Tänane esimene lugu on eriliselt neile, kes on kalduvad ennast hukka mõistma. Kui me võrdleme end Jeesuse veatusega, tunnemegi teravalt puudujääke oma elus ja jumalakartuses ning otsime lahendust. Sageli on hukkamõist nii tugev, et jätab meid, käed rüpes, istuma ja ennast tümitama. Selle asemel aga võiksime lasta Jumala Tema lootuse ja armastuse kuulutusega meie südant valgustama ja meid edasi astuma julgustama. Neile, kelle süda valutab oma puuduste ja nõrkuste pärast, on Jumala Sõnas vägev julgustus sageli korratud Jumala tõotuses, mis ütleb: „MINA teen!“ (näiteks Hs 36:27). Meie osa on olla seal Jumala peopesal ja lasta Tal meie elus tegutseda.
Tahan tuua siia tänu selle eest, kuidas Jumal vastab meie südameigatsustele ja -palvetele.
Sain hiljuti aru, et olen endaga range. Kohe päriselt range. Kui ma ei vasta enda peas olevatele taevastele ideaalidele, siis olen endaga armutu. Olen eluaeg süütunde koorma all elanud. Kui Jumal mind suures osas sellest vabastas, siis ei märganudki, kuidas see probleem salamisi taas usuellu sisse imbus. Või ei olnud see sealt kunagi lahkunudki?
Tundsin end süüdi, kui ei vestelnud lastega pidevalt Jumalast, mõnel päeval ei jõudnudki seda teha. Piitsutasin end mõttega, et mis siis, kui järgmine päev läheb mu laps puhkama ja ma ei ole teinud maksimaalset, et teda Jumala käte vahele päästa. Tundsin end süüdi, kui lapsed eksisid. Tundsin end süüdi, kui ise eksisin. Tundsin, et meie pereelu ei saavuta eales seda taevalikku ideaali, kuhu sooviksin jõuda. Sain aru, et vanamoodi edasi minna ei saa, samas uutmoodi ei oska. Ja siis see rebis mind armutusse meeleheite ja süütundeauku, et olen vaimuliku emana läbikukkunud, kristlasena läbi kukkunud, alandliku abikaasana läbi kukkunud, misjonimeelses elus läbi kukkunud jne. See ei olnud terve meeleparandus, mida Jumal kingib (just nimelt kingib), vaid see oli vintsutav ja meeleheitele ajav sügav pikk sisemine heitlus.
Hiljuti, kui ma oma alateadlikult kaasas kantud probleemi raskusest aimu sain, hakkasin Jumalat paluma, et Ta muudaks minu mõttevigu ja irratsionaalseid mõttemustreid ning vooliks need taevasteks ja helgeteks. Et Ta lisaks pimedusse valgust ja soojendaks üles selle valede mõtete külge kinni külmunud varblase mu hinges. Et Ta annaks mu mõtetele taevased tiivad ja saaksin taas usus lennata, näha usuelu helgena, võtmata enda kanda koormaid, mida mu õlad vaevu veel kanda jõuavad.
Jumal vastas mulle kolmel tasandil. Esiteks tuli järgnev luuletus usuõelt.
Kui õnnetu laps tahab sülle,
kui on kurb või on külm,
kui keegi ei võta sülle,
siis ühes süles on ruumi küll.
Kuidas saab Jumala sülle,
kui taevaste sees elab Ta?
Palve lapse viib Jumala sülle,
seal on soe ja on hea.
Kuidas mahtuda Isa sülle?
Tema südametukseid kuulda?
Iga abitu laps võib ju kergelt
ennast usus väikeseks mõelda.
Taevase Isa sülle
mahub iga igatsev laps.
Seal on ruumi ka sulle,
seal sooja saab iga laps.
Kaugel all meie õnnetu maailm,
kuid laps Isa embuses
usus Kõrgeima troonisaalis
inglihulkade kirkuse sees.
Teiseks lugesin hommikul Piiblist Loti lugu ja äkitselt hakkas sealt üks lause elama. Lause, mida ütles ingel Lotile enne kui Soodom ja Gomorra hävitati: „Tõtta, põgene sinna, sest ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!“ (1M 19:22) Siis koitis mulle äkitsi, et mina ei pea lunastama oma perekonda. Mina ei pea lunastama meie lapsi, abikaasat, ema, isa, õde, vendi. Ainult Jeesus saab ja võib neid lunastada! Ta tegi ristil oma maksimumi. Jumal on teinud juba meie minevikus, teeb praegu ja ka tulevikus maksimumi, et päästa hukkumisest ära mind, meie lapsi, abikaasat, vanemaid, vendi-õdesid. Ta ei lase viimsel päeval ega meie lähedaste surmal tulla enne, kui aeg on täis saanud. Mitte enne, kui on selge, et kõik Tema ustavad on päästetud. See tähendab ka lähedase surma – kui ta võttis enne surma Jumala vastu, siis on ju hästi – järgmine hetk on surija jaoks sel juhul imeilus hetk, auline ja harras moment, kui ta näeb Jeesust tulemas!
Ja siis oli täna hommikul hetk, kui minu poeg, kes oli seni olnud heatujuline, hakkas endale pusa selga panema nii, et see oli alles tagurpidi, lukk poolikult kinni. Ta proovis ja proovis seda õigeks saada, aga ebaõnnestus, mille järel ta pahaselt ja nuttes teise tuppa jooksis. Me olime kooli hiljaks jäämas ja mul oli endal ka kehv olla. Laskusin end abituna tundes põlvili ja palvetasin kogu südamest, et Jumal saadaks Jeesuse appi. „Jeesus võitis kõik lahingud, palun, et Ta tuleks ja võidaks ka selle, sest mul pole õrna aimugi, mida teha.“ Teadsin ainult, et jõumeetodeid kasutada ei taha ja teistmoodi sel hetkel ise ei osanud.
„Jumal, palun tee nii, et sellest tuleks midagi ilusat!“
Seejärel, kohe kui olin palve lõpetanud, kuulsin, kuidas poja sammud tulid tagasi garderoobi. „Ma ei kavatsegi seda pusa selga panna!“ teatas ta. Proovisin heaga, aga tulemusteta. Palvetasin taas Jumala poole. Seejärel valdas mind äkitselt sügav rahu. Vaatasin oma õnnetut ja protesteerivat poega, kui äkitselt nägin kujutluspildis, kuidas Jeesus läks poja juurde, kummardas maha tema kõrgusele, pani oma otsaesise vastu mu poja otsaesist ja ütles talle silma vaadates: „Ma armastan sind! Ma armastan sind alati! Ma olen su juures ka siis, kui oled õnnetu. Eriti siis, kui oled õnnetu! Ma olen sulle alati toeks!“ Vaatasin poega ja kujutluspilti Jeesusest ning sain äkitselt aru, et Jeesus armastab mu poega sellisena, nagu ta on. Ta päriselt armastabki teda – tingimusteta, kogu aeg! See tähendab, et Ta armastab mind ka – isegi äbarikuna!
Seejärel tuli Jeesus minu juurde ja ütles needsamad sõnad ka mulle. Pisarais ja südameliigutuses tõusin püsti, läksin oma poja juurde, laskusin põlvedele, tema kõrgusele ja kallistasin teda kõvasti ja pikalt. Seejärel vaatasin tema silmadesse ja ütlesin talle needsamad sõnad, mida Jeesus just mulle oli öelnud. Ütlesin, et ma armastan teda alati – eriti kui ta on mingi asja pärast õnnetu. Siis armastan ma teda veel rohkem. Seejärel võtsin, ise veel pisarais, vaikides pusa ja panin talle selga. Ta vaatas mind kogu selle aja vaikides ning kallistas siis mind hästi kõvasti. Tundsin, kuidas miskit ilusat nimega armastus ja alandlikkus sidus meid kokku. Ta tegi peale seda kõik, mis palusin tal teha – juba esimese ütlemise peale!
Jalutasime kooli ja hakkasime Jumala armastuse teemat arutama. „Jumal armastab sind ja mind ka siis, kui oleme pisikesed tahumata kivikesed. Meie Jumal on nii eriline, et Tema armastab igasuguseid kivikesi.“ „Kas Ta armastab ka koledaid kivikesi?“ küsis poeg. „Jah, neid armastab Ta kohe eriliselt,“ vastasin, „sest need ongi Ta endale ostnud ainult ja veelkord armu läbi!“ Kõige tähtsam on, et kivike, ükskõik kui suur või väike, ilus sile või tahumata, tahaks ise olla Jumala peopesa peal. Sest Jumal ei sunni midagi peale. Aga Ta teeb maksimumi, et meid oma peopesale võita.“ Otsisin pilguga lumiselt teelt mingitki kivikest, ent leidsin vaid ühe päris äbariku – graniidipurukese, mis kord sinna teele oli laotatud. Näitasin seda tibatillukest kivirakukest oma pojale: „Sa ei pea olema, ilus, terve, rikas ega tark. Jumalale piisab lihtsalt sellest, et me armastame Teda ja tahame Tema peopesal olla. Kõik selle, mida näeme enda juures olevat ning mis meile ei meeldi, saame samuti Tema peopesale anda – siis Ta saab selle ise ära võtta! Me ei saa end muuta ei suuremaks ega pisemaks kiviks. Ainult Jumal saab meid muuta ja lihvida – Ta ootab ainult meie luba. Tema vaatab seda pisikest nähtamatut kivipurukest ja näeb selles juba lõpptulemust! Just nii nagu aednik vaatab vana räämas aeda ja näeb juba selle lõpptulemust! Peame olema kannatlikud ja laskma Tal teha seda samm sammu haaval, just nii palju, kui me ise selleks valmis oleme. Meie osa on Teda kiita ja tänada tehtud osa eest ning rõõmsalt Teda edasi armastada. Kui me näeme, et keegi teeb kõrval ülekohut, siis on meie osa ka selle kivikese eest palvetada, et Jumal saaks ka seda kivikest lihvida ja kasvatada – nii näeme kord imeilusaid kivisid ja rõõmustame Jumalat!“ Sest inimest ei saa muuta väljastpoolt sissepoole – inimsüda muutub ainult seestpoolt väljapoole. Ainult Jumal saab inimsüdamele ligi!
Peaasi, et ma armastan Teda ja tahan olla alandlikult ja siirast südamest Tema peopesal – andes Talle kogu oma südame!
Ta armastab nii mind kui sind!
Kristi Taidla
„Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi,“ kirjutab Paulus Rm 5:1. Usust õigekssaamine ei tähenda absoluutset täiuslikkust, vaid Jumala lapse olemist seal Jumala peopesa peal, kui ta on tunnistanud oma süüd ja ebatäiuslikkust sel määral, nagu ta hetkel mõistab ja tunneb, ning vastu võtnud andestuse ja kinnituse, et teda armastatakse olenemata tema tegudest ja ebatäiuslikkusest. See ei tähenda, et Jumal ütleks, et patt pole patt või et patu tegemine – või hea tegemata jätmine – on vastuvõetav, aga see tähendab, et andestust vastu võttes võtame ka rahu ja Rahuandja vastu ja et võime nüüd Isaga käsikäes edasi astuda – ikka paludes, ikka oma nõrkust tundes, aga tundes üha enam ka Isa kõikvõimsust ja Isa kõikevõitvat armastust oma laste vastu. Sellisest samm-sammult usus astumisest räägib ka järgmine lugu.
Üle 30 aasta tagasi hakkasid mul imelikud valud parema neeru piirkonnas. Vähemalt kaks korda aastas olid tugevad valud. Arvati, et mu neer liigub. 2019. a sügisel käisin jälle selle imeliku valu pärast arsti juures. Panin palve koguduse palvelisti ja palusin selle mineku Jumala kätte. Mure oli väga suur, sest olin kevadest saadik kaotanud kõvasti kaalu. Mõtlesin juba, et minuga toimub midagi väga halba. Arst ehmus ka ja saatis mind vereproovi tegema. Palvetasin. Vereproov oli korras, vähki polnud. Tänu Jumalale!
Valud tulid ja kadusid. 6. jaanuaril tehti ultraheli. Seal selgus, et neerudega oli kõik korras, aga leiti väike sapikivi. 25. jaanuari õhtul olid väga suured valud. Palusin ikka Jumalalt abi. Kiirabi viis mind Mustamäe haiglasse. Tehti kõik vajalikud protseduurid ja uus ultraheliuuring. Sapipõies oli kive rohkem. Olin operatsiooniga nõus ja arst ütles, et siis lähme haiglasse. Enne operatsiooni mõõdeti mul vererõhku, see näitas 170, alumist ma ei mäleta. Arst küsis, kas mul on alati vererõhk nii kõrge. Olin tegelikult väga närvis, palve läks meelest ära. Ütlesin, et vererõhk ei ole tavaliselt kõrge, kuna perearst ütles, kui minu vererõhku mõõtis, et Jumal tänatud, oleks kõigil nii hea vererõhk.
Nüüd palusin Jumala abi ja ka rahu. Mõne minuti pärast mõõdeti uuesti, rõhk oli normis ja siis öeldi, et nüüd võib alata. Peale ärkamist oli mul väga hea olla. Viidi palatisse, kõik oli korras, paha ei olnud, valu ka mitte. Tänasin Jumalat. Kirjutasin kohe oma perearstile, et operatsioonil on käidud ja olen nüüd palatis tagasi. Tema küsis, kas ma palvetasin ja mina vastasin, et jah.
Magasin terve öö rahulikult. Palavikku õhtul polnud. Hommikul veel kraaditi ja lubati arsti nõusolekul koju.
Tänan väga Jumalat imelise hoidmise, abi ja kaitse eest.
Riina Aiaotsa
Olukorrad võivad meid „närvi“ ajada, sest „palve läks meelest ära“. Aga kui palve jälle meelde tuleb, on olukorrad meie elus ka taas Jumala kontrolli all. Nagu sellest loost loeme, mõjutab palvest saadud hingerahu otseselt meie füüsilist tervist ka. Kui Jumal saab meid taas mõtlema Tema armastuse peale, mis kõige selgemini paistis sellelt koledalt ristipuult, kus Jumal oma Poja andis, siis teame, et kõik, mis me Tema kätte usaldame, on tõesti Tema käes ja Tema kontrollida. Ärme unusta Teda selle eest tänada! Ka siis, kui me päris hästi aru ei saa, mis parasjagu toimub!
