Oleme astunud uude Issanda aastasse, vana on möödunud, aasta 2020 on saanud ajalooks. Mõtlesin, et tore oleks uut aastat selles rubriigis alustada ka mõne kogemusega sellest, kuidas vana on möödunud ja uus on sündinud. Palvetasin ja palvetasin juhtimise pärast, kuni mul oli mõttes üks nimi: Relika. Ja Relika oli nõus oma kogemust jagama.
„Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ 2Kr 5:17
Armuline Jumal hakkas mind enda poole tugevamalt tõmbama siis, kui olin mõni aasta tagasi 25-aastaseks saanud. Nüüd, Tema Vaimu väe ja tarkuse abil tagasi vaadates näen, et Ta on mind alati kutsunud ning vaikerežiimil mu jaoks olemas olnud, kuid olen varasemalt liiga pimeda ja kangena käitunud, et mõista Ta headust ja hea ning kurja vahelist võitlust, mis meie planeedil möllab. Kiidetud olgu Issand, et Ta mind oma tugeva käsivarre abil patumülkast välja tõmbas ning uude ellu Kristuses asetas.
Minu sündimine polnud tavaline ja oodatud. Olen pärit katkisest perekonnast ning ei tea siiamaani oma maise päritolu ja sellega kaasnevate paljude küsimuste kohta kogu tõde, kuid olen selle asjaoluga leppinud ning leian lohutust ja rahu Jumalas, kes on vanemate puudusel saanud minu tõeliseks perekonnaks ja Isaks.
Olin mõnenädalane, kui selgus, et ema mind üles kasvatada ei soovinud või ei saanud. Väidetavalt suri mu isa enne seda, kui sündisin. Meie pere kurba lugu vaatas pealt üks naabruses elanud vanem naisterahvas, kes ise oli kaotanud paar last, ja ilmselt tõusis sellest tema südamesse soov kanda hoolt minu ja mitme teise sama saatusega lapse eest. Too naine oli tollal juba 60, kuid võttis meid oma tiiva alla ja kasvatas oma parima arusaamise kohaselt. Kolisime vahetult pärast minu ja poolvenna sündi koos kahe teise perekonnaliikmega Kohtla-Järvele, kus elasime neljakesi kahetoalises korteris, kaaslasteks lemmikloomad. Elasin seal 19 aastat ning seadsin siis sammud iseseisva elu poole.
Olin alati teistmoodi laps olnud. Loomulikult esines minulgi jonni, viha jms emotsioone, kuid suures plaanis käitusin vastutustundlikult ega hakanud meid hooldavale naisterahvale ega kellelegi teisele vastu. Tahtsin käituda õigesti ega soovinud kellegagi konflikti astuda. See oli aga teistele lastele ja inimestele üldse – edaspidises elus – pinnuks silmas, kuna erinesin maailmast. Sattusin selle tõttu koolikiusamise küüsi. Meil polnud palju raha, käisime omamoodi riides (st tegime ostud kasutatud riiete poodidest), mul polnud vanemaid jne. Olin igati teistmoodi. Kius, halvakspanu ja mahategemine on mind saatnud kogu elu ning see näris läbi aastate südant ja hinge, kuni murdusin ja langesin depressiooni. Elu näis sünnist saadik muudkui valusaid hoope jagavat ning hakkasin mõtlema, miks maailm nii kuri on ning milleks ma siin olen. Tahtsin surra, kaduda, mõtlesin tihti enesetapule ning kord peaaegu proovisin midagi, kuid miski mu sees ütles, et nõnda pole õige. Miski manitses mind tugevusele ja palus võtta päev korraga ning vastu pidada.
Olen seni, kuni mäletan, vaimsetest asjadest huvitunud olnud. Mind tõmbas eriti new-age´iga seonduv. Praktiseerisin teatud praktikaid, käisin vahel seanssidel, nn selgeltnägijate ja teadjate juures, et saada vastuseid küsimustele, mis mind tupikteele olid asetanud, ning mul polnud aimu, kuidas elu jätkata. Tarvitasin aeg-ajalt alkoholi, proovisin mõningaid narkootilisi aineid, püüdsin suhetes õnnetunnet saavutada, lootes, et teine inimene teeb mind terveks, kuid see lõppes alati õnnetult, kuna rebis südamesse üha uusi haavu. Otsisin kõikjalt, kust oskasin. Püüdsin täita endas olevat tühimikku. Ma polnud kunagi tõelist armastust kogenud. Ei tundnud, et keegi päriselt hoolib. Mul polnud lootust ega eesmärki. Lõppeks ei leidnud ma rahu, vaid pimedus süvenes.
25 aasta piiri ületanud, hakkas miski vaimumaailmas aktiviseeruma. Kogesin üha enam rünnakuid ja seletamatuid kogemusi. Tajusin kurja ligiolu ja nägin seda, mida inimene tavaliselt ei näe. Sain omal nahal aimu, kui väga saatan inimest vihkab ja kui suuri pingutusi teeb ta selleks, et inimhing endaga koos hävingusse viia. Hakkasin tol ajal ühe tuttava kaudu Jumalale lähenema. Mõistan, et Jumal sai teda tollal kasutada, et mulle ligineda. Vaimsed rünnakud olid muutunud talumatuks. Otsisin toimuvale lahendust ning siis soovitaski ta Jeesuse poole pöörduda. Mul polnud aimugi, kuidas seda teha, kuid hakkasin internetis hoogsalt ringi vaatama ja uurima. Jõudsin sinnamaale, kus tundsin Vaimu mõjutust osta Piibel. Kui sellega koju tulin, asusin lugema valju häälega Psalme. Tajusin, kuidas see kurjadele inglitele ei meeldinud. Tegin seda iga päev järjepidevalt. Jumala Vaim hakkas minuga üha rohkem tööd tegema ning selle tagajärjel leidsid aset mitmed muudatused: viskasin minema kõik selle, mis mind endise eluga sidus. Jumal aitas teha esialgse suurpuhastuse, kuid veelgi olulisemad muudatused seisid veel ees – ees seisid muudatused iseloomus.
Jumal toimetas kõik hästi selleks, et võiksin Teda otsima hakata. Ta on mu õnnetud kogemused heaks pööranud, ning seda enam nüüd, kui ma Jumala lapsena Temaga taas kokku olen saanud. Viimane lüke tõeliseks pöördumiseks oli aga võimas. See äratas unest ja näitas vaimumaailmas ja materiaalses maailmas toimuva tõsidust. Hakkasin elu vaatama uue pilguga– Jumala silmadega. Mu meeled, ajendid ja motiivid uuenesid. Mäletan, kuidas lugesin üksi kodus Piiblit ja mil iganes küsimused tekkisid, rääkisin Jumalaga, palusin selgust, ja see anti kohe. Jumala Vaim toimetas võimsalt. Ta juhatas mind interneti teel adventistide juurde, kelle hulgast leidsin vaimseid mõttekaaslasi, õdesid ja vendi ning hakkasin pisut hiljem edaspidi igal nädalavahetusel Tallinna I adventkoguduses käima, et näha, mismoodi elu koguduses käib. Lugesin palju adventkirjandust, kuid huvitav on see, et enne, kui ma adventistidega üldse kokku puutusin või neist midagi kuulnud olin, olin internteis hakanud jälgima Ellen White´i tsitaate, mis mu südamele ja vaimule tõest kõnelesid. Seega, kui vendade ja õdedega kohtusin, tundsin, et olen õiges paigas ja see on kui kodu. 2019. aasta augusti lõpus ristiti mind kogudusse ning sain osaks Kristuse ihust.
2020. aasta märtsis leidis aset suur muutus, siis kolisin Tartust Tallinnasse. Olin selle üle pikalt mõtisklenud ja palvetanud. Tegu oli paraja usuhüppega, kuna tulevikku ei näinud ning siirdusin ühest linnast teise, kaks kätt taskus. Töötasin ja elasin Tartus seitse aastat juuksurina ning olin läbipõlemise äärel. Tundsin üha enam, kuidas süda ihkab tõsisema jumalateenimise järele ning olin misjonitööks innustunud. Ma ei teadnud, kuidas seda täpselt teha, kuid soov oli olemas. Jumal avas uksed ning hakkasin Tema abiga tasapisi tõlketööga tegelema. Algul proovisin jutluseid ning artikleid inglise keelest eesti keelde tõlkida ning hiljem tuli usuvendade ja -õdede poolt pakkumisi ka videotele subtiitrite tegemiseks. Mõtlesin, et minust asja pole ning ma ei oska midagi, kuid palvetasin ja palusin Jumalalt abi, et kui see on Tema tahe, varustagu mind vajalikuga, et sõnum saaks viidud nendeni, kes inglise keelega raskustes on. Iga kord, kui taolise töö lõpetan, näen ja mõistan, kuidas mina oma lihtsameelsuses poleks taolise tööga hakkama saanud. Näen Jumala Vaimu juhatust ja püüan Tema abiga seda andi edasi arendada, sest sedasi saan ühel viisil paljudest misjonitööga tegeleda.
Jumal kasutas teisi koguduseliikmeid selleks, et mu üleminek Tartust Tallinnasse võimalikuks teha, ning varustas mind vajalikuga, et ma ei peaks puudust kannatama.
Iga päev on Jumalaga koos käies üks imeline kogemus. Ta aitab pisematest suuremate asjadeni. Ükski minu mure pole Tema jaoks liiga suur ega väike. Mil iganes mul millestki puudus on – riided, jalanõud, raha, erinevad esemed või inimsuhted –, varustab Ta imeliselt, saates mulle just seda, mida antud ajahetkel vaja. Ta on mind üle valanud oma armu ja kingitustega. Ta on kasutanud ja kasutab inimesi selleks, et ilmutada oma head tahet. Lisaks sellele on ta mind tänaval kokku viinud „juhuslike“ inimestega, kes ligi astuvad ja abi paluvad. Jutu käigus olen saanud neile tunnistada ja nemadki võinud oma südamelt mured ära rääkida. Pärast seda on imeline tunne, kuna olen saanud rääkida oma parimast Sõbrast ja Isast taevas ning loodetavasti olnud astja, kelle läbi Issanda Vaim on tahtnud ja saanud teist puudutada. Me ei näe Vaimu otseselt tegutsemas, nagu me ei või näha tuult, kuid võime mingi aja jooksul näha tehtud töö vilju. Saan vaid loota, et Jumal neis inimestes imeliselt toimetab ja mingil hetkel nende südamed enda omaga kokku liidab.
Tartus elamise ajal, mil Jumal võimsalt juhtis ja valmistas, veetsin umbes aasta aega Issandaga rääkides, palvetades, Piiblit lugedes ja muid allikaid uurides, mille käigus avati mulle käsusõna, kümnis, hingamispäeva küsimus jms. Lisaks sellele korrigeeris Jumal toitumist. Hakkasin üha vähem liha sööma ning lõpuks kadusid laualt ka piimatooted. Sellega seoses taandusid terviseprobleemid ja põletikud, mis varem vaevanud olid. Ütlen siinkohal, et Jumalal on igaühega oma plaan ning minu kogemus või nende järjekord ei pruugi teise inimese omadega ühilduda, vaid räägin sellest, kuidas piibellikest põhimõtetest juhindudes abi olen saanud.
Tundsin Issandaga käies südames vajutusi uuteks ajenditeks. Mu riietumis- ja soengustiil muutus konservatiivsemaks – käisin varem ringi kui vikerkaar. Ei tahtnud halli massi sobituda, vaid eristuda. Tundsin nüüd, kuidas terve garderoob oli liiga provokatiivne ning see asendus klassikalisemate ja tagasihoidlikumate esemetega.
Maadlesin pikalt mõttetasandil vandesõnade ja Issanda nime asjatu kasutamisega. Proovisin õigesti teha, kukkusin läbi, kahetsesin, palusin andeks, proovisin uuesti. See võttis kaua aega, kuni Jumal andis oma Vaimu läbi rohkem jõudu enesekontrolliks. Issand aitas võita ka mitmed muud isiklikud harjumused, mis kristlasele ebasobilikud on. Ma ei jõua kõike üles lugedagi, mida Ta mu heaks teinud on. Olen kui uus loodu.
Olen nüüdseks ligikaudu aasta aega ametlikult Jumalaga käinud ning kogenud, kuidas Ta tasaselt, aga kindlalt iseloomu lihvib. Esile kerkivad asjad, mille olemasolust polnud aimugi või arvasin need juba lahendatud olevat. Ei taha jätta muljet, nagu oleks kõnd Jumalaga raske ja kurb – vastupidi. See muudab elu ja südame kergemaks, annab sihi, eesmärgi, motivatsiooni. Ma ei tunne end enam üksi, kuna tean, et mul on taevas Isa, kes alati aitab. Samuti on imeliseks perekonnaks kogudus. Pöördun oma murede ja rõõmudega Tema poole ja leian alati tröösti ning saan Ta abiga seda pakkuda ka teistele, kel lootust pole.
Olen alati tahtnud teha seda, mis on õige, elada õigluses, aidata rõhutuid, igatsenud südames ja hinges millegi sellise järele, mille ja kelle olen leidnud Jumalas. Tunnen, et olen jõudnud koju ja Isa rüpes on mu paik. Ma ei soovi mingi hinna eest Temast lahti lasta ega tagasi pöörduda sinna, kust Ta mind nõnda võimsalt on lahti päästnud. Ma pole enam patu ori, vaid Issanda armu, armastuse ja helduse teener. Olen südamest tänulik, et Ta on minus äratanud vastuarmastuse ja soovi Teda teenida. Ta on andnud kaasinimeste vastu armastuse ja halastuse, mida minus varem polnud. Oma elu raskematel hetkedel käisin ringi inimesi põrnitsedes ja soovides, et neid poleks, kuna olin seest nii katki. Palju vabastavam on elada Jumala armastuses kui vimma pidada, Issanda eest põgeneda, mässata ja eneseõigust taga ajada. Seda enam, teades, kui palju Tema meile on andestanud. Kui palju rohkem peame meie andestama neile, kes meie suhtes ülekohtuselt käitunud on.
Lisaks sellele pole ma enam depressioonis, vaid tahan elada – elada Talle. Tahan Temaga igavesti taevakodus koos olla ning aidata mulle antud andidega teenida Teda ja inimesi mu ümber. Soovin olla valguseks, maa soolaks ja hingedepüüdjaks. Soovin ringi käia ja kuulutada, milliseid imelisi tegusid Ta mu elus teinud on, ja näidata, et ka teistel inimestel on see võimalik, kui nad usuvad. Jumala jaoks pole miski võimatu, kuid tihti napib inimesel usku, et Ta meis toimetada saaks.
Loodan, et võimalikult paljud inimesed ärkavad unest ja väljuvad n-ö mälukaotusest, mida kogesin enda puhul. Sinult on justkui röövitud info su tegeliku päritolu ja eesmärgi kohta. Sind on lahutatud imelisest Loojast, kuid tee Temani ega Ta ise pole kaugel. Koputame, otsime ja palume, siis leiame. Olgu Issanda arm meie kõigiga.
Relika Susi
Relika elu on hea näide sellest, kuidas sul ei ole midagi ja äkki on sul kõik. Soovin sulle, hea lugeja, et sinagi mõtleksid, mis sul tegelikult on – kui sa oled Jumala laps. Nimekiri kõigest, mis sul on, saab ilmselt seda pikem, mida kauem sa selle peale mõtled. And, mis kõik teised annid kokku võtab, on Isa armastus, mis ei sõltu meie tegudest ja mida me kuidagi kustutada ei saa. Isa armastus, mis pani Teda meie eest ja meie päästmiseks oma Poega surma andma. Paulus kirjutab Rm 8:32: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?“ Jumal on sidunud oma annid oma Pojaga, sest lahus Temast võime me Jumala antut enda ja teiste kahjustamiseks kasutada.
Soovin kõigile lugejatele uude aastasse Jumala kohaloleku äratundmist ja Tema armu!
