Paljudel meie hulgast on oma koguduses osa täita. Paljud on kindlasti kogenud ka seda, et kui palume oma osa täitmiseks Jumala juhtimist ja tarkust ja usume, et me seda ka saame, siis me seda ka tõesti saame. Ja võime olla tunnistajaks sellest, et Jumal kutsub inimesed kohale õigel ajal oma osa täitma. Hingamispäevakooli juhina olen sageli palvetanud hingamispäeva hommikuti: „Isa, ärata hingamispäevakooliõpetajad ja pane neile nende osa südamele, kutsu neid õpetajate tundi ja kasuta oma tööriistadena õppetükitunnis.“ Ja nad tulevad ning neid jagub kõigi 10 klassi jaoks. Ma olen leidnud, et sellisest „kutsumisest“ on palju rohkem kasu kui igasugusest kritiseerimisest ja korralekutsumisest.
Kirikusse „kutsumise“ kohta rääkis üks meie õde ookeani tagant toreda loo. Ta oli hommikul unine ja tundis ennast väsinuna. Kui kell äratas, otsustas ta, et ei lähe kirikusse. Tema äratuskell oli niiviisi seadistatud, et kui ta äratusnupu kinni vajutas, hakkas mõne minuti pärast tööle raadio. Kui raadio sel hommikul tööle lülitus, kostus sealt laul, mille sõnad olid umbes järgmised: „Jeesus tõusis surnuist üles, aga sina ei saa voodist üles!“ Neid sõnu kuuldes hüppas see õde voodist välja, ta oli kirikusse „kutsumisest“ nüüd hetkega aru saanud. Ja loomulikult oli Jumalal kirikus tema jaoks oma osa ja omad õnnistused varuks.
Järgnev lugu räägib osast, mis meie koguduses on usaldatud Ellale ja mida ta väga südamlikult ja ustavalt täidab.
Minu ülesandeks on Tallinna koguduses muu hulgas vastutada ka misjonijutu lugemise eest. Püüan „värvata“ misjonijutte lugema ikka nooremaid inimesi. Sel korral, millest tahan kirjutada, oli mul kokkulepe Kristiinaga. Siis aga selgus, et sel hingamispäeval olid Balti Misjonikeskuses noortepäevad ja mul tuli Kristiina rahule jätta.
Leppisin siis Koiduga kokku. Hingamispäeva hommikul enne kodunt lahkumist helistas aga Koidu väga karuse häälega ja teatas, et tema kurk on haige ja lugemisest ei tule midagi välja. Arvasin juba, et kui ikka pole kedagi võtta, eks siis tuleb endal lugeda. Selle teadmisega tulingi kirikusse ja – oh imet – uksel tuleb mulle vastu ei keegi muu kui Kristiina. Mingil põhjusel oli tal tarvis tulla meie kirikusse ning ta oli nõus ka misjonijuttu lugema. Ta tegi seda, nagu alati, väga selgelt ja hästi.
Tänu Taevaisale abi eest! Ja tänu Kristiinale, kes oma osa ustavalt tegi.
Ella Tust
Mõni aasta tagasi toimusid noortepäevad Jõhvis ja mulle oli seal usaldatud ühe vestlusringi juhatamine hommikuse ja õhtuse jumalateenistuse vahelisel ajal. Olin endale valinud ka mõned abilised. Vahetult enne noortepäevi hakkasid need abilised „alt ära hüppama“, seda vahel ikka juhtub – kes ei saa ja kes on haige ja kellel on veel mingi muu põhjus. Kogu meeskond ähvardas koost laguneda. Siis ma palusin Taevaisa: „Palun räägi Sina nendega ja saada kohale kõik need, keda Sa seal vajad!“ Ja uskusin, et Tema saab teha seda, mida mina teha ei saa. Ja tulidki kohale need, keda oli tarvis. Mul on meeles see, et ma olin juba Jõhvis, kui Jaanus, kes oli eelmisel päeval ütelnud, et ta ei saa kohe kindlasti tulla, helistas mulle ja ütles: „Ma olen juba teel Jõhvi poole, õigeks ajaks olen olemas!“ Ja ma usun, et ta ei kahetse, et tuli. Jumala Sõna ütleb: „Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse!“ (Õp 11:25).
Järgnev lugu leidis ka aset mõned aastad tagasi. Olime lubanud minna ühe luulekavaga Pärnu kogudusele külla ja üks osalistest ei saanud meiega kaasa tulla, seekord väga mõjuval põhjusel – tegemist oli meie koguduse õega, kes oli viimaseid päevi lapseootel. Mõtlesime, keda tema asemel kaasa võtta. Palvetasin: „Taevaisa, Sina tead, saada Sina meile keegi kaasa!“ Nädal enne Pärnu-sõitu olime parasjagu kirikus ja laulsime hingamispäevakooli lõpulaulu, kui mulle tuli äkki selge mõte: „Kutsu Maia kaasa.“ Maia oli üks meie koguduse külastaja, keda ma lapsepõlvest tundsin, kuid polnud vahepeal aastakümneid näinud. Kui ma seda talle rääkima läksin, siis ta küsis: „Kust sa tead, et mind alati igal pool deklameerima pannakse?“ Ma ütlesin, et ega ma ei teagi, kuid ma tunnen Kedagi, kes teab. Ta tuligi meiega kaasa ja tegi oma osa ustavalt.
Jumala imelisest juhtimisest räägib järgnevgi lugu.
Minu lapselaps Anna töötab koos oma sõbraga Londonis, kuid me suhtleme temaga tihedasti interneti vahendusel. Ta kirjutab mulle kõigist oma tegemisest, õnnestumistest ja möödalaskmistest. Nii kirjutas ta mulle ka ühest lörtsisest novembriõhtust, mil nad oma sõbraga olid külastanud kauplusi ja hiljem läksid koos McDonaldsisse sööma. Seal läksid nad omavahel tülli ja Anna tormas sealt hästi vihasena minema. Tema kott, mobiil, sõidukaart ja kindad jäid sõbra kätte. Kuna sõber talle järele ei tulnud, läks ta mõne aja pärast sõpra McDonaldsisse otsima, kuid sõber oli sealt lahkunud. Koju oli üle paari kilomeetri maad, kuid nüüd tuli Annal hakata lörtsis jala kodu poole astuma. Ta jõudis läbimärjana kodu juurde ja tema sõber ootas teda seal. Omavahelised asjad said selgeks räägitud ja nad leppisid viimaks ära.
Kui Anna sellest mulle kirjutas, tahtsin väga kirjutada talle seda piiblisalmi, mis noomib vihastumist, aga ei leidnud. Tahtsin kirjutada selle täpselt Piibli sõnadega, kuid ei teadnud, kus see Piiblis asub. Otsustasin siis kirikus Ainolt küsida, aga läks meelest ära. Südame-palves palusin Taevaisalt juhatust. Saabusin koju, lehitsesin veel kirju korintlastele, mõtlesin ka, et äkki see salm on Peetruse kirjades, kuid ei leidnud ka sealt. Järgmine päev oli hingamispäev ning ma asusin lugema piibliaasta osa selleks päevaks ning esimeseks kirjakohaks olidki minu poolt otsitavad salmid kirjast efeslastele 4:26-27: „Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!“ Saatsin selle salmi ka Annale edasi ja küllap temagi mõtleb selle peale.
Kas polnud see jälle Jumala ime? Ma otsisin ja ei leidnud ise vastust, kuid Jumal lahendas selle suurepäraselt Temale omasel viisil. Tänu Sulle, armas Taevane Isa, kõigi imeliste vastuste eest ja et kõik jõuab kohale õigeks ajaks!
Ella Tust
Kuna allpool olev Anne tunnistus on haiglateemaline, tuli mullegi meelde kaks haiglaga seotud kogemust, mis loomulikult räägivad sellest, kuidas Jumal kuuleb palveid ja kuidas Ta meid armastab. Ja kuidas Ta tahab meid kasutada üksteise kinnitamiseks ja julgustamiseks.
Kord oli haiglas, kus ma töötan, üks kristlasest patsient. Kuna ta oli ravil kahekohalises palatis ja tema palatikaaslane kirjutati haiglast välja, palus see kristlasest patsient oma Taevast Isa: „Jumal, palun saada mulle palatikaaslane, kes oleks ka kristlane, et me saaksime koos Piiblit uurida ja palvetada.“ Samal ajal viidi kiirabiautos linna poole meie koguduse õde Ilmet ja just sel hetkel, kui patsient meie haiglas palus omale kristlasest palatikaaslast, tuli kiirabiauto juhile äkki mõte, et miks mitte viia Ilme meie haiglasse. Ta keeras auto ümber ja tõigi Ilme meie haiglasse ja loomulikult paigutati ta selle kristlasest õega ühte palatisse. Ja muidugi uurisid nad koos Piiblit, laulsid ja palvetasid. Nendega ühines teisigi haigeid.
Minul – ja ma usun, et mitte ainult minul – on olnud peale lapsevanemate veel ka vaimulikud vanemad – ema Maria (Liivlaid) ja isa Kaalep (Roosilaid), kes mõlemad on tänaseks päevaks ülestõusmise lootuses puhkama läinud. Nemad „kantseldasid“ mind, kui ma olin alles „vastsündinud“ Jumala laps, õpetasid mulle, kui tähtis on igapäevane Sõna uurimine ja palvetasid minu pärast. Mul ei lähe kunagi meelest ära aeg, kui ma esimest korda lubasin Kaalepile, et ma tulen laupäeva hommikul jumalateenistusele. Oli detsembrikuu ja hästi külm. Kiriku juurde jõudes nägin väljas seismas Kaalepit, kes seal pintsaku väel külmast lõdises. Kui ma küsisin, miks ta seal niiviisi lõdiseb, siis ta ütles, et ootab mind, et äkki ma ei julge üksi kirikusse sisse tulla.
Kaalep ja Maria olid ka omavahel suured sõbrad ja kui Kaalep sattus tõsise haigusega haiglasse, siis „sattus“ sinna ka tema sõber Maria. Ja Jumal korraldas ainult Talle teadaoleval viisil asjad nii, et need kaks olid teineteisele nii lähedal, kui oli võimalik. Nad olid kõrvuti palatites nii, et nende pead olid vastamisi ja nende vahel oli ainult sein. Kuna see haigus lõppes Kaalepi jaoks surmaga, oli Jumal oma imelises armastuses pannud Kaalepi „kõrvale“ tema kauaaegse sõbra ja usukaaslase – teda kinnitama ja tema eest hoolitsema. Meie Janaga (Rosin) sattusime ka justkui täiesti kogemata Kaalepi surivoodile ja mul on tänaseni meeles tema viimased sõnad meile: „Me näeme veel!“
Neid niinimetatud „kokkusattumisi“ tuleb Jumala laste päevades sageli ette. Ka järgnev haiglalugu räägib sellest, et Jumalal on meiega oma plaan ja Tema tahab meid kasutada päästesõnumi edastamisel.
1996. aasta augustis avastati mul vähk ja ma pidin minema operatsioonile. Palusin Isa: „Sa võid mind ka ime läbi tervendada.“ Sain südamesse rahu, kuid ka kindluse, et pean seal haiglas olema. Südames oli imeline rahu ja teadmine, et kellegi pärast pean ma seal olema. Mind pandi kahekohalisse palatisse; kui ma sinna kohale jõudsin, oli minu palatikaaslane parasjagu operatsioonil. Kui ta järgmisel päeval palatisse tagasi toodi, saime omavahel tuttavaks ja rääkisime oma elust. Mulle tundus, et ta oli alguses minu suhtes pisut üleolev. Mina rääkisin talle ka Jumalast – kõigist neist imedest, mida Jumal meie peres oli teinud ja ka oma pojast, kes oli õnnetult hukkunud. Ja sellest imelisest rahust, mille Jumal mulle andis, ja Tema abist. Palvetasin oma palatikaaslase ja tema pere pärast. Jutu käigus selgus, et olin kunagi ka tema õega koos töötanud. Siis opereeriti ka mind ja ma teadsin, et Jumal on minuga, seetõttu polnud mul ka mingit hirmu. Olime selle armsa naisega nädal aega ühes palatis, mina lugesin oma Piiblit ja me suhtlesime palju. Teda kirjutati haiglast välja üks päev minust varem. Kui ta hakkas ära minema, tõusin ma voodist üles, ulatasin talle käe ja soovisin Jumala õnnistusi. Siis ütles tema, kes oli minusse enne üleolevalt suhtunud: „Te olete suure hingega inimene.“ Nädala jooksul oli Jumal muutnud tema suhtumist minusse ja ma usun südamest, et ka Jumalasse. Tänaseks on ta puhkama läinud ja ma usun, et ülestõusmise lootuses.
Anne Männiste
Ellen White’i käest oli keegi kunagi küsinud lõpusündmuste toimumise täpse järjekorra kohta ja tema olevat vastanud, et ta ei tea seda, aga see, mida ta kindlalt teab, on see, et meil tuleb evangeeliumi kuulutada. Meie ümber on alati inimesi, kes Jumalat ei tunne Ja meie, kes Teda tunneme, ei saa seda ju endale hoida. Keegi on evangeeliumikuulutamise kohta öelnud, et vahel tuleb selleks ka sõnu kasutada. See aga tähendab, et evangeeliumi kuulutamiseks on veel palju muid viise peale Jeesuse imelisest ristist rääkimise. Armastama ei pea alati sõnadega, kui Armastus on meis, siis see paistab välja heatahtlikkuses, abivalmiduses, isetuses – igas teos, mis me teeme. Jeesus on meie eest palunud: „Nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et Sa mind oled läkitanud“ (Jh 17:21).
Soovin sulle jätkuvat olemist neis: Isas, Pojas ja Pühas Vaimus – siis tunned sa jätkuvalt ära oma osa nii koguduse töös kui ka päästesõnumi viimises – ja oled õigel ajal õiges kohas – ja mitte kunagi üksinda. Ja sul on, millest tunnistada. Miks mitte ka selles rubriigis.
