Kui Tim Martin ja Kaidi Kask loetud aastad tagasi värske abielupaarina esimest korda Eestisse saabusid, jäid nad perelaagris ilmselt kõigile silma. Timi tumedaid lokkis juukseid oli heledapäise Kaidi kõrval keeruline mitte märgata. Kuidas Lõuna-Ameerikast pärit Tim end Eestis tunneb ning mida ta elus oluliseks peab, rääkis ta lähemalt Helis Rosinale.
Palun tutvusta end – kes Sa oled ja kust Sa oled pärit.
Mina olen Tim Martin. Sündinud olen Peruu pealinnas Limas.
Räägi natuke rohkem oma minevikust. Millega Sa tegelesid enne abiellumist?
Huvitav küsimus. Lühidalt vastates olin enne abiellumist õpetaja kahes instituudis ja ühes keskkoolis. Mul oli oma ettevõte. Õppisin kohtuekspertiisi psühholoogiks, kirikus olin evangeelne jutlustaja ja kogudusevanem oma koguduses.
Millal Sinust sai adventist?
Olen olnud terve oma elu adventist. Minu vanemad ja vanavanemad olid ka adventistid. Ma ei tea, mitmenda põlve adventist ma olen ning see polegi oluline. Mõnel, kes on paar kuud tagasi ristitud, võib olla Jumalaga parem suhe kui sellel, kes on terve elu olnud adventist. Suhe Jeesusega on palju olulisem tegur vaimulikus kasvus kui fakt, kas ollakse kolmandat või neljandat põlve adventist.
Möödunud hingamispäeval mainisid mulle, et Ladina-Ameerikas on mõneti teistsugune mõtteviis. Et isegi väikesele lapsele antakse ülesandeid, et ühel päeval võiks temast saada juht. (eesti keeles on jüngri üks definitsioone: õpetuse vaimustatud eestvõitleja, toim.) Räägi sellest lähemalt.
See pole üksnes Ladina-Ameerika või kirikutesisene süsteem, vaid ülemaailmne, sh ka Eesti oma. Meil tuleb hoiduda mõtteviisist „palju teooriat, aga üldse mitte praktikat“.
Võtame näiteks olümpiamängud. Treenerid ja juhendajad ei oota, kuni atleetidele on kasvanud vuntsid ja habe, et siis hakata neid treenima ja võistlustele saatma. Siis on juba liiga hilja. Kui inimene tahab saada atleediks, peab ta hakkama tegema päris harjutusi ja võistlema enne kümnendat eluaastat. Kui tahad, et sinu lapsest saaks muusik, viid ta lapsena nii pea kui võimalik laulutundidesse.
Mis juhtub meie lastega kirikus? Mis juhtub kellegagi, kui tal on võimalus õppida midagi päris elus ja sa lased nendel ilusatel kuldsetel aastatel mööda minna? Ma ei kujuta ette muusikaõpetajat, kes ütleb, et loe see käsiraamat läbi ja kui sa oled täiskasvanu, suudad hoida käes viiulit, et anda kontserte ja osaleda võistlustel. On ju nii?
Samamoodi tuleb meil küsida endilt: 1. Milliseid samme ma teen, et minu lastest saaksid kristlastest juhid? 2. Kas minu kogudusel on loodud süsteem laste jaoks, et nad õpiksid teenima Jumalat läbi erinevate tegevuste päris eluolukordades? 3. Kui palju minu kohaliku koguduse liikmeid vanuses kuni 25 eluaastat on nõus tuleval hingamispäeval jutlust pidama või hingamispäevakooli õppetükki võtma? Kui ma ei tea või minu vastuseks on mitte keegi, on koguduses juhtimisega ilmselt midagi valesti.
Piibel õpetab meile, et pole olemas koguduse juhi „parimat iga“. Joosija oli Iisraeli kuningaks saades 8-aastane, Taavet võitles Koljatiga teismeeas, Jeesus õpetas templis teoloogia doktoreid ja professorid 12-aastasena jne.
Milliseid ülesandeid Sa oma kodukoguduses täitsid?
Olen olnud kaasatud enamikus adventkoguduse teenistusharudes, sest olen olnud igas valdkonnas juht kõige rohkem üks või kaks aastat. Oleksin võinud olla ka pikemalt, aga minu arusaam on, et kui ma ei ole ühe aastaga võimeline ette valmistama vähemalt ühte uut juhti, kes juhtimise üle võtaks, olen juhina läbi kukkunud.
Minu eesmärk on koguduse vaimulik kasv. Juhi peamine missioon, ma nimetan seda õnneks, on valmistada ette uus juht, kes tema rolli üle võtaks. Meenutagem Jeesuse sõnu Matteuse 28:19, kus ta ütleb: minge siis, tehke juhte kõigis riikides.
Mõned aastad tagasi kohtusid eesti neiuga. Kui kaua aega kulus, et mõista: temast võiks saada Sinu abikaasa?
Tegelikult võttis see ikka natuke aega… Kusagil kolm minutit. Esimesel minutil ütlesin endale „ta võiks olla“, kaks minutit hiljem ütlesin endale, et temast saab minu abikaasa.
Tavaliselt on nii, et kui kohtame kedagi, hakkame palvetama, et Jumal näitaks suunda. Aga siis võib olla juba veidi hilja. Me peaksime palvetama oma tulevase kaaslase pärast kogu aeg, eriti siis, kui pole teda veel kohanud. Sest kui tulevasega kohtud, pead olema valmis tegutsema.
Mäletan, et kui kohtasin oma abikaasat, lõpetasin temaga rääkimise Eesti aja järgi kell 1 öösel, Peruus oli kell juba 5. Mina helistasin siis kohe oma emale ja ütlesin, et ma abiellun eesti tüdrukuga. Ta oli üllatunud: kell on 5 hommikul ja mina helistan talle sellise jutuga. Aga ta sai aru, et ma mõtlesin seda tõsiselt.
Tegelikult olime alustanud Kaidiga äsja oma sõprussuhet, aga ma olin täiesti kindel, kuidas asjad edasi kulgevad. Jumal ütles mulle, et see on tema.
Missugune oli Sinu esimene mulje Eestist?
Kui ma olin 5-aastane, kolisin emaga ajutiselt Lima kesklinnast Lima maakohta. Mäletan perfektselt seda farmi ja loomade lõhna. Minu esimene Eestisse saabumine meenutas mulle lapsepõlve. Saabusin Tallinnasse südaöösel, me peatusime maapiirkonnas ühes talus, kuhu jõudsime umbes kell 3 hommikul. Minu esimene mulje oli, et olen jälle 5-aastane, see oli fantastiline.
Oled elanud abikaasa ja lastega nii Eestis kui ka Peruus. Mis olid peamised argumendid, et Eestisse kolida ja siin elamine soetada? Kas Sinu jaoks oli siia kolimine kerge?
Jah, olen elanud oma perega nii Eestis kui Peruus. Olen Eestis elanud juba rohkem kui kolm aastat, aga minu arst soovitab, et alati kui niiskeks ja külmaks läheb, tasub mul tervise tõttu minna soojemasse kohta, et end paremini tunda. On tavapärane, et kolime minu astma pärast Peruusse siinse talve ajal, sest Peruus on siis kuumad suvekuud. Viimase reisi ajal nädal enne meie planeeritud tagasitulekut läks Peruu lukku, ühtegi lendu ei väljunud Covid-19 tõttu ning seetõttu polnud meid vahepeal pikka aega Eestis näha.
Mul oli absoluutselt kõik Peruus olemas, enne kui siia kolisin. Rääkisin palju oma ämmaga, tema veenis mind Eestisse kolima. Nii ütlesingi head aega oma mugavale elule ja tulin siia. Kuna nende ligi nelja Eestis elatud aasta jooksul polnud meil kodu, kus end sisse seada, ostsime kevadel siia maja. Oleksime juba aasta varem ostnud, aga pandeemia tõttu ei saanud me siis Eestisse naasta.
Olen elu jooksul elanud paljudes kohtades, piltlikult öeldes nii vaesuses kui ka luksuses. Seetõttu polnud ka raske siia elama tulla.
Mõlemal teie lapsel on kolm eesnime, millest üks on Piiblist pärit (Michael ja Mary). Missuguseid oskusi ja teadmisi tahaksid neile aga õpetada seoses oma kultuuriga?
Mul ei ole plaanis õpetada neile midagi konkreetset enda kultuurist. Väljendid „minu kultuur“ ja „sinu kultuur“ on enamasti ilus viis peita või leida ettekääne, miks mitte praktiseerida Piibli põhimõtteid. Ma arvan, et kõige olulisem on püüda anda edasi teadmisi kristlikust kultuurist, sest see on ülemaailmne.
Teie peres toimub suhtlemine mitmes keeles. Aga võtame näiteks toidu – kas retseptid on rohkem Eesti või Peruu köögist?
Enamasti on meil hübriid mõlemast. Kuna viimastel aegadel läheb elu kodus nii kiiresti, domineerib meil köögis improvisatsioon. Üks asi, mida ma kogu aeg söön, on Eesti must leib. Ma armastan seda. Kui tahan maitsta eesti rahvustoitu, lähen tädi Elve Uusmäele külla, ta on parim kokk. Ma ei suuda lõpetada tema valmistatud toidu söömist ja minu abikaasa õe Kristiina valmistatud leib on ka väga maitsev.
E. G. White on kirjutanud vanemate rolli olulisusest oma laste juhtimisel Jeesuse juurde. Kuidas Sina püüad seda praktiseerida?
Minu isa suri, kui ma olin 1-kuune. Ma ei mäleta teda ja ema kasvatas mind üksi. Minu ema oli mulle eeskujuks, et Jumal on esikohal absoluutselt kõigis tegemistes. Ma püüan seda sõnumit ka oma lastele edasi anda.
Millest Sa unistad – mida tahaksid järgneva viie aasta jooksul Eestis teha?
Minu peamine unistus on täpselt sama, mis teismelisena oli: jõuda rohkemate inimesteni maailmas. Kui kellelgi on vaja abi või nõu, võtke palun minuga ühendust.
Foto: Erakogu
