2Ms 20:5,6 on lugeda: „...mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!“ Kuidas sellest aru saada? See, et Jumal osutab heldust neile, kes Teda armastavad ja Ta käske peavad, on igati ootuspärane. Mõistagi tekitab enim küsimusi see, et Jumal nuhtleb vanemate süü laste kätte, pealegi kolmanda ja neljanda põlveni. Kas „püha vihaga Jumal“ on armastus, nagu väidab 1Jh 4:8? Eriti tekib küsimusi siis, kui lauset lõpuni ei loeta, nagu paraku juhtub olema, ja jäädakse pidama lause osa juures „kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni“.
Jumal ei karista süütut. Ilmselt mõisteti kõne all olevat Jumala käsu osa valesti ka vanas Iisraelis. Jeremija ja Hesekieli raamatust leiame seda peegeldava kõnekäänu „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Tundub, et seda kõnekäändu lausudes mõtles Paabeli vangipõlve sattunud või vangipõlve ohus elanud põlvkond, et selles on süüdi nende esivanemad, aga mitte nad ise. Jumal aga ei saanud selle kõnekäänuga kuidagi nõus olla. Loeme Hs 18:1-3: „Ja mulle tuli Issanda sõna; Ta ütles: „Mis teil on mõttes, kui lausute seda kõnekäändu Iisraeli maa kohta, öeldes: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“? Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei tohi teil enam olla selle kõnekäänu lausujat Iisraelis.““ Sellele järgneb üsna üksikasjalik selgitus, et Jumal ei karista süütut. Lapsed ei vastuta vanemate tegude eest. Igaüks vastutab oma tegude eest ise. „Ja teie küsite: „Mispärast ei kanna poeg isa süüd?“ Kui poeg on teinud, mis on kohus ja õige, on pidanud kõiki mu määrusi ja on neid täitnud – siis peab ta tõesti jääma elama! Hing, kes teeb pattu, peab surema! Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd: õige peale tulgu tema õigus ja õela peale tema õelus!“ (Hs 18:19,20) „Aga teie ütlete: „Issanda tee ei ole õige!“ Kuulge ometi! Iisraeli sugu! Minu tee ei olevat õige! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?“ (Hs 18:25).
Kui inimesed seda mõistavad, siis nad loobuvad selle kõnekäänu kasutamisest: „Neil päevil ei öelda enam: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“, vaid igaüks sureb oma süü pärast: igal inimesel, kes sööb tooreid viinamarju, lähevad ta oma hambad hellaks“ (Jr 31:30,31).
Vanemate käitumine mõjutab lapsi. Igal teol on vältimatu tagajärg. „Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab“ (Gl 6:7). Selle kohta võib öelda ka, et see on loodusseadus. Siin annab Jumal oma käsus selgesti teada, et inimese tegudel on hoopis kaugemaleulatuvad tagajärjed, kui see neile võib-olla tundub. See käsk räägib pärilikkuse, kasvatuse ja eeskuju mõjust lastele. Ja Jumal hoiatab vanemaid selle eest. Mõelgu vanemad ka oma käitumise mõjule lastele! Kui vanemad „külvavad“ oma lastesse ja lastelastesse uskmatust, halbu kombeid ja ebamoraalsust, siis millist „lõikust“ peaks nende juures oodatama? Väga sageli käivadki lapsed oma vanemate jälgedes. Selles ja ainult selles mõttes „nuhtleb“ Jumal vanemate süü laste kätte. See on loodusseadus. Peaksime meeles pidama, et Jumal ütles ka, et see juhtub „ neile, kes mind vihkavad“. Piibli sõnakasutus erineb meie tänapäevasest sõnakasutusest ning sõna „vihkama“ ei tähenda seal alati ilmtingimata seda, mida meie selle sõna all mõtleme. Selle all mõeldakse ka „mitte armastama“. Seega mõjutavad vanemate patud eriti just neid järeltulijaid, kes oma vanemate eeskujul ei armasta Jumalat ega Tema seadusi.
Lapsed ei pea oma vanemaid halvas järgima ega „maitsma“ patu karistust. Pärilikkusel, kasvatusel ja eeskujul on väga suur mõju, aga see pole – Jumala armust! – vääramatu. „Aga vaata, kui temale sünnib poeg, kes näeb kõiki oma isa patte, mida see on teinud, ja ta kardab ega tee nõnda... – tema ei sure oma isa süü pärast, ta jääb tõesti elama“ (Hs 18:14,17). Inimene suudab pärilikkuse, kasvatuse ja eeskuju halvast mõjust, nii nagu ka enda poolt omandatud halbadest harjumustest üle olla tänu Jumala pakutud uussünnile. Ilma uussünnita on asi tegelikult lootusetu, aga tänu sellele on see tõesti võimalik. Keegi ei saa uussündi endas ise esile kutsuda. Seda teeb Jumal, kui inimene laseb seda Jumala Pühal Vaimul teha, kui ta on Jumala poolt pakutud muutustega nõus. Sünnile järgnevas elus aga pakub Issand kõiges oma abi. Hb 2:18 on kirjutatud: „Sest seetõttu, et Ta ise on kannatanud kiusatuna, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse.“
Mõnikord kannatavad vanemate pärast ka lapsed, kelle hoiak pole Jumala vastane. Kuigi see käsk seda otseselt ei maini, on see probleem siiski täiesti olemas, ja vanemad peaksid sellega väga tõsiselt arvestama. Seegi on loodusseadus. Tänapäeval on üldtuntud tõsiasi, et tervisepõhimõtete vastu patustavatel vanematel on suur risk saada füüsiliste või vaimsete puuetega lapsi.
Kokkuvõtteks: Võtkem Jumalat ja Tema seadusi tõsiselt. Tema on Looja ja teab, mis Tema loodolevustele parim on. Loodusseadused on Looja seadused. Lõpuks, ärgem unustagem ka neid sõnu, mida Jumal selles käsus oma käitumise kohta veel ütles: „...aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!“ Siin pole vahet, kas tegu on heade ja usklike vanemate, „heast“ perekonnast pärit lastega või nendega, kes on otsustanud oma vanemate halba eeskuju mitte järgida.
