõudepaadid olid alles maale tõmmatuna kaldal. Plaanisime testida hoopis teistsuguseid paate. Nimelt oli lastele antud ülesanne kodus pereliikmetega lauast või puukoorest paat meisterdada. Osa neist olid paadi meisterdamiseks palju aega pühendanud. Üks paatidest oli väga ilusasti tehtud. Sellel olid mast ja purjed. Puhus parasjagu nõrk maatuul, mis pidanuks tagama eduka ujutamise ja väärt elamuse. Jälgisime, et paadid liiga kaugele ei ujuks. Purjekas pandi vette ja väike kapten jälgis pingsalt mööda randa seilava paadi kiirust. Äkitselt puhus ranna poolt ootamatult tugev tuuleiil. See puhus täpselt paadi purjesse ja vedas paadi kaugele fjordi. Mootorpaadita polnud enam võimalik purjekat kätte saada, ent kõik lasteaiakasvatajate püüded kaldale tõmmatud paate vette lükata ebaõnnestusid. Kogu rühm seisis vee ääres ja oli merele seilanud purjeka kaotuse üle õnnetu. Enamus andis alla. „Njaa, pole hullu,“ ütles väike nelja-aastane tüdruk, „ma pean lihtsalt Jeesust paluma!“ „Kallis Jeesus,“ palvetas ta, „kas Sa oleksid nii kena ja tooksid mu purjeka tagasi?“ Kõikide silmad olid naelutatud purjekale. See oli endiselt kaugel mere peal, ent järgmisel hetkel jälgisime üllatuse ja imetlusega, kuidas tuul äkitselt purjeka juures suunda muutis ja selle vastupidisesse suunda tõi – tagasi kaldale ja just sellesse kohta (!), kust paadi seiklus alguse sai. „Ma teadsin, et Jeesus aitab mind!“ rõõmustas väike tüdruk. Paljud rõõmustasid koos tüdrukuga, ent osa meist jäi vaikseks ja mõtlikuks – minul olid pisarad silmis. Mis siis kui mõned neist, kes sellest kogemusest osa said, saavad ühel päeval päästetud tänu ühe väikese tüdruku raudkindlale usule!“
Kjell Gunnar Stavdal
Kord sõitsime mina ja minu tol hetkel veel koolieelikutest lapsed bussiga linna. Lapsed hakkasid Jumalast rääkima ja Tema kohta mulle küsimusi esitama ja me rääkisime terve tee usust ja Jumalast. Inimesed meie ümber kuulasid. Ma mõtlesin siis, et kui mina oleksin hakanud ise seal bussis usuasju rääkima, siis oleks mind kindlasti katkestatud ja kritiseeritud, aga laste küsimustele vastamist ei pidanud keegi taunimisväärseks. Nii sain bussirahvale evangeeliumi kuulutada ja meie ei tea täna, kuhu need Jumala seemned langesid. Ka ei tea me, mille kaudu meie elus Issand inimesi mõtlema paneb, aga kui me Jumalat armastame ja Tema Poja ohvrit kalliks peame, oleme nõus ja rõõmsad, kui saame olla seal Jumala korvis (loe: plaanis) Tema poolt armastatu ja kasutatuna.
Ja kui meie palved tervenemise või nõtruse pärast tunduvad jäävat vastuseta, siis Piiblis on kirjas Jumala vastus kõigi selliste olukordade puhuks: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!“ (2Kr 12:9) Paulus reageeris sellele Jumala vastusele sõnadega: „Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse.“ Nii et abitu olla on okei, sest siis ei pane me Jumala väele vastu, vaid teame, et Tema võtab meie abitu olukorra täiesti enda kontrolli alla ja meid kannavad naelaarmides käed.
