Kas oled pannud tähele, kuidas õhk on märkamatult sügiseseks muutunud? Õhtupimedus saabub nüüd juba üsna vara, suuremad sügistoimetused aias on tehtud ning suvisel ajal nii tavalised õhtused kohtumised sõpradega on jäänud üha harvemaks. Nagu loodus meie kliimavöötmes on asunud puhkuse aega, tunduvad ka inimesed toimivat hoopis teistmoodi kui suviti. Sügisene aeg on justkui loodud selleks, et end õhtuti teetassi ja hea raamatu seltsis diivaninurgal kerra tõmmata ja lasta selle ridadel end kosutada. Tänases nutimaailmas, kus kogu maailm tuleb peopessa kätte, on siiski vahel tükk tegu, et vabal hetkel telefoni asemel raamatu järele haarata.
On lihtne unustada, milline privileeg on see, et väärt raamatud täna nii lihtsalt ja laialdaselt meile kättesaadavad on. Kui vaatad oma koduski ringi, siis raamaturiiulilt vaatab vastu suur rikkus. Kuid veel mõned sajad aastad tagasi polnud ei raamatud ega ka nende lugemise oskus sugugi nii enesestmõistetav. Kas sa kujutaksid täna enda elu ette sellisena, et sa ei oskaks lugeda? Või kus raamatu hankimine on erakordne sündmus, kuna see on lihtsalt kättesaamatult kallis? Ka täna elame ajastul, kus vaid loetud lennutundide kaugusel elavad inimesed olukorras, kus naiste haridus ei pruugi olla nii lihtsasti kättesaadav. Või kui teises kandis lapsed varahommikul kooli asemel tööle suunduvad. Selliste olukordade tajumine annab natukenegi aimu, kuivõrd teenimatult suured on meie elus asjad, mida võtame iseenesestmõistetavalt või mida me tegelikult ei mõistagi enam tähele panna.
Olen ise suur raamatusõber ja sageli juhtub nõnda, et korraga on pooleli mitu raamatut, mida siis järjepanu loen. Mõni on suisa selline, mida ei raatsigi rohkem kui peatüki kaupa korraga lugeda ja kui see siis loetud saab, on kahju raamatut riiulisse tagasi panna. Üks neist on minu jaoks „Eeva laul“, mis on justnagu maiuspala, sest ma tean, kuidas see minu südame kallal misjonitööd teeb. Hiljuti lõpetasin taas selle lugemise ja juba esimesest leheküljest alates tundsin, kuidas see nagu täpne fileerimisnuga liigub otse mu salajasimate südamesoppidena välja nii, et igatsen oma elus täielikku reformatsiooni. Kuidas igatsen lihtsamat elu olenemata ümbritsevatest eluolukordadest.
Olen tähele pannud, et mind kõnetavad kõige enam raamatud, mis kinnitavad, et Jumal otsib, kutsub ja kasutab meid just seal, kus me praegu oleme. Me ei pea end enne kõlbavaks tegema, et Jumalale läheneda. Õigemini öeldes – mulle tundub, et Jumal suisa igatseb sellist alandlikkust, mis julgeks Tema ette tulla kõikide oma plekkide ja kortsudega oma vaimulikus rüüs, et Tema saaks need püsivalt täiesti korrastada. Et me ei otsiks kristlikus elus enda jõuga minimaalselt hädavajalikku, vaid saaksime tõesti puhata Jumala rahus ja ligiolus.
Üks näide sellisest rahulikust alistumisest on rahupäeval oma igapäevaste tegemiste kõrvalepanemine. Lugesin just hiljuti ühe väga tabava mõtte, mida soovin täna ka sinult küsida. Kas ootad iganädalaselt suurema ootusega reede või laupäeva õhtut? Eriti sügisesel ajal, mil läheb varem pimedaks, võib juhtuda, et on väga raske nn hingamispäevaks valmis saada. Olen isiklikult kogenud, kuidas reede õhtul enne päikeseloojangut läheb rabistamiseks ja saginaks, et ometi veel viimased tööasjad, söögid, koristamised tehtud saaks. Ja kui siis rahupäev sellistel kordadel käes on, siis ausalt öeldes rahust on asi päris kaugel. Ma tunnen, et olen enda ümbritsevas kõik saanud korda nii nagu lootsin, aga mu südames on asjad tegelikult puhta pilla-palla. Olen väsinud sellest kiirustamisest ja eriliseks ajaks seatud hingamispäev tundub justkui käest libisevat. Tundub, nagu oleksin hingamispäeva ettevalmistusest alates kõige olulisema, Jumala täiesti välja jätnud.
Mis oleks siis lahendus? Piibel ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!“ (2Ms 20:8) Pea meeles… see räägib, et kogu meie igapäevane elu peaks meenutama meile, et peagi saabub hingamispäev. Päev, mil meil on ilma igasuguste kõrvaliste kohustuste võimalik pühenduda eriliselt Jumalale enda ja oma lähedaste elus. Kui kõik muud tegemised tunduvad selle päeva erilisusest üle sõitvat, siis ehk on vaja meie eluski lihtsustamist? Just nagu raamatus „Eeva laul“ kirjeldati inimeste elu enne veeuputust, siis tänagi on meie ees igal hetkel valikud. Ja iga valik viib meid suure võitluse valguses igavikule lähemale või hoopis sellest eemale.
Piibel räägib meile kaanest kaaneni sellest, kuidas Jumal igatseb meiega isiklikku ja lähedast suhet. Sõprust inimesega. Ja Ta kasutab selleks nii aega, olukordi, erilisi õnnistusi kui ka teisi inimesi. Mis on see, mida Jumal on sulle kinkinud, et seda sel sügistalvel eriliselt Jumala töös kasutada? Mis on see, mis tooks sind ümbritsevate inimeste ellu valgust ja soojust sel hooajal, kus on seda kõige vähem? Mitte keegi pole liiga väike ega liiga vana, liiga nõrk ega vaene, et olla rikas ja täis Jumala armastust nii, et see voolab üle meie südameäärte. Piisab vaid viivuks pilgust meie ümber, et mõista, kui väga igatsevad inimesed praegu lohutust, lootust ja tõelist valgust.
Ja kui tunned, et vajaksid ise erilist kosutust, siis mul on sulle üks pisuke üleskutse. Nagu ka tänast juttu alustasin, siis sügisõhtud on otsekui loodud hea raamatu seltsis kerra tõmbamiseks. Kuigi nutiajastul tundub olevat palju lihtsam haarata telefoni, tahvelarvuti või arvuti järele, siis mis oleks, kui sel aastal loeksime ühiselt „Ajastute konflikti“ seeria raamatuid. Kandkem ka oma lähedased Jumala ette – ehk keegi neistki vajaks hinge kosutust raamatu näol ja saaksime selle neile kinkida. Ka minu enda jaoks on need raamatud eriliselt armsad just seetõttu, et osa neist on mulle usutee alguses kingitud. „Ajastute igatsuse“ kinkis mulle näiteks üks väga armas koguduse õde sõnadega, kuidas see on ta lemmikraamat ja kandnud elus väga keerulistest olukordadest läbi. Ja tõesti – ka mind on selle raamatu read aastate jooksul korduvalt kosutanud ja kinnitanud.
Kõik, kes me selle ajakirja ridu loeme, elame väga erinevates paikades, oludes ja eludes. Aga et Jumal on seesama nii erinevates paikades kui aegades, siis palvetan ja loodan kogu südamest, et need raamatud võiksid ka sinu jaoks olla eriliseks sügisanniks sel aastal.
Soovin sulle, armas lugeja, et see sügis saaks olema ühe erilise helguse aja algus. Et su südames võiks puhkeda kevadine uus lootus, mida jagada ka teistele oma eluteel.
