Plamen Peev: Inimesed on siin teistsugused – kuidas nad kõnnivad, räägivad või ei räägi

Kust sa oled pärit ja millal Eestisse kolisid?

Ma olen pärit Bulgaariast ja kolisin siia elama 2013. aastal.

Mis põhjusel sa kolisid Eestisse?

Minu siia kolimiseks on (minu arvates) kõige tavalisem põhjus. Minu abikaasa on pärit Eestist ja meie lapsed sündisid samuti siin. Me otsustasime siia elama jääda 2013. aastal. Enne seda elasime siin lühikest aega 2008–2009. Meie esimene laps sündis 2008. aastal ja me jäime siia kaheks aastaks. Elasime vahepeal umbes neli aastat Ungaris ja 2013. aastal kolisime siia tagasi. Meil oli valida Bulgaaria, minu kodumaa ja Eesti vahel. Otsustasime sellise valiku poolt põhiliselt abikaasa tõttu. Pealegi ei olnud minu töö väga seotud teiste riikidega. Ma ei töötanud kontoris ja praegugi töötan kodus. 

Kui see pole saladus, siis mis ametiga sa tegeled?

See on saladus, aga ma ütlen sulle. Minu töö on seotud minu esimese haridusega õigusteaduses. Teise kraadi omandasin Kesk-Euroopa Ülikoolis Ungaris, kus elasin 5–6 aastat vahemikus 2006–2013, sealhulgas kaks aastat Eestis. Seal omandasin doktorikraadi keskkonna­poliitikas. Ma töötan keskkonnaprojektidega, keskkonnaseaduste ja -poliitikaga. Enamjaolt teen koostööd metsavahtide ja ühiskonnaga, kuid ka valitsuse ja erasektoriga. 

Kuidas valisid sellise ameti?

Minu esimene haridus (juriidiline) oli tollal väga prestiižne ja võimaldas head karjääri, kuid see oli väga ammu. Hiljem ma ei olnud enam väga kindel, et tahan saada advokaadiks. Töötasin 5–6 aastat advokaadina. Kuna puutusin oma töös kokku keskkonda puudutavate seadustega, otsustasin naasta Ungarisse (kus tollal elas minu tüdruk­sõber) ja õppida keskkonnapoliitikat. 

Pean vajalikuks saada aru looduse kaitsmise tähtsusest ning inim­õiguste kaitsmisest. Roheline ja terviklik loodus on hea ka meie ühiskonnale, mitte ainult eraisikute huvides. 

Millised olid sinu esmamuljed Eestist? 

Tegelikult, kui siia kolisin, siis ma juba teadsin veidike Eestit. Mul oli palju eelnevaid muljeid. Nii et ma ei saa öelda, et mul oli mingi tõeline esmamulje. Ma ei saa öelda, et ei teadnud Eestist mitte kui midagi. Ma ei tulnud maailma teisest otsast. Ma olin Eestis mitu korda käinud. 

Täpselt ei mäleta, esimest korda olin siin vist 2006. aasta suvel. Mäletan pikki päevi ja valgeid öid. Minu kodumaal seda ei ole. Siin on palju metsi ja lagendikke. Kuigi minu kodulinn (Dobrič), kus sündisin ja elasin oma esimesed 20 aastat, on ka tasasemal alal, kuid Bulgaarias on palju mägesid, nii et siin on maastik väga teistmoodi. Ja muidugi Tallinna vanalinn, loodus, väga puhas ja hoitud loodus, palju mererandu, väiksed lahed ja poolsaared. 

Inimesed on samuti teistsugused. See, kuidas nad kõnnivad, räägivad, või ei räägi. 

Kuidas sa võrdleksid bulgaaria ja eesti rahvast? Kuidas erinevad meie mõttemaailmad? 

Ma ei oska öelda, kuidas inimesed üldiselt Eestis või Bulgaarias mõtlevad, kuid käitumine on küll erinev. 

Bulgaarlased on palju rohkem ühenduses omavahel. Me loodame palju rohkem sõpradele ja teiste abile. Siin Eestis tahavad kõik olla palju iseseisvamad. Teha kõike ise. Muidugi Bulgaarias on samuti selliseid inimesi, kuid tavaliselt me palume kellegi abi. Ja meie ühiskond, me oleme rohkem avatud. 

Vahel küll räägime rohkem, kui tegelikult teeme. Me eelistame suhelda, jagada ja rääkida, sõpradega ja teistega. 

Bulgaarias ollakse kergemeelsed avalike kohtade, looduse ja linnade suhtes. 

Mida sa nüüd, kui oled juba tükk aega Eestis elanud, siinsetest inimestest arvad? 

Ma olen Eestilt palju õppinud. Olen oma kogemusi jaganud ka Bulgaarias. Näiteks Eestis on olemas arvamusfestivalid, kus inimesed saavad kokku ja arutavad oma riigi tuleviku üle, arutletakse nii väikeste kui ka suurte ja tähtsate teemade üle. Sellest innustatuna ja ka seoses minu tööga ühiskondlike ja riiklike organisatsioonidega alustasime sarnase festivaliga minu kodulinnas. See on küll veidi teistsugune ja puudutab ainult meie linna teemasid. Nõukogude ajal oli Dobrič üks jõukamaid linnu. Hiljem lagunes kõik laiali. Oli palju tööstust ja kõik töötas väga hästi. Pärast lahkusid paljud sellest linnast. 

Arvamusfestivali idee on selles, et paljud Dobriči elanikud, kes nüüd elavad välismaal, saaksid kokku ja moodustaksid kogukonna inimestest, kes võiksid linna heaks midagi teha. Selle nimi Globaalne Dobrič ja see on tegutsenud juba neli aastat. 

Eesti inimestel on valmisolek appi tulla, isegi kui ei olda väga lähedased. Bulgaarias peab sul olema sõber, kes saab hädast välja aidata. Seal on küllaltki erakordne, kui keegi võõras, keda oled paar korda kohanud, on nõus sind aitama, kuid Eestis võib juhtuda, et keegi aitab sind puhtalt heatahtlikkusest. 

Samas, ega siin kõik väga lihtne ka ole. Siin ei ole lihtne sõpru leida. See võib tegelikult mingil määral ka hea olla, sest sa tead, et neile sõpradele, kes sul on, võid loota. Bulgaarias võid üleöö uusi sõpru leida. Mul oli nii kodus kui ülikoolis väga suur sõprusringkond, mida mul siin ei ole. Mul ei ole siin nii palju sotsiaalseid kontakte. 

Kas sa oled käinud teistes riikides ja kuidas võrdleksid erinevate riikide kogudusi? 

Olen käinud küll mujal, kuid olin seal n-ö kõrvalseisja, kuna ei tundnud kohalikku keelt. Venekeelsetes kogudustes saan aru ja saan inimestega suhelda. Bulgaarias, jah, kui ma käin pühade ajal kodumaal, siis käin ka kirikus. 

Erinevus on suuresti kultuuris ja inimeste omavahelises suhtlemises, kuid üldiselt on peamine sõnum ja õpetus samad. Jumalateenistuse ülesehitus on ka enam-vähem samasugune. Suuremates kogudustes on muidugi rohkem rahvast ja suuremad võimalused. Võib näha lauljad ja koorilaule, tegevusi noortele. Suures koguduses on muidugi huvitavam ka sellepärast, et võib kohata erinevaid inimesi Aafrikast, Jaapanist, USA-st.

Nii et jah, erinevused on olemas, kuid rohkem on sarnasusi: teoloogilises mõtlemises, Piibli tõlgendamises ja käitumises. Piibli õppimine ja inimeste missioon on peaaegu sama igal pool. 

Kirjelda oma suhteid eesti ja vene keelt kõnelevate inimestega Eestis? 

Ma ei ole väga lähedane Tallinna I kogudusega, kuid olen käinud nende teenistusel. Erinevus on pigem kultuuris ja selles, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. Muidugi on alati hästi sõbralikke inimesi, kes kohe lähenevad ja on väga avatud. 

Käitumine on kultuuriliselt ikka erinev. Eestlased ja venelased on küllaltki erinevad. Neil on samasugune usk, kuid käitumine on erinev. 

Sa oled Tallinna III koguduse liige. Miks sa otsustasid ühineda just selle kogudusega? 

Ma ei arvanud, et saan minna mõnda teise kogudusse – keelebarjääri tõttu. Kohtasin selliseid häid inimesi nagu Ruslan ja ühinesin piiblikursustega. Siia tulla oli kuidagi väga lihtne. Peaaegu kümme aastat hiljem, kui saabus võimalus liituda rahvusvahelise kogudusega, sain aru, et siin, III koguduses on hea ja ma suudan siin panustada rohkem. Nii et tunnen ennast vene koguduses kasulikumana. 

Mainisid, et saad olla kogudusele kasulik. Millega sa oma koguduses tegeled? 

Jah, see on huvitav, sest ma ei arvanud, et olen 10–12 aastat hiljem niivõrd kaasatud, kuna olin pigem pingis istuja, vaatasin ja kuulasin. Kui mul paluti esimest korda jutlust pidada, siis ma ei suutnud ettegi kujutada, et sellesse punkti jõuan. Kuid nii läks. 

Tegelikult eile (16.01.21) oligi minu teine jutlus. See oli minu jaoks väga suur samm. Lisaks juhendan kolmapäeviti piibli- ja palvegruppi, mis on omakorda seotud misjonitööga. See on uus nii minu kui ka koguduse jaoks. Tegelen teemade otsimise ja inimeste organiseerimisega palvegrupi jaoks. Hiljem püüame leida võimalusi inimeste aitamiseks ka teiste meetmete abil ning teha misjonitööd. 

Räägi veidi sellest, kuidas sai sinust adventist?

Tänu oma sõbrale. Ta oli paljude aastate vältel minu parim sõber ja ühtlasi minu naaber. Me olime koolis väga lähedased. Ta ei olnud ristitud, kuid oli väga usklik. Ta hakkas rääkima Jumalast ja oma uskumustest, hingamispäevast ja kõigest muust. See oli umbes 25 aastat tagasi ja tollal peeti kirikut pigem sektiks. Kirikus käimine oli justkui häbiväärne. Arusaamine võttis palju aega, nagu ka Jumalaga lähemate suhete leidmine. 

Hiljem tulin juba siia ja võib-olla oli see Jumala tahe. Otsustasin hakata regulaarselt kirikus käima, enne seda ma pigem külastasin aeg-ajalt. Mind ristiti samuti siin, 2017. aastal. 

Mis sa arvad Eesti köögist? 

See on päris raske teema. Eesti köök on väga teistsugune. Ma ei suutnud kaua aega sellega harjuda. Olen taimetoitlane; söön küll aeg-ajalt kala, kuid väga harva. Bulgaarias süüakse samuti kala, kuid peamiselt on toidud ikkagi lihapõhised. Taimetoidukultuur ei ole seal väga levinud. 

Eestis olen hakanud palju putru sööma, eriti hommikuti laste pärast. See on väga tervislik ja midagi uut minu jaoks. Aga ikka veidikese moosiga. 

Kas tutvustaksid meile mõnd retsepti oma kodumaalt? Või midagi, mida soovitaksid proovida. 

Ega ei oskagi öelda. Ma ei ole väga hea kokk. 

Meil on üks küpsetis – banitsa. See koosneb õhukestest krõbedatest taignakihtidest, tihtipeale juustu ja munaga. Banitsat süüakse hommikusöögiks või kui on väga kiire, siis ka vahepalana. Jõulude ja aastavahetuse ajal tehakse hästi suur banitsa, mis sarnaneb baklavaga. Küpsetise sisse peidetakse ka väikeseid esemeid, näiteks münte, mis peavad leidjale uuel aastal õnne tooma. 

Siis on veel olemas shopska salat. See oli tegelikult loodud turistide jaoks, kuid on väga levinud. Muidugi söövad paljud seda alkoholi juurde, see koosneb tomatist, kurgist, paprikast ja valgest juustust. See on väga maitsev, eriti suvel tüüpilise Bulgaaria valge juustuga. See on tänapäeval üks Bulgaaria kaubamärkidest.