Möödunud suvel sõitis Valga koguduse noor pastor Aldar Nõmmik neljaks kuuks USA-sse uusi teadmisi ja kogemusi omandama. Nüüd on Aldar Eestis tagasi ning valmis õpitut ellu rakendama. Mida ta siis seal õppis? Annan sõnavooru Aldarile, et ta saaks ise täpsemalt rääkida.
Esmalt räägi palun, kuidas sa Ameerikasse sattusid!
See oli niimoodi, et ühel detsembrikuisel päeval kuulasin Doug Batchelori õppetükitundi ja tema rääkis seal sellisest kursusest nagu AFCOE ehk siis Amazing Facts Center of Evangelism (Amazing Factsi Evangelismikeskus, toim). See tundus väga huvitav olema ja ma rääkisin sellest oma isale, et tahan minna sinna õppima. Isa rääkis sellest siis oma ülemustele ja tuli vastus, et jah, ma võin minna. Aga et siis pean ise otsima ... kuidas sinna saada jne. Minu õpinguid toetasid AKEL, Balti Unioon ja mõned head inimesed.
Hakkasin tegutsema. Kõigepealt saatsin sinna applicationi (avaldus), tuli jaatav vastus – mind võeti vastu.
Kui ma seda kursust internetist vaatasin, siis oli see minule tol hetkel kõige parem. Sest ma ei ole selline õppija inimene, ma ei saa kaua laua taga istuda ja õppida. Mul jääb liiga palju energiat üle. Ning ma ei soovinud minna kuhugi välismaale kolmeks aastaks ja kaotada kõik need kontaktid, mis on siiamaani loodud nii kirikus kui väljaspool kirikut. Mul oli vaja just sellist lühikursust, kus ma saaks sellised baasteadmised kätte.
Mis kursus see täpsemalt oli?
Osalesin neljakuisel kursusel. See oli mõeldud rohkem evangelistidele, mitte niivõrd pastoritele.
Kursus ise nägi välja niimoodi, et meil olid pühapäevast neljapäevani tunnid ja reede-laupäev olid siis vabad. Meil oli päevas kuus tundi alguses. Õppisime selliseid asju nagu adventkoguduse põhipunktid, ajalugu, evangelisatsiooni teooria – kuidas avalikku evangeliseerimist ja isiklikku evangelisatsiooni teha. Me õppisime Ilmutuse ja Taanieli raamatuid põhjalikult. Saime veel palju tervise- ja nõustamisalaseid teadmisi ja palju muud.
See on tõsiselt ülihea kursus sellisele inimesele nagu mina. Ma sain just seda, mida vajasin. Intensiivselt. Samas oli see kogemus, et me ise olime kõige selle keskel. Me ise käisime ukselt uksele, ise tegutsesime seminaridel, mõned meist said ka seal jutlustada, mõned aitasid niisama kaasa. Mina töötasin lastega. Ei olnud ainult teooria, teooria, teooria, vaid ka praktika. Minule oli see ideaalne kursus.
Milline päevakava teil oli?
Päevakava oli niimoodi, et kui sa hommikust tahtsid süüa, pidid enne seitset üleval olema. 8:20 algas hommikupalvus, pärast seda oli esimene tund. 12.20-14.00 oli lõunapaus. Pärast seda oli kolm tundi kuni õhtuni.
Esimene kuu oli selles mõttes vabam, et õppida ei olnud palju. Aga siis tuli rohkem õppimist ja mõne kuu pärast ka seminar. Ja siis meil olid ainult hommikul tunnid. Pärastlõuna oli vaba ning õhtul pidime sõitma seminarile. See oli kohustuslik.
Reeglid olid ranged.
Ütlesid, et esimesel kuul olid õhtud vabad. Mis te siis tegite?
Esimesed päevad olid ikka väga igavad. Siis absoluutselt kedagi ei tundnud. Meile ei tehtud ka tutvumisõhtuid ega mitte midagi. Midagi õppida ka veel ei olnud. Ja siis oli väga igav.
Siis, kui juba tutvused tekkisid, oli lihtsam. Siis nagu sai kellegagi sporti teha ja niisama juttu rääkida. Lõpuks tuli igasuguseid kodutöid ja muid tegemisi ja siis oli juba seltskonnaelu ka rohkem.
Kuidas te praktiliselt saite õpitud teadmisi ja oskusi kasutada?
Pidime käima kaks korda nädalas neli tundi päevas ukselt uksele. Küsitlesime inimesi ja proovisime nendega kokku leppida piiblitunni aja.
See nägi välja niimoodi, et läksime ukse taha, koputasime. Tuli inimene, tutvustasime ennast, meil olid sinised särgid seljas. Osad inimesed lõid kohe pauguga ukse kinni. Aga osad inimesed vastasid meie küsimustele ja osadega saime isegi kokku leppida aja, millal läksime nende kodudesse piiblitundi läbi viima.
Piiblitunni teemaks oli Taanieli raamat. Alguses olin väga kartlik, mulle ei meeldinud, et pidin teiste inimeste ukse taha minema ja nendega rääkima teises keeles, mis ei ole minu emakeel. Aga ma ka arenesin selle aja jooksul. Ja lõpuks oli see täitsa nauditav ja väärtuslik kogemus. Sest Eestist mul eelnevalt sellist kogemust ei olnud.
Siis algas seminar. Inimesed, kellega koos olime Piiblit õppinud, kutsusime sinna. Pluss siis oli veel väga suur reklaamikampaania ja sellest ajast alates läks meie programm niimoodi, et meil olid ainult hommikul tunnid. Ja õhtul pidime sõitma seminarile. Seal oli niimoodi, et peaaegu iga õhtu toimus seminar. Päris huvitav oli. Ja Citrus Heights'i kogudusse, kus me töötasime, ristiti seminari lõpus üle kümne inimese.
Mina töötasin seminari ajal lastega. Ja aitasin klaverit mängida. Lõpuks nad harjusid minuga nii ära, et ei tahtnud, et ma Eestisse tagasi tuleksin. Väga meeldiv oli seal töötada. Mis ma seal õppisin, on just see, et kui vajalik on eeltöö ja järeltöö nende inimestega, keda me seminaridel näha soovime.
Milline kuulajaskond oli seminaridel?
Esimesel õhtul oli võõraid inimesi kaheksakümne ringis. Just neid, kes kunagi pole meie kirikuga seotud olnud.
Ja lõpus käis pidevalt nii kahekümne inimese ringis. Aga neist enamik said ka ristitud.
Kokku oli 27 seminari, mis toimusid peaaegu igal õhtul. Välja arvatud kolmapäeva ja pühapäeva õhtul. Kuna Ameerika on n-ö religioosne maa, siis neil päevadel toimub teistes kirikutes midagi. Pühapäeval koosolek ja kolmapäeviti on kõigil piiblitunnid.
See oli väike kogudus, mille juures seminarid toimusid. Üks väiksemaid kogudusi selles piirkonnas. Ristitud said selle kohaliku koguduse liikmeiks. Kogudus sai palju juurde, jah. Enamik koguduseliikmeid olid vanemad. Aga siis kui meie läksime sinna, oli kirik järsku noori inimesi täis. Ristitutest – enamik olid nooremad. See oli väga positiivne.
Aga enne, kui inimesed seminarile tulid, pidite neid sinna kutsuma. Räägi ukselt-uksele käimisest natuke lähemalt!
See oli niimoodi, et istusime kahekesti autosse ja sõitsime linna. Linnas parkisime auto ära. Võtsime oma materjalid kätte ja hakkasime ukselt uksele käima. Kõigepealt tutvustasime end. Meil oli pähe õpitud tutvustus. Ja siis me hakkasime küsimusi küsima. Põhimõtteliselt oli meil kõik pähe õpitud. Aga kui jõudsime selleni, et hakkasime pakkuma piibliõpet, st koduõpet, siis pidime kuidagimoodi ikkagi improviseerima. Et vastavalt inimesele ja tema vajadustele pakkuda talle huvitavat ja vajalikku.
Ja siis läksime järgmisele uksele. Informatsiooni panime kirja – alati, kui küsitluse lõpetasime, küsisime inimeselt aadressi ja nime. Ja peaaegu kõik inimesed andsid.
Mille alusel te paaridesse jagunesite?
Meil soovitati ikka eelnevalt palvetada, et koos kellega võiksime minna. Mina sattusin kokku ühe keskealise inimesega. Ja oli väga tore, temal oli eelnevaid kogemusi ja mul ei olnud.
Kuidas teil ukselt uksele käimine läks?
See täitsa olenes päevast ja ümbruskonnast. Meil oli küsitlus, mida pidime läbi viima ja mõned küsimused olid tervise valdkonnas, näiteks: kas te soovite suitsetamisest loobuda; kas teate kedagi, kes on diabeetik? jne. Ja siis läksid küsimused Piibli peale. Palju uksi me läbi käisime? Oh, ma ei mäletagi. Sadu. Aga küsitlustele vastas alla saja, umbes saja ringis.
Meil oli selline keskklassi piirkond. Seal, kus olid agulid või vaesem piirkond, oli suurem vastuvõtlikkus. Seal, kus olid rikkamate inimeste rajoonid, ei tahetud üldse midagi kuulda. Inimesed tulid uksele ja ei olnud üldse huvitatud. Seal on veel see asi ka, et ustel on mõnikord sildid, et palun mitte tülitada. Seal käivad ju kõik inimesed ustel – mormoonid, jehoovatunnistajad ja veel mõned teise usu esindajad. Nii et eelarvamus oli kohe olemas.
Meie huvi lõppkokkuvõttes oli maha istuda ja koos inimesega Piiblit uurida, kelle ukse taha läksime. Meil olid vastavad õppevihikud. Sellega pidime Taanieli raamatu atraktiivseks muutma.
Kui paljudele te piiblitunde pidasite?
Meie partneriga saime ikka paari inimesega kodudes töötada ja piiblitunde anda. Nagu ma ütlesin, olenes täiesti päevast, rajoonist ja inimesest. Mõned inimesed läksid uksele ja isegi kui poldud huvitatud, siis neile räägiti nii, et nad lõpuks olid huvitatud. Mina ei saanud alguses üldse inimestega jutule. Sellepärast, et mul ei olnud üldse seda kogemust, ma kartsin rääkida nendega inglise keeles. Aga kui sisse elasin, oli endal ka juba lihtsam.
Kas teil püsis ka kontakt inimestega, kelle uste taga käisite?
Täpselt nii oligi, et kui eeltöö sai tehtud, siis need inimesed kutsuti seminarile ja kodukülastus jäi ära. Aga siis pärast järeltöö oli veel olulisem.
Järeltöö seisnebki selles, et nende inimestega uuritakse Piiblit edasi, neid ei jäeta kuhugi n-ö ripakile. Et kui nad on korra olnud huvitatud, siis neid ei jäeta niisama. Et nende eest hoolitsetakse.
Kes need järeltöötegijad on?
Selles kirikus, kus meie tegime seminari, palgati üks meie õpilastest seda tegema. Ameerikas ongi selline amet nagu piiblitööline. Piiblitöölisele makstakse palka. Muidugi võid olla ka vabatahtlik piiblitööline. Aga kui teed hommikust õhtuni piiblitööd – käid ja annad piiblitunde, jagad raamatuid, jutlustad kui vaja, siis see ei ole enam vabatahtlik töö. See on sinu töö hommikust õhtuni, iga päev. Piiblitöölise ülesanne ongi ukselt uksele käimine ja eel- ning järeltöö.
Kes olid need inimesed, kes osalesid Californias sellel koolitusel?
Enamik olid kohalikud inimesed Ameerikast, aga samas olid nad väga kirjude taustadega. Juured olid neil näiteks Brasiilias, Jaapanis, Portugalis, Koreas. Kursusele oli tulnud inimesi üle terve Ameerika. Lisaks oli kaks inimest Inglismaalt, üks Guanist, üks kuskilt USA lähedalt saartelt ning kaks inimest olid Austraaliast. Ja mina Eestist.
Ja kui palju kursusest osavõtjaid oli?
Kursust alustas 44 ning lõpetas 40.
Kus te seal elasite?
Kuna Amazing Facts programm ühines Weimariga, mis on tervisekeskus, siis elasime sellel territooriumil. Weimaris on ka kolledž ja keskkool pluss siis veel tervisekeskus. Meie elasime siis sellel territooriumil ja kasutasime nende ühiselamut, õpperuume jne.
Mina elasin ühiselamus koos ühe Korea päritolu noormehega. Meil oli ikka suhteliselt kitsas tuba. Aga elasime ilusti ära, meil üksteisega probleeme ei olnud.
Kui palju sa ise nüüd uusi tutvusi ja sõpru juurde said, kellega edasi suhtled?
Üsnagi palju. Kokkuvõttes sai terve see kursus ikkagi väga lähedaseks. Ole sa noor või vana. Meil oli seal vanusega nii, et kõige noorem oli 17 ja kõige vanem 74. On inimesi, kellega suhtlen rohkem ja kellega vähem, aga enamiku inimestega võin praegu kohe kontakti saada kui vaja.
Töötasime koguduse heaks, mis asus poole tunni autosõidu kaugusel kohast, kus me õppisime.
Kui kellelgi lugejaist tekkis sügavam huvi selle kursuse vastu või tahaks ka samal koolitusel osaleda, siis kust saab lähemat infot?
On selline internetilehekülg nagu http://www.amazingfacts.org/ ja siis sealt peaks leidma lähemat infot ka selle kursuse kohta.
Kas sul on ka endal nüüd plaan hakata Eestis samamoodi evangeliseerima?
Ma võin öelda, et jah. Selles suhtes, et avastasin, kui tähtis on eeltöö seminariks või ükskõik milleks. Ja me tegime seda kaks kuud – käisime paarides ukselt uksele. See ei ole ainuke eeltöö võimalus.
Kindlasti tahan seda ka Eestis proovida. Ma tahan näha, kuidas inimesed suhtuvad sellesse siin. Ma ei oska öelda, kas see on efektiivsem või mitte. Kolportöörimine, et müüme raamatuid, see on olnud, kuigi mina isiklikult pole seda teinud. Aga see, et me püüame inimestes huvi tekitada Piibli uurimise vastu kodudes, siin tuleb midagi välja mõelda.
Mul on ideid palju ja olenebki nüüd sellest, kuidas see asi minema hakkab. Küll Jumal juhatab. Praegu on peamine see, et tekitada inimestes üldse huvi Piibli või üldse raamatute vastu. Meie kirjandusletis on häid raamatuid.
Mida see koolitus andis sulle? Oskad sa mõned punktid välja tuua?
Sain kogemuse, kuidas inimestele tunnistada. Just siis maailmainimestele.
See andis kogemuse, kuidas seminare korraldada.
Kuidas eeltööd ja järeltööd teha.
See andis teadmisi. Väga palju teadmisi sain.
See andis mulle kindlust olla usklik. Sest usk sai faktilisi kinnitusi. Ja ma õppisin palju rohkem Piiblit tundma, kui ma seni olin oma elus tundnud.
Ma õppisin enda kohta väga palju. Olla kodust eemal, ühtegi inimest ei tunne, siis tekkis ka minul isiklikult probleeme. Saatan kiusab meid just sellistes kohtades, kus me haavatavamad oleme. Ka seal olid vahepeal õpilastevahelised pinged ja õpetajatevahelised nagu igal pool. Ja ma õppisin sellises situatsioonis, lugesin just raamatust “Patriarhid ja prohvetid”, kus Ellen White ütleb, et Jumal saadab inimestele olukordi, kus inimesed avastavad enda nõrkusi. Jumal laseb avastada enda nõrkusi, et inimesed mõistaksid neid ja oskaksid selle koha pealt midagi ette võtta. Ja just see kogemus minuga juhtus – mulle näidati minu iseloomu vigu. Ja ma olen tänulik selle eest. See oli koht, kus ma sain õppida midagi enda kohta, mida ma võiksin parandada enda elus, oma iseloomus.
Üldiselt Ameerika mulle väga ei meeldi. Seal on väga palju kultuure. Aga kogemus oli väga positiivne – et kuidas kõiki teadmisi ellu rakendada. Õppisin palju sellest, kui oluline on meie kogudus, kui oluline on see sõnum, mis meie kogudusel on. Ja kui oluline on tegelikult evangeliseerimine. Ja kui lihtne see tegelikult on. Enne kui ma Eestist ära läksin, ütlen ausalt, ma ei osanud tegeleda noortega väljastpoolt kirikut nii, et nad tunneksid huvi Piibli vastu. Pigem oli töö koguduse inimestega. Aga täna ma võin öelda, et töö käib ka nende noortega, kellega suhtlen väljaspool kirikut. Väga positiivne kogemus oli nädal aega tagasi, kus istusime ühe mu sõbraga kahekesi, ta võttis esimest korda elus Piibli kätte, ja hakkas koos minuga lappama. Just selline kindlus, kuidas tunnistada, seda sain Ameerikast kõige rohkem. Mul on teadmine, et kõik see vaev ja seal olemine on mulle kasuks olnud!
