Selleks ajaks, kui see ajakiri lugejani jõuab, on aasta kõige olulisemad kristlikud pühad juba möödas. Kuna tegu on siiski tõsist tähelepanu väärivate pühadega, millega meenutatakse otsustavaid hetki meie kõigi lunastamise loos, tahan seekord peatuda suure nädala sündmuste juures. Olen siin rubriigis vist ennegi tsiteerinud mõtet, et kuni ma risti näen, seni tean, et pole teed kaotanud. Ja igapäevaselt teel püsimiseks pole piisav, kui näen risti vaid korra või paar aastas. Ja kui ma kirjutan „risti“, siis ma ei mõtle risti kujundit, vaid seda, mida rist sümboliseerib; siis ma ei mõtle tühja risti, vaid kõike, mis sel ristil toimus. Aeg-ajalt kordan jälle palvet, et ma näeksin risti, ja mitte ainult silmadega, ka mitte ainult mõistusega, vaid südame silmadega, ning minu elu saaks nähtust puudutatud ja muudetud.
Kord peale sellist palvet hakkasid hommikvalvetes järjest tulema mõtted suure nädala sündmustest, mis mind tõsiselt läbi puudutasid. Kord sattusin vaatama C. S. Lewise Narnia-lugude teise raamatu järgi vändatud filmi, mis mind sügavalt puudutas. Paljude meelest tuleks Narnia lugude sarnane allegooria koos kõigi faunide, härjapõlvlaste ja muude kummaliste muinasjututegelastega prügikasti visata, kuid ärme unusta, et need kristlasest autori poolt kirjutatud lood on mõtlema pannud väga suure hulga inimesi, kes võib-olla Piiblit ei loe. Ja meenutagem kasvõi neid erinevaid metsalisi, keda Jumal Taanielile näitas, või Jeesuse tähendamissõnu, mis teoloogiliselt sugugi alati ei klapi. Jeesus, kes ei teinud vigu, rääkis loo Laatsarusest, kes istub peale surma Aabrahami süles ja näeb rikast meest põrgus suures valus põlemas; ning me mõtleme vahel, miks Ta seda rääkis. Enamus kristlastest peab selle loo tõttu reaalseks kusagil põlevat põrgut, kus suures piinas juba piinlevad Jumalat mitte armastavad inimesed. Jeesus rääkis selle loo, sest juudid Tema eluajal uskusid nii, sest nad olid omaks võtnud hellenismist pärit õpetuse hauatagusest elust, Jeesus rääkis seda teoloogiliselt mitteklappivat lugu, et selle kaudu rahvale öelda, et isegi surnuist üles tõusnud inimene ei pane kedagi meelt parandama, kui ei usuta Jumala Sõna. Just noil aegadel äratas Jeesus üles ka Laatsaruse nime kandva mehe ja „keegi surnuist läks nende juurde“ (Lk 16:30) – ja nad ei uskunud Temasse ega parandanud meelt, vaid tahtsid lisaks Jeesusele nüüd ka Laatsarust tappa.
Selles Narnia loos ütleb saatanat sümboliseeriv nõid lõvi Aslanile, kes sümboliseerib Kristust: „Sa tead, et kõik reeturid kuuluvad seadusliku saagina minule ja mul on õigus iga reetmist surmaga karistada?“ Need reeturid oleme sina ja mina! Jeesust nimetatakse Ilmutusraamatus Lõukoeraks Juuda suguharust (Ilm 5:5) ja selles filmis näidatakse loomade kuningat lõvi minemas noruspäi ja andmas end kurvalt ja alandlikult kurjuse jõudude kätte pilgata ja mõnitada, siduda ja tappa – sest see oli ainus viis reeturit päästa. Lapsed, kes lõvile järgnesid, ei saanud millestki aru, kuid nad jäid Tema juurde ja surma minevale lõvile oli nende armastus ja kaastunne selles ahastuses suur lohutus. Seda lugu vaadates või lugedes võime näha vaid lõvi, kuid kaasa mõeldes näeme Kuningat, kes on oma kuningliku au kõrvale asetanud, et päästa Aadama eksinud poega.
Jeesuse-aegsed inimesed nägid ristil ka vaid läbipekstud meest, kuid Pühakiri ütleb, et „Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks“ (2Kr 5:19). Selles alandlikus Kolgata mehes ei tundnud peaaegu keegi ära Jumalat. Siiski, risti all seisis Rooma pealik koos oma meestega ja nemad ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!“ (Mt 27:54) Aga Tema oma rahvas, juudid, kes ristist möödusid, ütlesid: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla“; ülempreestrid koos kirjatundjate ja variseridega ütlesid: „Kui ta on Iisraeli kuningas, astugu ta nüüd ristilt maha, siis me usume temasse!“ (Mt 27:40–42)
Kas pole kummaline mõelda, et usklikud inimesed, kes olid Pühakirjaga tuttavad ja üritasid täita iga selle korraldust, olid oma südames nii halastamatud ja kalgid? Näis, et nende mõistuski oli sel määral tumestatud, et ehkki nad Pühakirja tundsid, ei näinud nad enda silme all toimuvates sündmustes Sõna ettekuulutuste täitumist. Me kõik vajame ilmutust Jumala armastuse kohta ja see armastus paistab kõige selgemalt ristipuult. Jumal kasutab kõiki võimalusi, et meie tähelepanu ristile koondada ja meie südant oma armastusega ära võita. Sellisest südame võitmise kogemusest kirjutab ka Kaie.
Tahan teiega jagada, kuidas Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine on mind isiklikult puudutanud. Sügavaim kogemus jääb aega, kui ma oma Päästjaga kohtusin ja otsustasin kogu ülejäänud elu koos Temaga elada.
Olin Jumalast üsna kaugele läinud ja unustanud oma lapsepõlveusu ning elasin maailmalikku elu kõige sellega, mis sinna juurde kuulub. Mingil hetkel olin jõudnud punkti, kus ma ei osanud ega suutnud oma jõust edasi minna. Kõik oli kokku varisenud ja ma ei teadnud, mis ja kuidas küll edasi. Mõnda aega olin elanud ka hirmu all, kuna olin näinud selge unenäo, kus mulle öeldi unes mu surmakuupäev. Miskipärast aimasin halba ja alateadlikult tundsin iga päev, et see kuupäev aina läheneb ja unenägu lõpuks täitub. Olen üsna kindel, et saatan olekski kõik nii korraldanud, kui Jumal ei oleks vägevasti mu ellu sekkunud. Vahetult enne oma pöördumist nägin teise selge unenäo. Nägin väikest pulmalauda, kus ümber istusid külalised, kaasa arvatud mina. Ühtäkki tõusin lauast ja vaatasin, et mul oli pikk valge kleit seljas nagu oleksin ise pruut olnud, kuigi see kleit nägi välja rohkem sellisena, nagu on meie ristimisrüüd. Vaatasin seda ja ehmatasin, kuna mu kleit oli üleni vereplekke täis. Siis vaatasin otse üle laua ja seal oli avatud uks ja ukse ees seisis keegi, keda ma ei tundnud, ta kutsus mind käega viibates enese juurde. Ma läksin. Ta viis mind teise ruumi, kus oli bassein. Kui ma olin vees ära käinud ja läksin tagasi pulmalauda, vaatasin uuesti oma kleiti ja see oli ilus puhas ja säravvalge. Alguses ma ei mõistnud seda und, aga siis kui sain Jumalat tundma, mõistsin väga hästi, et Jumal näitas oma plaani mind veristest patuplekkidest puhtaks pesta. Valik oli minu.
Kui Tema armastuse suurust tunda sain, siis ei mahtunud enam pähegi, kuidas üldse teisiti valida saab. Kogu selle suure päästetöö tegi Jumal, sest langenud ja saatana poolt petetud inimene ei oska ega suuda ilma Jumaliku abita isegi valida. Tänu Jumalale Tema päästetöö eest!
Sel ajal, täpselt ei mäleta, kas vahetult enne või pärast seda unenägu, otsustasin Jumala proovile panna. Kuna olin olnud aastaid suitsetamissõltlane ja minu maine isa oli alati rääkinud, et Jumal saab suitsetamise isu ära võtta, siis otsustasin Jumala poole palvetada, öeldes Talle, et kui Ta on mu kõrval ja kui Ta nii vägev on nagu isa räägib, siis palun võtku suitsetamise isu ära. Ja Ta võttis! Vaatamata sellele, et enamjaolt kõik mu kolleegid suitsetasid ja tol ajal oli lubatud ka siseruumides suitsetada, mina enam suitsu teha ei tahtnud. Kui ma juba kolmandat päeva paki järele ei haaranud, siis sain aru, et see on küll üleloomulik vägi. Pärast seda palvekogemust hakkasin rohkem palvetama ja oma teisi elumuresid Jumala kätte usaldama. Palve peale hakkasid imed üksteise järele tulema ja pea iga palve sai selge vastuse.
Samal ajal pakkus isa mulle E. White’i raamatut „Patriarhid ja prohvetid“. See polnud esimene kord, kui ta mind nende raamatutega tüütas ja seekord võtsin pakkumise vastu, ise mõeldes, et ega ma nagunii seda lugema ei hakka. Olin hiljuti lõpetanud juba mõnda aega kestnud suhte ja üksi jäänud. Seetõttu oli mul vaba aega nüüd rohkem. Ühel õhtul mõtlesingi, et ma siis natuke sirvin seda raamatut, mille isa kinkis. Juba esimesed leheküljed olid väga põnevad ja mida edasi ma lugesin, seda elavamaks ja isiklikumaks see sõna sai. Tundsin lugedes seda, mis on kirjutatud Hb 4:12: „Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.“ Hakkasin enesesse süüvima ja elu üle järele mõtlema ning sain aru, et olen palju asju valesti teinud ja Jumala vastu pattu teinud, aga olin samas ka ükskõikne. Palvetasin, et kui ma olen Jumala vastu eksinud, annaks Ta mulle patutunnetuse ja kahetsuse. Olen veendunud, et need palvesõnad anti mulle Jumala Vaimust. Peale seda palvet järgmisel päeval Jumal vastas ja andis tunda mu pattu nii, et see lausa halvas mu. Ma sain aru, et kõik, mida ma olen teinud, olen teinud otse Jumalale. Mõistsin, et mina olen Tema peal tallanud ja Tema risti löönud, kuigi suurem pilt Jeesuse ristitööst jõudis mulle kohale väheke hiljem. Mu põski mööda voolasid pisarad ja ma sain aru, et hoopis mina olen surma väärt, sest patu palk on surm. Kuigi mul olid sõbrad ja pere, kogesin Jumala poolt sellist üksindust ja mahajäetust, et seda on raske kirjeldada. Ma arvan, et mulle anti tunda vähesel määral seda, mida tundis Jeesus ristil, kui patt lahutas Teda Isast ja kui Ta ütles: “Isa, miks Sa oled mind maha jätnud“, et ma mõistaksin natukenegi, mida Jumala Poeg minu patu pärast ristile minnes koges. Tema oli süütu, mina olin süüdi, Tema oleks pidanud elama jääma ja mina surema. Ma pole eneselt kunagi tahtnud elu võtta ega surma soovinud, ükskõik kui hull olukord on olnud, aga siis oli mul tunne, et Jumal, Sa võid mu elu võtta, kuna mul pole mitte mingisugust õigust elada. Tegelikult meil, inimestel, polegi õigust elule, sest me oleme pattu teinud ja iga hingetõmme on Jumala suurest armust. Pärast seda kogemust jäin sügavasse unne. Nii sügavat und ei mäletanud ammu, sest patu tõttu ei saanud ma aastaid magada. Siis ma muidugi ei teadnud, et uneprobleemid olid patu tagajärg, aga nüüd ma tean.
Järgmine hommik oli minu jaoks mõneti nagu ülestõusmise hommik. Ma ei saanud alguses aru, mis minuga toimub, aga varsti hakkasin taipama. Ma ärkasin uue inimesena. Nüüd ma teadsin, et mina pidin surema, et Tema saaks elada minus. Minu oma mina ja vana patune olemus pidi surema, et Kristus saaks ärgata minu südames. Mulle anti armu ja uus võimalus elada. Patukoormad ja haigused olid mult ära võetud. Sees oli nii suur rahu, mida ma polnud kunagi varem tundnud. Süda hõiskas rõõmust ja tänusõnad Jumalale voolasid ise suust. Ma olin vaba, tõelistelt vaba. Nagu Jh 8:36 kirjutab, et kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad. Tema suri, et mina saaksin elada. Milline Armastus! Nüüd teadsin kindlalt, et olen Jumala laps.
Loomulikult läksin seda kohe ka teistele kuulutama. Selle kuulutuse keskel õppisin ka ise Jumalat tundma, sest sõnad pandi suhu ja kuulutaja ei olnud mitte mina. Suitsupauside asemele tulid Piibli ja Jumala Sõna lugemise pausid. Vandesõnad kadusid iseenesest huulilt ja kõik oli uus. Isegi mu allkiri muudeti. Üks mu tööülesannetest oli arveid allkirjastada. Tol ajal ei olnud digiallkirju ja kõik arved saadeti paberil postiga. Ja nüüd sellel minu jaoks mõneti ülestõusmishommikul tööl olles ma ei osanud arvetele oma vana allkirja enam kirjutada, isegi kui ma väga üritasin, ikka ei osanud. Selle asemel kirjutasin täiesti uue allkirja, mis pealt vaadates oli palju keerulisem, aga see voolas mu pliiatsist, nagu oleks keegi juhtinud ja minu jaoks oli see väga lihtne. Arvatavasti oli seda muutust vaja nähtamatule maailmale tõestuseks, et ma olen nüüd Jumala oma, mul on tema nimi ja Tema allkiri. Võibolla oli seda vaja ka nähtavale maailmale, aga saatan pidi teadma, et ma ei kuulu enam talle.
Ma ei pidanud enne Jumalaga kohtumist saama adventistiks või kristlaseks, ma ei pidanud ise ennast muutma paremaks ja ausalt öeldes oleks see olnud ka võimatu. Jumal kutsub igat inimest enda juurde just sellisena, nagu ta on ja võtab vastu inimese kõikide tema koormatega. Üks mu lemmiktekste Piiblist on Mt 11:28: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ Pärast pöördumist oli loomulik jätk minna ka kirikusse. Kui ma ühel kaunil kevadisel hingamispäeval meie Mere pst. kiriku uksest sisse jalutasin ja koorilaulu kuulsin, siis tundsin, nagu oleks see inglite koor, kõik läks väga hinge ja oli võrratu kuulda. Mu muusikamaitse oli ka muudetud, sest varem ei meeldinud mulle üldse koorimuusika. Nüüd tundsin, et see armas kirik on mu teine kodu. Kui kuulasin kirikus seeriakoosolekuid algtõdedest, oli see nagu planeeritud mulle, mille iga sõna peale võisin öelda: jah, see on tõde. Minu jaoks ei olnud kõneleja mitte pastor, vaid tundsin, et Jumal ise räägib minuga. Maailmade Looja Jumala ülestõusmise ja uuendamise elustav vägi on läbi Püha Vaimu ja meie usupalvete kättesaadav igale inimesele.
Mõelge, kes me oleme. Iseenesest pattulangenuina mitte midagi, aga ometi hüütakse meid Jumala lasteks. Meid on väga kalli hinnaga ostetud. Ainus, mis meid Jumalast lahutab, on patt. Patu isand eksitab ja petab meid lõpuni, aga meil on kasutada läbi palve Jumala vägi, milles saame öelda patule ei ja järgida ainult Teda. Isegi siis kui oleme taas eksitatud ja pattu teinud, Jumal ei jäta, vaid ütleb, et tõuse ja ära tee enam pattu. 1Jh 2:1 on kirjas: „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ Mõelge, kes me, inimesed, küll oleme, et Jeesus meie pärast suri. See on rõõmusõnum, et Ta suri ja tõusis taas ellu, et meil oleks ka ülestõusmine ja elu Temas. Me võime julgelt igal ajal meelt parandada, loobuda eneseõigusest, tunnistada oma patud ja saada osa Kristuse õigusest ning kogeda Püha Vaimu vilju ja väge. Üsna varsti, suurel ülestõusmishommikul saame oma Päästjat näha silmast silma.
Kaie Siim
Jeesus väljus koopahauast surma võitjana, Narnia lõvi Aslan ärkas ellu ja lapsed, kes olid tema surmapaiga lähedusse valvama jäänud, said temaga jälle kokku. Kui meie jääme oma Lunastaja risti juurde, kogeme meiegi rõõmu Tema ülestõusmisest ja uuest elust usus. Ja just nii nagu Kaie kirjutas ristimisvees puhtakspestud rüüst, võime meiegi kogeda, et Jeesuse surmasse ristimise läbi tuleme veehauast välja muudetud inimestena ning meil on Jumala armastuse näol motiiv ja vägi käia uues elus.
