Seekordset Kogemuste kotikest oleks väga kohane alustada ridadega meie lauluraamatust:
„Kui Jumala rahu on südames mul,
siis kõlab ka tormide sees
mu huulil see julgustav, rõõmustav laul:
Mul on hea, mul on hea Jeesuses!
Mul on hea Jeesuses, Tema rahu on mul südames!“
Kui mu mälu mind ei peta, on see ilus ja südamlik vaimulik laul kirjutatud siis, kui selle sõnade autor oli ühe korraga kaotanud kõik oma neli tütart. Surm saab meilt võtta meie armsad, kuid ei saa võtta Jeesust ega rahu, mis tuleb Tema kohalolekust meie elus. Tänu Annele, kes on saatnud Meie Ajale mitmeid oma kogemusi ja selles numbris avaldatav kogemus räägib ka sissejuhatusega samal teemal. Et hoolimata kõigest võib meil olla hea Jeesuses ja Tema rahu võib olla meie südames.
6. november 1994 oli see päev, mil mind pidi vastu võetama Haapsalu adventkoguduse liikmeks. Olin hommikul juba valmis kirikusse minema, kui minu kodu uksest astus sisse minu noorema poja sõber ja teatas, et oli toimunud liiklusõnnetus ja minu poeg oli selles õnnetuses surma saanud. Tema sõber, kes oli liiklusõnnetusse sattunud auto roolis, oli viidud raskete vigastustega haiglasse. Helistasin pastorile ja rääkisin, miks ma sel korral kirikusse ei tule. Koguduse toetus ja palved kandsid mind kogu sellest olukorrast imeliselt läbi. Kui ma selle kurva uudise sain, ei tekkinud minus mitte ühtegi „miksi“. Arko oli Jumala laps, kes oli juba 9-aastaselt Jumala päästvat väge kogenud ning kes oli 14-aastaselt ristitud. Vahetult enne oma surma olime Arkoga koos terve aasta käinud Piiblikoolis. Nüüd mõtlesin, et äkki Arko ise astus mõne sammu, et nii sai juhtuda. Siis tuli teine mõte: Tänu Jumalale, et teine poiss, kes oli roolis istunud, oli elus – tema ju veel Jumalat ei tundnud, aga Arko oli Jumala laps. Sellele mõeldes oli mu südames rahu.
Läksime Arko vennaga surnukuuri ja Jumal andis meile selle kohutava olukorra talumiseks erilise jõu ja tasakaalu. Läksime Tallinnasse, kus elab enamus meie sugulastest. Bussis sõites tuli erilise selgusega meelde laul, mille sõnad kõlavad: „mul on hea Jeesuses …“, mõtlesin sellele, et Arko suri Jeesuses ja tal oli hea ja ta veedab kord Temaga koos igaviku. Minus oli rahu ja küsimusi ei tekkinud. Ka vanaemale lapselapse surmast teatades kogesime mõlemad rahu, mingit nuttu ega halinat ei tekkinud. „Tänu Jumal, et mitte see teine, päästmata poiss!“
Palusin Piiblikooli direktorit Arkot matma tulla ja ta oli nõus. Raha mul ei olnud ja poeg Marko ütles: „Ema, ära muretse, küll Jumal hoolitseb ka selle eest.“
Piiblikooli minnes ootas mind ees suur üllatus. Üks õpetajatest oli parajasti tundi ette valmistamas. Just enne meie tulekut avas ta oma Piibli ja luges sealt kirjakoha Kuningate raamatust: „Kõik rahvas ja kuningas annetasid.“ Ta pani oma Piibli kinni, arvates, et see ei ole õpetatava teemaga kuidagi seotud. Kui ta aga meiega kohtus, siis sai talle selgeks, miks Jumal oli teda juhtinud Piiblit just selle koha pealt lugema. Ta tuli meie juurde ja andis meile 100 dollarit, millest piisas täiesti matuse korraldamiseks. Hiljem toetasid meid ka paljud sõbrad ja kristlased.
Matuse päeval andis Jumal mulle jõudu oma poja haua juures noortele tunnistada, kui oluline on olla Jumala laps. Tänan Jumalat, et Ta tegi mind nii tugevaks.
Enne matuseid tuli minu juurde ka üks Arko sõpradest ja ütles: „Tädi, me poistega arutasime, miks see just Arkoga juhtus? Tema oli meist kõige parem, ta ei suitsetanud, joonud ega laaberdanud?“ Ja siis ta ütles: „Aga siis tuli meile selgus: Jumal sai Arko ära võtta, aga meid Ta veel ära võtta ei saa.“ Kuna see poiss oli õnnetuse ajal autoroolis istunud poisi sugulane, ütlesin talle, et soovin näha selle poisi vanemaid. Jumal ise pani mulle suhu sõnad: „Timo, ütle tema vanemaile, et ma tahan neid näha ja ütle veel, et ma armastan neid.“ Nad tulid meile ja palusid andestust. Me kallistasime, võtsime ringi – nemad kahekesi, minu poeg oma abikaasaga ja mina koos oma laste isaga – ja palvetasime. Jumal oli meie juures võimsasti tegev.
Hiljem selgus, et auto kiirus oli olnud suur, turvavööd olid lahti ja auto kaldus teelt kõrvale. Siis oli minu poeg kukkunud teisele poisile peale ja niiviisi oma kehaga oma sõpra varjanud, kui esiklaas purunes ja nad vastu posti sõitsid. Roolis olnud sõbral oli kaelalüli puruks, kuid paljude palvete tulemusena tuli ta kolme nädala pärast tüsistusteta haiglast välja. Tänu Jumalale! Minus pole andestamatut meelt, vaid tänu, et see teine poiss ellu jäi ja võib veel siin elus päästetud saada, kui ta lubab Jeesusel oma südamesse tulla.
Anne Männiste
Aastaid tagasi küsis keegi minult, mis ma teeksin selle inimesega, kes tapaks minu poja? Ma ütlesin tol korral, et ma täpselt ei tea, aga sooviksin südamest, et suudaksin teha seda, mida Jumal on teinud oma Poja mõrtsukatega, kelle hulgast üks olen mina. Jumal armastab mind (ja sind muidugi ka) sõltumata sellest, mida ma olen teinud. Ja sellepärast ei taha ma enam kurja teha. Meie Isa palves on sõnad „päästa meid ära kurjast“, mida võib mõista ka sellisel viisil, et Jumal saab meid hoida kurja tegemast, seal hulgas ka õnnetust põhjustamast. Ühes teises kohas räägib Taavet: „Sa hoiad mind õnnetuse eest“ (Ps 32:7). Järgnev lugugi on omamoodi õnnetuse eest hoidmine.
Olin ühel hilisel sügisõhtul teel Tallinnast koju, mis asub Rakvere lähistel. Sõitsin Peterburi maanteele kohas, mis on suhteliselt halvasti valgustatud ja kus vastutulevad autod juhti tugevasti pimestavad. Tallinnast välja viivatel sõiduridadel liikusid autod päris suure kiirusega. Mina tegin Peterburi maanteele väljasõitmiseks tagasipöörde ja jõudsin sõidusuuna vasakus servas olevale kiirendusrajale ning olin samuti valmis kiirust lisama. Siis nägin ees minuga samas reas eemal vilkumas suurema auto ohutulesid. See tundus kahtlasena, võtsin kiiruse maha ja sõitsin hästi aeglaselt. Vaid mõned meetrid minust eespool oli tee peal maas naine (kes ilmselt oli juba saanud löögi autolt) ja ma mõistsin, et kui ma poleks ohutulesid näinud ega pidurdanud, oleks ma temast üle sõitnud. Et mõni teine liikleja naisest üle ei sõidaks, jätsin auto keset sõidurada seisma ja jäin kiirabi ootama. Vaatasin teele, kus oli seisnud ohutulesid vilgutav auto, seal aga polnud kedagi. Siis mõistsin, et Jumal, kelle kaitset ja juhtimist ma ikka olen palunud, andis mulle ainult Talle teadaoleval viisil märku ja hoidis õnnetuse ära. Tänu Talle hoidmise ja juhtimise eest!
Silvia Kirsch
Vahel vaieldakse selle üle, kas Jumal näeb tulevikku ette. Selle rubriigi eesmärk ei ole hakata teoloogiliselt tõestama, kuidas asjad tegelikult on. Ja kuna taevas on maast päris palju kõrgemal, ei suuda ilmselt meie – maised ja maa peal elavad inimesed – alati Jumala kõikvõimsusest ja tarkusest aru saada. Teinekord aga õpetab Jumal meile ühtteist enda kohta mõne olukorra kaudu. Nii juhtus ka minuga. Ühel pühapäeva hommikul novembri alguses sain ma oma teismelise poja peale tõsiselt pahaseks. Kuna tal jäi kõige kordasaadetu juures veel ka õigust üle, siis tõstsin ka mina häält ja ütlesin üsna tormiliselt välja kõik, mis ma sellest olukorrast ja oma lapsest arvan. Me läksime korralikult riidu, hommik oli rikutud ja päev paistis ka vussi minevat. Olin pahane, et lasin ennast niiviisi käima tõmmata. Siis mõtlesin, et hea küll, teen korraks lahti oma arvuti postkasti ja seal SEE oli. Just need sõnad, mis mind kõige enam puudutasid ja mis rääkisid väga selgelt sellest, et hea Taevane Isa teadis, et just sellel hetkel räägivad mulle selle olukorra lahti just need sõnad. Juba aastaid tuleb igal hommikul minu e-postkasti kaks kirja teiselt poolt maakera Ameerikast. Ühes neist kirjadest on vaimulik mõte eesolevaks päevaks, üks piiblitekst ja vahetevahel ka üks terane hea moraaliga humoorikas mõte või lühilugu. Teise kirja pealkiri on „Võta üks minut aega“ ja see sarnaneb väga meie hommikuvalvetega. Niisiis võtsin ma torisedes ühe minuti aega ja lugesin: „„Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa“ (Mt 5:5). Tasased ehk leebe vaimuga … leebe käitumisega … leebe südamega. Leebus – või tasadus – on märk vaimulikust küpsusest. … Oma elus raskete olukordadega silmitsi seistes ei sattu tasane inimene depressiooni ega muutu tusaseks, vaid mõtleb pigem sellele, mida Jumal soovib talle selle olukorraga õpetada ja kuidas ta saaks ka selle olukorra läbi Jumalat austada. … Tasane inimene ei otsi oma probleemidele maiseid lahendusi. … Probleemide tekkides ei mõista tasane inimene teisi hukka, vaid otsib pigem Jumalale meelepärast lahendust. Tasane ja alandlik inimene ei ole pessimist, ta ei ole negatiivselt meelestatud. Tasane inimene ei pea sõda oma lähedastega ega räägi haigettegevaid sõnu. Kui asjad ei suju tema tahtmise järele, ei muutu tasane inimene tujutuks.“
Jumal oli näinud eelmisel õhtul, et järgmisel hommikul olen ma sellises äravusserdamise tuuris ja et mind panevad mõtlema just need sõnad. Niisiis juhtis Ta üht oma last sealpool maakera neid kirjutama. Ja tegema seda täpselt õigel ajal. Igatahes mina lugesin ja mõistsin, et iga sõna oli öeldud mulle. Sain aru, et ma ei olnud mitte üks raas tasane. Edasi sain aru, et mul endal pole seda tasadust mitte kusagilt võtta. Ma võin ju endale hommikust õhtuni korrata, et ma pean tasane olema, aga see ei toimi. Piibli näitele toetudes – leopard võiks kas või terve päev endale korrata, et ta täpid peavad ära kaduma või muutuma – need ei kao. Arvatavasti oled sinagi kogenud, et kontroll olukordade üle ja enda üle kaob vahest käest. Paulus koges seda ka, ega ta muidu poleks kirjutanud: „Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda; sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!“ (Rm 7:18-19). Küllap paljud meist on sama mõtelnud. Paulus leidis oma väljapääsmatus olukorras lahenduse ja seda lahendust pakkus Jumal taaskord minulegi. Kuna Saatan käib meie ümber nagu möirgaja lõukoer (1Pt 5:7), vajame me hädasti kedagi, kes on temast tugevam. Ja meie vajadused saavad täidetud ülikülluslikult Temas, kes on siin maa peal elades ja meiega täpselt ühesugustes olukordades olles Saatana võitnud. Nagu oks poogitakse viinapuusse, niiviisi tahab Ta meid enda külge pookida – pookida meid oma ristihaavadesse – elada meis ja võita meis ja armastada meis ning läbi meie.
Me oleme kõik ilma Jumalata ühed suured vusserdajad, isegi siis, kui teeme seda vaikse häälega ja isegi siis, kui me sellest endale aru ei anna. Aga meid on loodud elama Temaga koos – väga lähedases ühenduses Temaga – nii oli see Eedenis ning risti tõttu ja läbi tahab Jumal jälle astuda meie ellu ja tuua Eedeni meie südamesse tagasi. Jeesuse sündimise eel tuletas ingel Joosepile meelde Jesaja ettekuulutust: “Ennäe, neitsi saab käima peale ning toob Poja ilmale, ja Temale peab pandama nimeks Immaanuel”, see on meie keeli: Jumal meiega“ (Mt 1:23). Jeesus tuli, et anda meile tunda, mis tähendab, et Jumal on meiega. Ja Ta on lubanud meiega olla iga päev maailmaajastu lõpuni. Kui Jeesus valmistas jüngreid ette oma peatseks lahkumiseks ja andis Püha Vaimu tuleku tõotuse, ütles Ta muu hulgas, et Püha Vaim tuleb ja tahab elada nende sees. Jeesus tahab Püha Vaimu läbi olla ka meie südames – see on lahendus, mille Paulus oma jõuetusele ja patustele kalduvustele leidis ja seda lahendust pakutakse meilegi. Ja nii nagu see juhtus ükskord üle kahe tuhande aasta tagasi, tahab Sõna ka täna lihaks saada. Seekord minu ja Sinu sees. Jeesus, kes sündis ükskord Petlemma sõimes, tahab sündida Sinu südames ja elada seal. Ta ootab Sinu kutset!
Kogu maailm peab varsti Jeesuse sündimise pühi. Keegi on ütelnud, et sa pead neid pühi tõeliselt alles siis, kui sa võid vaadata Isale otsa ja öelda, et oled Tema kingituse vastu võtnud. Olgu eesseisvad pühad sulle tõelised Isa Kingituse vastuvõtmise pühad! Ja kui pühad mööda lähevad, siis on Isa Kingitus ikka sinuga!
