Apostel Paulus kirjutas Timoteosele: „Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.” (1Tm 3:16)
Saladus on miski, mida üldsus ei tea, mida teab kas ainult üks inimene või teavad ainult mõned vähesed. Harilikult on nii, et seda lausa varjatakse teiste eest. On ka midagi, mida küll ei varjata, aga mis on mõnele või teistele saladus ainult seetõttu, et nad lihtsalt ei tea seda. Asja mitte teadva inimese jaoks võib saladus olla ka mingi põhjuse ja tagajärje vaheline tegelik seos. Näiteks võidakse hea tulemuse saavutanud sportlase käest küsida tema hea tulemuse saladust. Mõnikord võib selleks olla ka dopingu kasutamine, aga loodetavasti on enamasti selleks ikka kõva treening. Siin on ilmselt tegu just sedalaadi saladusega, millegagi, mis pole saladus seetõttu, et seda varjataks, vaid seetõttu, et kõik lihtsalt ei tea seda. Jumal teab nii mõndagi, mida inimesed ei tea. Kõike pole Jumal inimestele avaldanud. Kõike polegi inimesed suutelised mõistma ja kõike pole ka tarvis neil teada, aga seda, mida inimesed peaksid teadma, Jumal inimeste eest ei varja.
Lugedes tsiteeritud lause algust „Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus”, ootaks, et sellele järgneks midagi muud, midagi selle taolist, mida Paulus nimetas koguduse ametisse sobiva inimese usu saladuse kohta. Selle kohta ütles ta: „... kellel usu saladus on puhtas südametunnistuses.” (1Tm 3:9) Teisiti öeldes, sellel inimesel on selline usk, sellise tasemega usk seetõttu, et tal on süda puhas, ta ei toimi vastu oma südametunnistust, mille kaudu annab märku ka Püha Vaim, vaid toimib ikka südametunnistusega kooskõlas. Siin aga ütles Paulus just seda, mida lugesime. See paneb mõtlema.
Siin nimetas Paulus jumalakartuse saladusest rääkides esmalt, et Jumal on avalikuks saanud lihas. On ilmselge, et see osutab Kristus Jeesusele. Johannes kirjutas: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. /.../ Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt.” (Jh 1:1,14) Lihaks saamine tähendab siin inimeseks saamist. Jeesus on Jumal, kes sai inimeseks, jäädes edasi Jumalaks, olles samaaegselt Jumal ja inimene. Koloslastele kirjutas Paulus, et Kristuses „elab kogu jumalik täius ihulikult” (Kl 2:9). Enamus inimkonnast oli ja on minetanud Jumala tundmise, suurem osa neist täielikult. Ka sellel vähesel osal inimkonnast, kellel oli sel ajal, kui Jeesus maa peal elas, Jumala tundmine säilinud, nagu Iisraeli rahval, oli Jumala tundmine siiski puudulik. Jeesuse isikus sai Jumal avalikuks sellisena nagu Ta tõeliselt on. Öeldes „Kes on näinud mind, see on näinud Isa” (Jh 14:9), ütles Jeesus, et nähes minu suhtumist kõigesse ja erinevatesse inimestesse ning käitumist, nägite te Jumal Isa suhtumist ja käitumist. Tema oleks minu asemel toiminud niisamuti. Jeesuses sai Jumal avalikuks lihas.
Teiseks nimetas Paulus, et (Jumal on) õigeks tunnistatud vaimus. See käib ikka samuti Jeesuse kohta. Jeesus tunnistati õigeks, sest Ta oli ja on õige. Jeesus „on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.” (Hb 4:15) Peetrus kirjutas: „Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde.” (1Pt 3:18) Sealjuures on kõige olulisem, et Jumal Isa tunnistas Ta õigeks, ja Tema surma surmaks patuste inimeste eest. Vastasel juhul, kui Jeesus ise oleks pattu teinud, oleks Ta surnud enda pattude pärast, sest patu palk on surm (Rm 6:23). Siis poleks Tema surm osutunud inimesi lunastavaks surmaks, aga surres õigena lunastas Ta inimesed. Johannes kirjutas: „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil Eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.” (1Jh 2:1-2) Jeesuse õigeks tunnistamise tõenduseks on ka Tema surnuist üles tõusmine. Evangeeliumidest loeme, et mitte kõik Jeesuse kaasaegsed inimesed ei tunnistanud Teda õigeks, vaid lausa süüdistasid pattudes, aga Jeesus lükkas süüdistused ümber, ja siirad inimesed mõistsid, et Tal oli õigus. Nii võis Jeesus rahva poole pöördudes öelda: „Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat?” (Jh 8:46)
Jeesuse tunnistasid õigeks need, kes esiteks teadsid tõeliselt, mis on õige, ja teiseks tunnistasid ausalt, et Jeesus oli õige. Neid juhtis Püha Vaim, kuna Püha Vaim toob selles selguse (Jh 16:8). Jeesuse jumalakartliku elu saladus oli ka selles, et Pauluse terminit kasutades elas Ta „Vaimus”. Sõnu „liha” ja „vaim” kasutatakse Piiblis mitmes tähenduses. Galaatlastele kirjutas Paulus: „Kas te olete nii mõistmatud? Te alustasite Vaimus, kas tahate nüüd lõpetada lihas?” (Gl 3:3) Kui väljendis „Sõna sai lihaks” tähendab „liha” inimeseks saamist, siis siin tähendab „liha” patust rikutud inimloomust, ja elu „lihas” elu patust rikutud mõtteviisis (Gl 5:13). Selle vastand on elu „Vaimus” ehk elu Püha Vaimu juhtimise all. Selles tähenduses ei elanud Jeesus mitte „lihas”, vaid elas „Vaimus”. Seetõttu Ta ei teinud pattu, vaid oli õige ning tunnistati õigeks vaimus. Seetõttu, et inimesena ei teinud Jeesus ainsatki pattu, on Jumal õigeks tunnistatud ka selles, et Ta ei nõua oma loodolevustelt midagi ebavajalikku ega üle jõu käivat. Paulus kirjutas: „Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.” (Rm 7:12)
Kolmandaks nimetas Paulus, et lihasse tulnud Jumal on nähtav olnud inglitele. See paneb lausa mõtlema, mida ta sellega öelda tahtis. Mõnikord on Piiblis kasutatud sõna „ingel”, mis tõlkes tähendab „käskjalg” või „saadik”, ka inimeste kohta, aga vaevalt, et siin. Usun, et siin räägitakse ikka inglitest kui taevastest olevustest. Taevased inglid aga näevad niikuinii kõike, vähemalt väliselt, miks seda siis eraldi mainida? Nii on nad ka Jeesust näinud kogu aeg, nii enne Tema lihassetulekut kui ka Teda elamas inimesena, nii suremas kui ka üles tõusmas. Siiski, Jumala elu patuta inimesena, surm patuste eest ja ülestõusmine, mida nad nüüd nägid, oli ikka midagi enamat, midagi uut ka inglitele. Peetrus kirjutas: „Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.” (1Pt 1:10-12)
Neljandaks nimetas Paulus, et lihasse tulnud Jumalast on kuulutatud paganatele. Mingil määral teati tõelisest elavast Jumalast paganlikes maades ka enne Kristust. Seda juutide ja nende esiisade kaudu, aga tõelise hoo sai paganaile Jumalast kuulutamine, ja nüüd koos evangeeliumiga Kristusest, pärast Kristuse taevasse minekut, kui Ta oli „võetud üles kirkusesse”. Selle ülesande jättis Jeesus oma järelkäijatele. Seda ülesannet on täidetud tänini ja täidetakse kuni armuaja lõpuni. Seda ootab Jumal täna meiltki.
Viiendaks nimetas Paulus, et Jumalat on usutud maailmas. Nii see on. Kristlus on levinud üle maailma, ka Eestis. Nii oleme meiegi Temasse uskunud.
Lõpuks nimetas Paulus, et lihas avalikuks saanud Jumal ehk Kristus Jeesus on üles võetud kirkusesse. Juba varem jüngritele oma taevasse naasmisest rääkinud Jeesus ütles pärast surnuist üles tõusmist Maarja Magdaleenale: „Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Jh 20:17) Umbes neljakümne päeva pärast (Ap 1:2) Ta läkski. Olles taevas kirkusesse võetud, saatis Ta nelipühal oma järelkäijatele Püha Vaimu. Oma nelipüha kõnes ütles Peetrus: „Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi.” (Ap 2:33)
Kõik see on aga iga kristlase, sealhulgas ka minu ja sinu, armas lugeja, jumalakartuse saladus. Tänu kõigele sellele oleme ka meie kristlased. Oleme teadlikud Jumala armust, ja võinud sellest osa saada. Teame, kuidas elada ja Jumala armust elame. „Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.” (Fl 2:13) Aidaku Jumal meil ikka jumalakartuses elada, ja et paljudele, kellele see kõik on alles saladus, võiks see avalikuks saada ning nemadki elaksid jumalakartuses!
