Ühel hingamispäeva õhtul läksin külla Rakvere misjoniosakonna juhile Vilja Kaasik-Runnelile. Kui ma korterelamu koridoris kõndisin, ootas mind juba uksel vastas Vilja abikaasa Arne. Nad võtsid mind sooja tervitusega vastu ning juhatasid õdusasse elutuppa, et saaksime rääkida inimestest, eesmärkidest ja tulevikust.
Aasta alguses seatakse tavaliselt uusi eesmärke ning sihte, mille poole edasi pürgida. Kas sina oled enda jaoks mõningaid eesmärke püstitanud?
Mõningaid asju olen mõelnud küll. Aga kuidas neid ellu rakendada, see on hoopis raskem.
Olen mõelnud sihtgruppide kaupa. Esiteks lapsed kohe. Ma olen mõelnud, et võiks teha kiriku juures midagi sarnast, nagu Pereraadiost kuulsin. Et üks teine kirik kutsus vanemaid oma lapsed tooma pühapäeval kaheks tunniks nende juurde hoida. Midagi analoogset võiks olla ka meil. Ma ei arva, et see peaks täpselt samamoodi olema. Aga et nad tuleksid kirikusse. Tahaks, et inimesed rohkem astuksid kirikusse sisse, aga ma ei tea, kuidas selleni jõuda. Kui me sellele ettevõtmisele reklaami teeks, kas siis ükski laps tuleks või mitte? Kas lapsevanemad tooksid?
Samas mul tuli veel teine idee, et kui sellest ideest ei tule midagi välja, siis võiks kasutada ka sotsiaalmaja. Ka seal on laste jaoks olemas omad ruumid. Seal võiks midagi teha. Aga see idee tuli mul alles täna õhtul, nii et on verivärske mõte. Siis saaks seal lastega kõigepealt tuttavaks ning tasapisi võiks hakata neid Jumala juurde juhtima. Oluline on ju just nendega tuttavaks saada.
Seega sa arvad, et panustama peaks just lastesse?
Lapsed paneksin esimesele kohale, jah. Sest lapsed on ikkagi meie tulevik. Kui vana inimene pöördub, siis tema päästab ainult oma hinge. Aga laps – temal on veel terve elu ees ning tema jõuab palju-palju Jumala riigi tööd teha.
Teisele kohale paneksin noored. Noortega ma olen tasapisi juba alustanud. Töötan kolmes koolis med-õena. Mul on omaette kabinet. Võimalused on seal küllaltki suured, kui ainult osata neid kasutada.
Neist ühes koolis on üks õpetajaist Karmeli kogudusest ja seal õpib ka mitmeid meie koguduse lapsi ning neid, kes on pühapäevakoolis käinud. Oleme organiseerinud nii, et kord nädalas käivad nad koolipäeva lõpus minu kabinetis, kui suurem pinge on juba möödas, ja võtame aega palveks. Lastega on see aeg loomulikult lühem, aga õpetajaga oleme pärast veel pikemalt koos ning räägime, peame plaane ja palvetame. See on minu suur lootus, et ehk kunagi hakkab sealt midagi liikuma. Meid ei ole küll palju, vahest kahekesi, kolmekesi, vahest neljakesi koos. Kuidas kunagi.
Tasapisi tahaksime seda laiendada. Selle pärast peab palvetama. Eks iga algus on raske.
Aga kuidas sina leidsid tee Jumala juurde?
Minul oli vanaema. Vanemad olid ka koguduses, kuigi vahepeal olid nad kogudusest eemal, elumured läksid suureks. Aga pärast jälle tulid Jumala juurde tagasi.
Vanaema oli see, kes minu usule aluse pani. Ma mäletan teda väga vähe, aga nüüd lõikan tema palvete vilja.
Intervjuu eel ütlesid, et eesmärgid on suured. Millised sihid siis on?
Eesmärk on inimene ikka Jumala juurde juhtida. See elu ei ole ju lõplik – ees on veel midagi paremat.
Kas sa tunned Eestis seda õlatunnet, mida töötegijad üksteisele pakkuda võiksid?
Kui me vaatame siin oma koguduseski, kui palju tublisid töötegijaid meil on! Näiteks õde Silvia Reinaru. Ta on südamega asja juures. Kui kaua on tema juures juba palvegrupp koos käinud – aastaid! Ja igal aastal organiseerib ta sokkide ja kinnaste kudumist elu hammasrataste vahele jäänuile. Ja Toivo Eigi on tegev supiköögi juures – pole praktiliselt ühtegi korda, kus tema poleks kohal olnud. Ja kui neid vaadata, siis tekib endal ka jõudu ja tahet edasi tegutseda. Eks alati tuleb neid tagasilööke ka. Aga ma imetlen nende järjepidevust.
Sul on lugemisel üks uus kristlik raamat, mis räägib mõtete jõust. Mida sa sealt enda jaoks avastanud oled?
Ma olen Joyce Meyeri raamatust “Mõistuse lahinguväli. Kuidas saavutada võitu mõtete lahingus”alles kolmandiku jõudnud lugeda. Ehkki ma pole kõigega nõus, mis seal kirjas on, olen leidnud väga palju häid mõtteid.
Seal on näiteks ka erinevaid Piibli kirjakohti eri tõlgetes välja toodud.
- Õp 23:7 “Sest nagu mees (või inimene) oma südames mõtleb, selline ta on.” “Nii nagu mees on, selliseks ta oma südames muutub.”
- Meie teod on meie mõtete otsene resultaat. Kui meil on negatiivne mõtteviis, on tagajärjeks negatiivne elu.
- Tuleb mõelda, mida sa mõtled. Paljude inimeste hädad saavad alguse mõtteviisidest, mis lausa toodavad probleeme.
On üks abielupaar, kellega koos seda raamatut loeme. See raamat räägib sellest, et kõik algab mõtetest. Aga et mõtteid korda seada... see on juba palju keerulisem.
Meil on selline komme, et me ei loe koos seda raamatut. Lihtsalt pole nii palju aega – mõlemad tööinimesed ja neil on lapsed ja.... Aga ma loen kodus peatüki läbi ja tõmban tähtsamatele lausetele jooned alla. Ja siis arutame neid mõtteid koos ja palvetame.
Milles seisneb mõtete ohjeshoidmise raskus?
Praegu ei ole väga raske. Kõige tähtsam on see, et ei tohi seda negatiivset mõtet oma pähe lasta. Kui see korra juba hakkab seal keerutama, siis on temast raske lahti saada. Aga kui sa algul kohe ära tabad, ja oled kindla otsuse teinud, et ei mõtle nii, on kergem.
Ma ei ole ise täiuslik inimene. Kuidas ma saaksin siis teistelt inimestelt nõuda täiuslikkust? Igaüks on oma puudustega. Siis ei ole raske näiteks ka teistest ainult head mõelda. Sest miks peaksin oma tuju ära rikkuma? Kui ise olen halvas tujus, turris, rikun ka ju teiste tuju ära...
Raamatutega vist ongi nii, et nad võivad meid innustada ning väga palju juurde anda. Kas sulle meeldib lugeda? Loed sa palju?
(Vastuseks kõlab sügav ja rõhutatud “Jah.”) Mulle meeldib lugeda, niipalju kui päeval aega jätkub. Aga päeval kipub tihti olema kiire – töö, kodused tegemised, palvegrupid... Aga mul läheb tihti öösel uni ära ja siis on kõige parem aeg lugemiseks. See on mul vist juba harjumuseks saanud, et kui uni ära läheb, võtan kähku raamatu ja hakkan lugema.
Siis on kõige parem lugeda. Ükski mure ei sega mind, sest öösel ei lähe ju ühtegi tööd tegema. Ja siis võib täielikult süveneda ja nautida lugemist. See on lihtsalt võrratult hea! Ma olen tänulik, et mul selline võimalus on.
Aga kas sa öise lugemisega Arnet ei sega siis?
Ei. Absoluutselt mitte. Ta keerab siis lihtsalt teise külje. Peaasi, et valgus otse silma ei paistaks.
Soovides väljaspool kodu ühiskondlikult aktiivne olla, on ääretult oluline, et oleks õlatunne olemas. Et kui kipud ära vajuma – ei jaksa enam, siis keegi toetaks ja julgustaks sind.
Mina saan kõike ikka oma mehelt. Arne on mul väga hea mees.
Aga on küll selline inimene, kes mind väga palju toetab – Annely (Annely Kaasik on Vilja minia -toim). Alles ma olin ahastuses, ütlesin, et ma ei oska mitte midagi teha. Et mingeid uusi ideid ei tule. Aga tema andis jälle mõtte. Siin laua peal mul on paberid sojatoodete kohta. Siin on peamiselt retseptid. Tegelikult võiks koos inimestega neid retsepte sotsiaalmajaski teha või lihtsalt kutsuda sojatoodete esindajad sinna. Seal sotsiaalmajas võiks rohkem tegutseda, ma olen seda ka varasematel aastatel mõelnud. Olen elus käsitööga ka tegelenud – võiks näiteks tikkimisringi teha ning siis saaks ju tasapisi jututeemat juhtida, ka Jumala juurde. Ma olen kahel korral käinud juhatajaga rääkimas ka, aga tuleb välja, et juhataja on vahepeal välja vahetunud. Nii et võiks veel uuesti proovida.
Oluline on, et ükski inimgrupp ei jääks kõrvale – lapsed, noored... Keskealistest ei ole veel rääkinud. Peaks püüdma nende inimestega uuesti kontakte luua, kes on meie kirikus käinud, aga mingil põhjusel eemale jäänud.
Kas sul on kerge rääkida nende inimestega vaimulikel teemadel, kes teadaolevalt ise usklikud ei ole?
Teatud määral on. Oleneb inimesest. Aga ma alustan juttu mitte teooriast, vaid lihtsalt räägin mõne oma läbielu, kogemuse. Nii ma töökaaslastega räägin, ka oma ülemusega. Nad on harjunud juba sellega, et kui meil vestlus on, siis mõni läbielu on ka sinna sisse põimitud.
Ma ei ütleks, et oma läbieludest rääkimine raske oleks. Varem oli küll, aga nüüd enam mitte. Nüüd on vaja vaid mõni kogemus meeles pidada, mida rääkida. Ei tohi lasta kogemustel vanaks minna, tuleb kohe rääkida. Muidu unustad ära.
Aga millal see “krõks” käis, et enam polnud raske rääkida? Mis siis vahepeal juhtus?
Ma hakkasin rääkima oma kogemustest Jumalaga. Siis ei olnud enam raske. Aga seni, kuni rääkisin teooriast, oli raske. Siis ei osanud kuidagi inimesele läheneda. Oma elu – sellest ei ole raske rääkida.
Kas sul on mõni südamelähedane piiblitegelane või -tekst?
On üks Piibli kirjakoht, mis mul viimasel ajal on südamel olnud. See on küllaltki raske kirjakoht, aga ma pole talle varem sellist tähelepanu pööranud: “Tema nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule”(Rm 1:20).
Kui me vaatame loodust enda ümber, siis ei saa hakata kahtlema selles, et see on kellegi vägevama poolt loodud. Ei saa mõelda, et see on lihtsalt iseenesest arenenud. See on lihtsalt võimatu. Kui vaadata lillede täiuslikkust ja kõike seda ümbrust... Lihtsalt tunned, et on olemas üks kõrgem vägi. Selle ümber viimasel ajal mu mõtted keerlevadki
Ütlesid, et räägid inimestele oma läbieludest. Kas sul oleks mõni kogemus ka praegu Meie Aja lugejale rääkida?
Räägin ühest loost, mis sai alguse aasta tagasi sügisel.
Meie koguduses õde Silvia Reinaru rääkis juba ammugi, et lähme Moele raamatuid müüma, kolportöörima. Aga mina ei tahtnud üldse minna. Mul ei olnud mingisugust usku, et inimesed võiks praegusel ajal raamatute ostmisest huvitatud olla. Kõik ütlevad, et raha pole jne.
Tahtsime novembrikuus minna, aga kogu aeg midagi tuli ette. Lõpuks, kui me minna saime, oli juba detsembri keskpaik.
Aga oma mõttes ma ikka minna ei tahtnud, kauplesin Jumalaga, et ta paneks takistusi ette, et minna ei saaks. Heitsin laupäeva õhtul magama, pühapäeval pidime minema. Öösel kuulen, et keegi annab uksekella. Tõusin üles. Vaatasin kohe, et Arne magab rahulikult kõrval, see ei saanud uksekell olla. Tavaliselt tema kuuleb alati enne ja mina olen see, kes magab. Aga et ma uksekella kuulsin, otsustasin ikkagi uksele vaatama minna. Läksin – kedagi polnud uksel. Pugesin uuesti voodisse tagasi. Ei olnud veel päris magama jäänud, kui kuulsin, et keegi hüüab mind: “Vilja!” Nii selgesti kuulsin. Samas teadsin, et kedagi rohkem meie väikses toas ei ole. Mõtlesin siis, et ju siis Jumalal on mulle midagi öelda, ilmselt on siis kellelgi mind vaja. Ei osanud midagi muud teha, kui hakkasin palvetama: “Kui Sa tahad mind kuidagi kasutada, siis olen valmis.”
Hommikul läksime raamatutega Moele. Seal olid selle asula kohta suured, kolmekordsed majad. Jagasime ära, kuhu keegi läheb. Millegipärast ma tundsin, et üks kindel maja oli, kuhu ma minema peaksin. Teised olid nõus, et mine pealegi.
Läksin siis uksest sisse ja... alati lähen esmalt kõige ülemisele korrusele. Nõnda ka seekord. Siis vaatasin, et oleks justkui üks korrus veel. Aga seal olid uksed kuidagi imelikult ja aed oli sinna ette tehtud ja... Mõtlesin, et ma ei lähegi edasi. Siis jälle sisetunne ütles, et mine! Mõtlesin endamisi, et ei, ma ei lähe. Mis ma sinna ikka lähen? Hakkasin tagasi keerama, aga ikka tundsin, et pean edasi minema. Lõpuks mõtlesin, et mis see üks korrus mul ikka nüüd minna on, lähen käin ära.
Läksin ja koputasin esimesele uksele – uksekella ei olnud, see oli katki. Ja kohe hüüdis üks naisterahva hääl korterist: “Palun sisse.” Läksingi. Seal oli üks vanem kooliõpetaja. Tal olid seal kõik asjad pakkides, ta oli alles verivärskelt kolinud. Ja ta oli niivõrd vastuvõtlik, tahtlik kuulama. Ostis kõik Ellen White’i viis suurt raamatut ja siis peale selle veel väiksemaid raamatuid. Me rääkisime ja palvetasime koos. Ja praeguseni on mul selle inimesega väga head suhted. Külastan teda ja tema on meil käinud. Kirikus on ka käinud.
Ma hakkasin mõtlema, et miks oli nii, et me alguses tahtsime minna, õde Silvia nii rääkis, et see on temal südamel, et lähme Moele. Miks me ei saanud novembris minna? Alles detsembri keskpaigas. Ja nüüd hiljem selgus mulle, et see inimene pidi kolima juba novembris, aga mingitel põhjustel lükkus see tal edasi. Alles detsembri keskpaigas sai kolitud.
Jumal teadis, see oli Jumala ajastatus. Enne oli õde Silviale südamesse antud, ta palvetas Moe pärast kogu aeg. Aga Jumal pani takistused ette. Saime just siis minna, kui selleks oli õige aeg. Kui inimene oli kohale jõudnud, sest Jumal teadis seda inimest.
Lõpetuseks küsin, et kas sul on midagi, mida tahaksid Meie Aja lugejale soovitada uue aasta alguses?
Tahaks seda, et meil oleksid sellised väiksed palvegrupid. Mitte ainult kodugrupid, vaid ka just töökohagrupid. Ja et me ei jääks ainult oma koguduse- ja kodukeskseteks. Peaksime rohkem suhtlema inimestega väljastpoolt meie ringkonda. Võiks otsida ka vanad tuttavad üles, ma olen hakanud suhtlema näiteks oma keskkooli klassikaaslastega. Ja leian küllaltki head pinda sealt. Seega, tutvusi laiendades saame Jumala riigi tööd teha.
Unistus on selline, et igal kristlasel oleks palvegrupid, kellega koos saaks palvetada. Ja need inimesed oleksid väljaspool kogudust. Ka oma koguduseliikmete seltsis on hea, peaasi, et see ei jääkski ainult oma koguduse asjaks: et vähemalt üks inimene oleks ka väljaspoolt. Kui meil on sünnipäevad, mingid tähtpäevad, võiksime neile kutsuda ka vähemalt ühe inimese väljastpoolt kogudust. Siis on sel mõte.
Tegelikult, see ei ole üldse raske! Meil on ju kõigil naabrid olemas. Meil on sugulased olemas, kes pole end Jumalale andnud. Me ei pea minema ei tea kuhu kaugele. Need inimesed on kõige lähedasemad inimesed meie ümber.
