Kui sa hingamispäeva hommikul piiblitunni ajal Tallinna kogudusse sisse astud, leiad ukse juures vasakut kätt meie hingamispäevakooli 9. klassi ja selle klassi õpetaja Rein Luide. Võimatu on selles leebes ja südamlikus mehes ära tunda endist narkomaani. Aga ometi just narkomaaniaga oli seotud tema minevik. Täna on ta Jumala laps, kes kindlasti kunagi ei unusta, millisest august Jumal teda välja tiris ja üles tõstis. Reinu puhul klapivad 100% Taaveti sõnad: Ta „tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud!“ Ps 40:3.
Soovin anda tunnistust Jumala armu suurusest, Tema tõmbas mind välja tulest kui tuki, mis juba põles. Olin süstiv narkomaan. Üheksakümnendate keskel Eestimaal veel narkomaania probleemi ei teadvustatud. Sõitsin öösel Kallaku tee alt läbi ja inspektorid peatasid mu auto. Paluti torusse puhuda ja see ei näidanud midagi. Üks noor inspektor ütles teisele: „Poiss on kaine, aga silmad läigivad küll imelikult.“ Mõtlesin selle ütlemise peale, et võiksin ju vanuse poolest talle isaks olla. Oli nii õhku täis nagu „Belassi“ kumm. Mul oli hea meel, et nii lihtsalt pääsesin, tehti ainult suuline hoiatus. Ometi olin paar tundi tagasi tugeva „sutsaka“ teinud. Olin teel Sämist koju.
Mida aeg edasi, seda raskem oli eluga toime tulla. Vahetasin töökohti, sest talvel, kui varud lõppesid, jäi üle masendus ja „lomka“, so võõrandumine. Kümme esimest päeva oli kriis, siis hakkas tervis kukesammu võrra paremaks minema. Nõrkus ja külmatunne kestis paar kuud ja vererõhk oli maas.
Küll ma andsin kodus lubadusi, et seekord jääb viimaseks korraks, aga kõik kordus üha uuesti ja uuesti. Tuli kevad, kõik läks jälle roheliseks, lill hakkas õitsema ja ma ei suutnud kiusatusele vastu seista. Kõik sõbrad, kellega ma lähemalt suhtlesin, olid ka narkomaanid. Mõnel neist oli sidemeid ja vahendeid, mille abil talv üle elada. Klaas moonikuprapuru maksis 100 krooni, sinna lisandus veel 40 krooni kemikaalide eest. Sellest kogusest sai aga vaevalt kaks päeva elada. Kuna minul polnud eriti võimalusi talvel puru muretseda, siis olin sageli sundseisus – kõik oli otsas keset talve. Kuidagi ei suutnud välja vedada. Seetõttu olin korduvalt võõrandumises. Sel ajal veel ametlikult metadooniravi ei tehtud. Kõik see kordus aga üha uuesti ja uuesti. Mõistus ütles, et selline elu on väär, aga väljapääsu ma ka ei näinud. Ükski mu sõpradest polnud suutnud „nõela otsast“ ära tulla. Mul polnud ühtki eeskuju ega pretsedenti.
Üheksakümnendate keskel toimusid Salme tänava kultuurimajas mediteerimise kursused. Öeldi, et niiviisi on võimalik kõigist pahedest lahti saada. Ühel õhtul läksin sinna kohale, et näha ja kuulata. Kõik oli kena ja hästi korraldatud. Lektor rääkis inglise keeles ja üks noor naine tõlkis tema juttu. Öeldi, et kes on alkoholi või narkomaania küüsis, see võib sellest vabaks saada. Tingimuseks on see, et kolm päeva peab täiesti kaine olema. Mulle see ei sobinud, sest juba kolmandal päeval oleksin ma olnud staadiumis, mida me nimetasime „kõik augud jooksevad“.
Tööl aga oli vaja käia. Olin siis ühes talus sulane. Toit oli sealtpoolt, peremees maksis 100 krooni päevaraha lisaks. Talvel aga saatis peremees mind linna ühte väiksesse puutöökotta mesitarusid valmistama. See sobis mulle, sest nüüd ei pidanud enam maalt linna pendeldama. Juhus tuli ka appi – nii ma tol ajal arvasin. Sõbral, kes Leedust „puru“ muretses, jäi tooja piiri peal vahele ja ta arreteeriti. Tal oli endal viimase staadiumi kurguvähk ning nüüd puudus tal kodus keetja e “kaifi“ valmistaja. Kuna ta ise keeta ei suutnud, siis palus ta mul keetjaks hakata. Tasuks selle eest sain kopsiku loputuse endale. See keetmise protsess kestis iga päev 3 tundi, kõige selle juures nõuti piinlikku puhtust. Enne kaifi valmistamist tuli kõik nõud kolm korda läbi keeta. See mees suri varsti ja 10. juunil matsime ta Rahumäe surnuaeda. Kohal oli palju rahvast. Mõtlesin, et järgmine olen vist mina.
Üritasin juulini välja vedada, sest siis oli lill valmis ja enam probleeme polnud. Ühte teadsin ma kindlalt – järgmist talve ma „nõela otsas“ üle ei ela. Jõud hakkas kaduma. Üks oli selge: suvel oli kergem „lommis“ olla, sest võõrandamisega kaasnes kohutav külmatunne.
Mu õde, kes töötas tol ajal Kõltsu Tervisekeskuses, kutsus mind sinna ennast ravima. Kui kuulsin, et neil oli seal olnud narkomaan, kes oli abi saanud, nõustusin ka sinna minema. Leppisin järgmiseks nädalaks aja kokku arvestades seda, kuidas mul „kraami“ alles oli. Naine ja poeg viisid mind autoga kohale. Maakodus tegin veel viimase süsti. Teadsin, et õhtul hakkab halb. Kohapeal näitas õde mulle ruume, küsisin täiesti eraldi ruumi, kus tualett oleks lähedal. Sain endale toa, kus sain enne pimedat kaks tundi magada. Üles ärgates leemendasin higist ja läksin tualetti oksendama. Kõik see oli mulle tuttav. Niipalju jõudu oli veel, et suutsin voodist üles tõusta. Juua enam ei saanud. Hommikuks väänas juba konte. Istuda ei saanud ja pikali ei olnud ka hea olla. Külm ja kuum käis vaheldumisi. Tekkis täielik apaatia. See mõjus rusuvalt nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Algas kriis. Seekord kestis see tavalisest kauem, üle 5 ööpäeva ei saanud isegi lusikatäit vett suhu võtta. Õde käis mind mitu korda päevas vaatamas, vahetas märjad voodiriided kuivade vastu ja palvetas voodi ees. Ütles, et ela 10 minuti kaupa.
Kuuenda päeva hommikul tuli Sillamäe pastor. Üks vanem mees oli temaga koos. Tundis huvi, mida ma süstisin, kuulas ära ja ütles, et tema oli Narvas elades 3 aastat oopiumi süstinud. Küsisin, palju tema päevas tarvitas. Ta ütles, et klaasi, vahel rohkem ka. Leidsime ühise keele. Siis ta ütles, et mul pole sellist iseloomu, et korra kaifida. „Sind võib aidata ainult see!“ ütles ta ja näitas pöidlaga ülespoole. Paar aastat tagasi oli õde toonud mulle „Ajastute igatsuse“. Olin selle tookord läbi lugenud. See tundus mulle müüdina.
Samal päeval hiljem tuli ka õde mind vaatama ja palvetas jälle minu voodi ees. See jättis mulle mulje ja ma leidsin ennast mõttes tema palve üle arutamas. Ja siis mõtlesin, et järsku Jeesus tõusiski hauast üles. See mõte haaras mind. Kui inimene tõusis hauast üles – tähendab, see on võimalik. Seda uskus ka minu isa ja nüüd õde. See avastus oli nii haarav, et tõusin oma äärmisest nõrkusest hoolimata voodis istukile. See oli minu narkomaani-elu lõpp. Ja uue elu algus. Tänu Jumalale, kes mind kõigest välja tõmbas.
Rein Luide
„Sest nende lunastaja on vägev, tema lahendab nende riiuasja sinu vastu! „Õps.23,11. See Piiblitekst sobib väga ilusti järgneva tunnistuse sissejuhatamiseks. Või veel üks tekst Piiblis, mis võib olla meile kõigile julgustuseks häda ja ülekohtu ajal – muidugi juhul, kui me sellesse usume: „Aga ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima! See on Jehoova sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Jehoova!“ Js 54:17.
Tunnistajad? Kas neid on vaja? Milleks?
Piiblis on väga palju kirjutatud tunnistajatest ja nende tunnistamisest, mis kinnitab meie usku Pühakirja ja selle õigsusesse ja juhatab meid igavese elu allika juurde, kui me seda ise soovime.
Tunnistaja saab tunnistada ainult sellest, mida ta isiklikult on kuulnud või näinud. Kui mõni otsus tehakse subjektiivselt, ilma tausta uurimata ja tunnistajaid kuulamata, võib tõde jääda varjatuks või hoopiski olematuks. Ka meie igapäevaelus võib tekkida olukordi, kus vajame tunnistajat või tunnistajaid ja sellest kirjutangi ühe isikliku läbielu.
Mõningaid aastaid tagasi sain väikese päranduse. Otsustasin selle müüa ja tegingi seda. Kui ostja oli objektiga küllaltki kaua ja põhjalikult tutvunud, osutus see talle sobivaks ja ta ostis selle vastavalt meie kokkuleppele ja seaduses ettenähtud korrale. Nii sai tehing kenasti lõpetatud.
Mõni aeg hiljem sain ostjalt kirja, kus ta teatas, et oli mulle liiga palju maksnud ning et nõuab osa oma rahast tagasi. See oli küllaltki suur summa, mida ta nõudis ja kui ma sellega ei nõustu, siis ta lubas asja kohtusse kaevata. Nii naeruväärsele kirjale ma ei vastanud. Möödus veel üks kuu ja mulle tuli kohtukutse. Ma pöördusin abi saamiseks Taevaisa poole. Jumal juhatas mulle väga andeka advokaadi. Järgnevalt läksin ma kriminaalkantseleisse, võtsin sealt toimiku mind puudutavate materjalidega, tegin mõningad väljavõtted ja viisin need oma advokaadile tutvumiseks.
Siis algas pikk kohtutee. Juba esimesel istungil oli mul kaasas kaks tunnistajat, minu süüdistajal aga polnud ühtegi tunnistajat. Sellised tühised istungid kordusid peaaegu kaks aastat. Viimaks kuulutati välja viimane istung. Nagu alati enne kodunt väljumist, palusin ka nüüd Suure Kohtumõistja abi. Algas otsustav istung. Selleks ajaks oli ka minu vastasel tunnistaja. Tema tunnistajaks oli Bioloogia Instituudi vanemteadur. Väärikas daam astus tunnistajapinki, rääkis selgelt, rõhutatult ja väga täpselt esimesest viimase lauseni minu kasuks ja seega tühistas minu vastase nõudmise. See oli suurim ime, mida ma oma elus olen kogenud.
Jumal teeb tänapäeval samuti imesid nagu vanematel aegadelgi, pangem neid tähele ja olgem nende eest Taevaisale tänulikud.
Armas sõber, kui Sul on siin muredemaal kitsas käes, siis „tõsta oma silmad mägede poole, kust meie abi tuleb, abi tuleb Jehoova käest, kes on teinud taeva ja maa“ (Ps 121:1-2).
Vaike Kallandi
Kas sulle, hea lugeja, ei meenu loetud tunnistusega seoses lugu Piiblist, kus ühele mehele maksti selle eest, et ta Iisraeli neaks. Selle mehe nimi oli Bileam ja me teame, et ta lõpuks õnnistas Iisraeli.
Seoses tunnistamisega ja tunnistajaks olemisega tegin mina ise alles selle rubriigi kokkupanemise ajal väga tõsise kogemuse. Olime nimelt koos kahe kogudusekaaslasega Pereraadio Tallinna stuudios salvestamas järjekordset saadet sarjast „Käsikäes“. Saate tegemise ajal helistas mulle Viljar (Saar), kellega koos me olime varem mitu saadet salvestanud, ja ütles: „Kas sa tead, et sa oled otse eetris?“ Ma ehmatasin korralikult ära ja arvasin, et olen saate tegemise käigus mõne vea teinud ja seetõttu läheb kogu meie saate tegemise protsess nüüd otse-eetrisse. Hiljem selgus, et viga tehti Tartus, kus asub nn peastuudio. Püüdsin siis hoolega meenutada, millest me olime sel eetris olemise ajal omavahel rääkinud ja kas oli midagi „ebakohast“ ka? Ja siis andis Jumal mulle tõsise õppetunni. Ta ütleb oma sõnas, et meie oleme Tema tunnistajad – me tunnistame Temast ja meie elu põhjal otsustavad paljud inimesed Jumala üle. Kogu meie elu on otse-eeter! Mitte ainult raadio otsesaade või mõni muu avalik esinemine või muidu avalikus kohas viibimine. Kogu elu on otse-eeter. Kas meil peaks selle tõttu rambi- või eetripalavik või pinge tekkima? Ei, kui käime Temaga, suhtleme Temaga, lubame Temal juhatada kõiki oma päevi ja tunde. Kui oleme Temas ja Tema on meis, ei saa me ka valetunnistust anda. Me muretseme võib-olla liiga palju oma valede sõnade või tegude pärast ja kõige rohkem sellepärast, kas keegi neid nägi või kuulis. Võib-olla peaksime rohkem mõtlema sellele, mis meie suust üldse väljub ja miks sealt väljub asju, mis ei kannata rambivalgust või eetrimikrofoni? Jumala Sõnast loeme: „Kas allikas samast soonest keedab välja magusat ja mõru vett? Ega viigipuu, mu vennad, või kanda õlimarju või viinapuu viigimarju? Ei soolaallikas või anda magusat vett!“ (Jk 3:7-12). „Soolaallikas“ võib püüda ennast vaos hoida ja näida mõnes olukorras magusa allikana, kui see aga laseb ennast vabaks või lähevad olukorrad vingeks, tuleb sealt ikka soolvesi. Ainus viis „magusat vett“ välja anda on lubada Magusa Vee Allikal olla meis. Ja sa tead ju, kust tuleb kõik hea! Oma ristisurma läbi on Jeesus kätte võitnud õiguse olla sinu elus, elada oma elu sinu läbi. Kas sa lubad Ta oma südame troonile, kohale, mida Ta tõeliselt väärib? Või on troon juba täis? Ja kibeda soolvee kraanid on lahti keeratud? Otsus on sinu. Aga sa pead arvestama sellega, et sa võid sattuda otse-eetrisse või rambivalguse kiirtesse just siis, kui sa seda kõige vähem arvad.
„Sellepärast ei ole ka meie sellest päevast, mil me seda kuulsime, lakanud palvet tegemast ja palumast teie eest, et teid täidetaks Tema tahtmise tunnetusega kõiges vaimulikus tarkuses ja arusaamises, et te elaksite väärikalt Issandale, et Temale kõigiti meeldida, vilja kandes kõiges heas töös ning kasvades Jumala tunnetuses ja saades vägevaks kõige väega Tema au vägevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga tänades Isa, kes teid on teinud kõlbavaks osa saama püha rahva pärandist valguses, kes meid on päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud oma armsa Poja riiki“ Kl 1:9–13.
