Mariana Cruz Nahkur: Peale Eestisse kolimist ei tea ma muud kui pidevalt ja intensiivselt muutuv elu

Kas sa oled terve elu olnud adventist ja kus on sinu juured?

Üks meie koguduseliikmest sõber kutsus minu õdesid ja mind osalema meie kodu lähedal asunud rajaleidjate klubisse, kuid alles aastaid hiljem, juhtide treeninglaagris, tutvusin isiklikult Piibliga ja Piibli kaudu Jumalaga. Nüüd oleme meie, kolm õde, koos Jeesuse usus ja loodame oma lähedaste päästele.

Mis oli sinu Eestisse kolimise põhjus ja kui kaua oled siin elanud? 

Kui mõtlesime (Mariana on abielus Andres Nahkuriga, toim) sellele, kus oleks parem elada, siis jõudsime järeldusele, et Eestis oleks meil palju rohkem võimalusi perekonnana areneda ja edasi liikuda. Ma tundsin samuti Püha Vaimu juhtimist ja ideid selles osas, kuidas mina saaksin oma teadmiste ja kogemustega kohalikku kogudusse panustada. Nii maandusime Eestis kolm päeva pärast pulmi, 2019. aasta veebruaris.

Kus ja millal te Andresega kohtusite?

See oli vastus palvetele. Lühike versioon sellest on selline, et me tutvusime interneti kaudu ja Andres oli järjekindel. Tema töötas öistes vahetustes ja nii ei seganud ajavahe meie suhtlust. Detailidest saaks juba eraldi intervjuu…

Kuidas on lapse saamine teie elu mõjutanud?

Kui sünnib laps, siis maailm justkui peatub ja meie enda plaanid ja ettevõtmised muutuvad, et võimaldada oma lapsele parimat. Niisiis vahetasime me kodu, töökohta ja pildigaleriid oma telefonis.

Kuid me olime üsna kiired, kuna ei möödunud aastatki sellest, kui me abiellusime ja meile sündis poeg. Niisiis, peale Eestisse kolimist ei tea ma muud kui pidevalt ja intensiivselt muutuv elu!

Millised olid sinu esimesed emotsioonid, kui sa Eestis käisid?

Kas unine on emotsioon? See oli peamine, mida tundsin öösel reisides! Oli maikuu, mina aga tulin Portugali talvele vastavate riietega ja juhtumisi oli väga palav kuu sel aastal. Andresele meeldib reisida maakohtades ja nii me sõitsime väga palju ja nägime hulganisti erinevaid ilusaid paiku – ja veel suurepäraste ilmade ja ujuma kutsuvate järvedega ümberringi. Kui ma tagasi läksin, kirjeldasin Eestit kui hiiglaslikku metsa paljude veekogudega. Ja tegelikult ei käinud me üheski linnas.

Kuidas sulle Eesti toit meeldib?

Taimetoitlasena pole ma kindel, kas ma üldse saan aru, mis on tüüpiline Eesti toit, kuid söömisviis on rahulikum kui Portugalis. Esialgu eelistan ikkagi küpsetada eestimaiseid tooraineid tuttaval viisil ja mul on väga kannatlik ämm, kes proovib kõiki võimalusi minu maitsemeelega kokku sobitada!

Kas märkad erinevusi meie kirikute vahel?

Adventkoguduse eelis on see, et sellel on ainulaadne identiteet ja ühisosa kõikjal maailmas. Eestis on teil palju muusikuid ja kogenud harrastajaid, mis peegeldub jumalateenistuse laulmise kvaliteedis. Kuid asi, mida ma Võru kirikus kõige enam hindan, on kiirus muudatuste tegemiseks paremuse poole. Kui minu kodukirikus oli plaanis uus idee ellu viia, oli „masin” raske ja seda oli raske liigutada. Ilmselt seetõttu, et see on natuke suurem. Kuid siin panustab iga liige, et asju ellu viia, ning nad on selles pühendunud. See teeb väga alandlikuks ja see on väga liigutav ning ma õpin – see on suureks eeskujuks.

Kas sul oli kodukoguduses mingeid kohustusi? Kas sul on siin midagi?

Kas on mingit muud võimalust selleks, et olla osa kogudusest? Jumal liigutab meid, on võimatu kuuluda kogudusse, kui selle missioonile aktiivselt kaasa ei aita. Nüüd on erinevus selles, et mul on aeg lapse kasvatamise tõttu väga piiratud ja see limiteerib mu panustamist ning ma ei saa seda teha nii palju kui varem. Tema on minu peamine vastutus koguduses.

Kas sul on mõni traditsiooniline Portugali roog, mida tahaksid meiega jagada?

Portugali köök on väga rikkalik. Aimu andmiseks võiksin öelda, et portugallaste elu keerleb toidu ümber ja nad isegi ei märka seda.

Ma valisin väga lihtsa roa, mis sisaldab palju Portugali tooraineid, mis tavaliselt olid vanast leivast valmistatud karjakoera eine. Seda roa nimi on migas, see on variatsioon sõnast puru.

Kui tihti saad Portugalis oma peret külastada?

Siin pole mingit kindlat reeglit, kuna ma alles asusin siia elama. Rasedus, laps ja pandeemia on reisimiseks üsna kehvad tingimused. Seega näib, et praegu peame sihiks võtma korra aastas. Kuid enne siia kolimist mõtlesin, et saan iga natukese aja tagant ehk kolm-neli korda aastas lennata.

Kui on keeruline olla ema ja teha ka tööd?

Iseseisva töötajana on see olnud pigem võimatu. Pidin magamise asemel tööd tegema, uni – see kallis asi. Päeval ei suutnud ma lihtsalt arvuti taga istuda, tööle keskenduda ja oma poega ignoreerida. Päeval magab ta harva üle 30 minuti, mida ma kasutaksin kas pesus käimiseks või magamiseks. Õnneks on ettevõte, kus töötan, väga kannatlik ja vaatab enamusest minu unepuudusest tingitud vigadest üle. Võin öelda, et praegu on olukord parem ja Jumal annab alati väsinule jõudu.

Mis tööd sa teed?

Mul on tootedisaineri kõrgharidus, kuid olen töötanud ka põhikooli muusikaõpetajana. Töötan osalise koormusega Cascaisi ja Oeirase kammerorkestris (OCCO) ning Cascaisi muusika- ja tantsukonservatooriumis. Nad kuuluvad samasse asutusse ja ma haldan kogu nende esindatust veebis – kodulehte ja sotsiaalmeediat – ning trükiseid nende tegevuse reklaamimiseks.