Raquel Saavedra Lukk: Elu on lühike, me peame kindlasti täna oma armastust väljendama

Sel aastal teeme Meie Aja intervjuukülgedel tutvust inimestega, kes ei ole Eestis sündinud ja kel ei ole eesti tausta, kuid keda me rohkem või vähem juba tunneme ja kes on meile siin elades kalliks saanud. Raquel Saavedra Lukk on Eestis elanud juba kuus aastat ning intervjuus Liina Lukule jagab ta oma kogemusi Eesti ja siinsete oludega. 

Sa elasid palju aastaid Ühendriikides ning sinu taust on väga huvitav ja kirju nagu enamikul Ameerika elanikel. Kas sa võiksid meile rääkida rohkem oma juurtest ning oma perekonna loost?

Minu ema on peruulanna ja minu isa oli itaalia päritoluga argentiinlane. Siis kui nad kohtusid, ei olnud mu isa adventist, aga et ta oli minu emast huvitatud, siis ta soovis temast kõike teada ja sealhulgas tema usust. Niisiis hakkas ta Piiblit sügavamalt uurima ja pöördus, enne kui nad abiellusid. Temast sai taimetoitlane ja ta otsustas lahkuda Argentiina mereväest, et alustada tööd misjonärina. Vanemad töötasid misjonäridena erinevates paikades ja seetõttu elasin ma lapsena kolmes riigis: Argentiinas, Boliivias ja Peruus. See oli suurepärane kogemus, aga samas oli ka raske jätta oma sõbrad ja tuttavad olud seljataha ning alustada uues kohas otsast peale. Minu emapoolne perekond on väga suur ja paljud neist elavad Ühendriikides, nii et kui olin 17-aastane, siis kolisime ka meie sinna.

Enne Eestisse kolimist elasid sa New Yorgis juba päris noorest peast. Kirjelda enda igapäevaelu seal – kui palju see erines sinu üldisest elustiilist Eestis?

Ma tunnen, et mu elu tegi Eestisse tulemisega 180-kraadise pöörde. New York on väga toimekas, kärarikas ja rahvarohke linn. Kõik kiirustavad kuskile, nii et on lihtne lihtsalt vooluga kaasa minna. See on kultuuriliselt väga mitmekesine ja sealt võib leida mida iganes sa soovid või vajad. Samas, kuna see on suur ja rahvarohke linn, on vahemaad pikad ning lihtsalt liikumise peale kulub suur osa ajast. Ma töötasin päeval ning õppisin õhtuti, nii et laupäev oli ainus rahulik päev, kui mul oli tõeliselt võimalik end kõigest lahti rebida, et olla ühenduses Jumalaga ning uueks nädalaks akusid laadida. Eestis on elu palju rahulikum, vaiksem ja looduslähedasem. Alguses tundus enamuse ajast mulle, et olen siin puhkusel.

Kui palju aastaid on möödunud sellest, kui sa kolisid Eestisse? Kas see aeg on läinud kiiresti või aeglaselt? Millised olid suurimad väljakutsed kohanemisel ja millega oli kõige lihtsam harjuda?

Ma olen Eestis elanud nüüd peaaegu kuus aastat, aga tegelikult ei tundu, et kolisin nii ammu. Aeg on läinud üsna kiiresti, eriti viimased kolm ja pool aastat, kui alustasin täiskohaga tööd ja samuti seoses lapse saamisega. Väikse lapsega möödub aeg väga kiiresti, päevad on täis ema- ja töökohustusi. 

Minu jaoks oli suur väljakutse olla koduperenaine, sest ma töötasin väga väikeste vahedega alates 17. eluaastast. Korraga oli mul nii palju vaba aega kohas, kus kõik oli minu jaoks uus ja kaugel eemal minu perest. Töö leidmine oli keelebarjääri tõttu samuti väljakutse, aga Jumal õnnistas mind minu esimese tööga minu emakeeles ja see muutis kõike. Paljud eestlased räägivad samuti hästi inglise keelt, nii et mul ei olnud erilisi suhtlusprobleeme. Inimesed kirikus olid minuga väga sõbralikud ja ma leidsin kiiresti uusi sõpru.

Ühendriikides elavad koos inimesed paljudest erinevatest kultuuridest ning jumalateenistused kirikutes võivad olla väga erinevad. Millised on sarnasused ja erinevused nende kogudustega, mida sa külastasid NYC-is võrreldes nendega, kus oled käinud Eestis? Kas sa oled kogenud erinevusi ka adventkoguduse õpetustes?

Ma arvan, et põhimõtted ja õpetused on samad kõikides kogudustes, mida olen külastanud Ladina-Ameerikas, Ühendriikides ja Eestis. Siiski olen märganud, et need kogudused olid konservatiivsemad kui kogudused Eestis. Näiteks kirikus ei kandnud liikmed ega juhid ehteid. Programmid ja teenistused on seal tihedamad ja pikemad – on tavaline, et mõned liikmed jäävad jutluse ajal magama. Seda ma pole Eestis veel näinud. 

Üks, mida olen näinud kõikides kogudustes, välja arvatud Eestis, on misjonitöö osakond. See on midagi, mis mind üllatas, kuna koguduse peamine eesmärk on jagada evangeeliumi ja see osakond on koguduse selgroog. Kõik teised osakonnad – noored, hingamispäevakool, rajaleidjad jne töötavad koos misjoniosakonnaga ühise eesmärgi nimel, et viia sõnumit maailma ja kasvada kogudusena. Liidul on iga-aastane visioon, plaan ja eesmärk ning ta töötab koos kõigi kogudustega selle nimel. Oleks hea, kui meie kogudus Eestis jätkaks kasvamist mitte ainult koguduseliikmete pere suurenemise kaudu.

Sa olid seal koguduses väga aktiivne – millised olid sinu peamised tegevused ja kohustused? Mida sa nautisid kõige enam?

Mul oli võimalik tegutseda erinevates osakondades – noorteosakonnas, rajaleidjates ja askeldajates, hingamispäevakoolis ja misjoniosakonnas. Ma õppisin igas tööharus ja nautisin neid kõiki, see aitas mul vaimulikult kasvada. Aga ma arvan, et noortetööd nautisin kõige enam, sest kõik noored olid väga entusiastlikud ning kord kuus oli meil mingi tegevus oma kogukonna aitamiseks. Seda nimetati „Kaastunde päevaks“. 

Sellel laupäeval peale teenistust jagunesime gruppideks, igaühel oma planeeritud tegevus. Näiteks läks üks grupp hoodekodusse, et anda kontsert, jagada lilli ning rõõmustada vanakesi. Teine grupp läks lastekodusse, kolmas andis kontserdi tänaval või metroos, teised omakorda jagasid kirjandust. Veel üks grupp jagas toitu-võileibu, mille olime valmistanud, kodutute varjupaigas. 

Meil oli tegevusi ka pühapäevadel ja vastavalt kogukonna vajadustele. Näiteks koristasime oma kogukonnas parke, kogusime ja jagasime annetatud riideid nendele, kes vajasid sellist abi külma ilmaga. 

Ma mäletan, et 2012. aastal kannatas New York orkaani käes, mis tõi kaasa palju hävingut ja üleujutusi. Sellel aastal kogunesid kõik noored ja muidu südamelt noored kokku ning organiseerisid erinevates kannatanud piirkondades abi. Mõned grupid aitasid üleujutatud maju koristada ning vett eemaldada, teised tõid toitu, tekke, riided ja jopesid inimestele, kes olid kõik kaotanud ja kes ei saanud evakueeruda või enda omandit päästa. See oli võimas kogemus ja ehkki oli väga kurb näha nii palju hävingut ja kadu, oli samas rikastav ja ilus näha, kuidas kogudus oli valmis aitama, ning mitte ainult koguduseliikmed, vaid ka inimesed väljastpoolt kogudust, kes tahtsid kaasa aidata. Koguduse tegutsemise nägemine oli tõesti suurepärane kogemus ja kuigi mõnikord me ei taba seda ära, on paljud inimesed väljastpoolt valmis vastama. Kahjuks on meie hirm tagasilükkamise ees suurem ja me isegi ei proovi. On palju inimesi, kes kogevad oma elus orkaane, kes on kaotanud kõik ja vajavad meie abi nagu need, keda mõjutas orkaan Sandy. Jumal tahab meid kasutada teiste õnnistamiseks, ja et me oleksime tegutsev kogudus.

Ma tean, et sinu perekond on väga lähedane ja ma tean isiklikult, kui keeruline on olla oma armsatest eemal. Seoses hiljutiste reisipiirangutega on see probleem paljudele tuttav. Kas sa võiksid anda näpunäiteid, kuidas hoida ühendust, olla kursis üksteise eluga ning jääda positiivseks?

Ma arvan, et tehnoloogia on õnnistus, eriti nendel aegadel, kui me ei saa oma armsaid isiklikult näha. Ma püüan oma perega suhelda peaaegu iga päev, isegi kui see kestab vaid mõned minutid. Eesti ja New Yorgi vahel on seitse tundi ajavahet ning see on paras väljakutse, sest kui ma tahan neile helistada, siis nemad kas magavad või töötavad, või vastupidi. Siiski me püüame olla ühenduses kas lühikese videokõne või sõnumi kaudu. Meie räägime, kuidas meil läheb ja soovime neile head. Minu jaoks on oluline, et neil on kõik korras, eriti selles eriolukorras. Isegi kui olen väsinud, püüan enne magama minemist teha kõne või saata sõnumi oma emale, et teada, kuidas tal läheb. Elu on lühike ja me peame kindlasti täna väljendama oma armastust ja hoolt oma armsate suhtes.

Sa said hiljuti emaks ning kasvatad armsat poissi kaks- või isegi kolmkeelses kodus. Mitut keelt te kodus räägite ja kuidas on laps teie kodu kultuuri muutnud? Kas te kõik saate üksteisest aru või on ühe vanema ja lapse vahel oma „salakeel“?

Me räägime kolmes keeles. Mina räägin Leonardiga ainult hispaania keeles, Tom räägib eesti keeles ja omavahel räägime me enamasti inglise keeles. Aga alates poisi sünnist on asjad muutunud, sest nüüd ma kuulen kodus rohkem eesti ja Tom hispaania keelt. Niimoodi õpime me mõlemad teise emakeelt paremini tundma. Leo ütleb mõned sõnad eesti, hispaania, inglise ja tema oma keeles. Ma arvan, et temal on oma salakeel. Mõnikord püüame tema elavat kõnet mõista, aga see paistab olevat lootusetu.

Toit on alati populaarne teema. Millised olid su esimesed Eesti toidu muljed? Ma tean, et nii sina kui Tom olete head kokad, millist toitu te tavaliselt teete ja mis on sinu lemmiktoidud? Ma tean, et sa oled Eestis andnud mõned toidutegemise koolitused – kas sa võiksid sellest rohkem rääkida? Kas on mõni lihtne ja maitsev retsept, mida sa võiksid lugejatega jagada?

Esimene Eesti toit, mida ma proovisin, oli tatar ja ma ei tundnud eriti maitset. Aga nüüd olen mina see, kes palub Tomil hommikuks tatart teha. Selliste toitudega nagu kartulisalat, olin ma juba tuttav. Mulle meeldis ka Eesti leib ja ma olin üllatunud, kui odav see on. Ladina-Ameerikas ja Ühendriikides maksab selline tervislik leib palju ja seda pole lihtne poest leida. Ja viimaks, mulle meeldivad Eesti koogid ja küpsetised. Need on väga maitsvad ja mitmekesised. Ma võiksin iga päev magusat süüa ja mitte tüdida. 

Kuigi me mõlemad armastame magusat, püüame teha tervislikku toitu, eriti nüüd, kui meil on väike tubli sööja. Ma teen pidevalt eksperimente ja püüan toidus kombineerida teravilja, kaunvilju ning aedvilju. Kui valmistan kana või kala, siis on värske salat kohustuslik. Tomile meeldib teha ja süüa aedviljahautiseid. Meile mõlemale meeldib ka Peruu toit, Peruu köögis on palju erinevaid retsepte, kuid kahjuks pole siin võimalik leida mõningaid koostisosi, mis annavad toidule õige maitse. 

Tartu koguduses tegime mõned söögitegemise koolitused ja oli meeldiv näha, kuidas inimsed väljastpoolt kogudust neil osalesid. Üks retseptidest oli causa rellena, mis on kartulikook kas tuunikala-, kana- või aedviljatäidisega. Seda on lihtne valmistada ja see on maitsev. Retsept on järgmisel leheküljel.

Sa oled Eestis nüüd ringi reisinud – millised on sinu lemmikkohad ja milliseid kohti tahaksid veel külastada?

Sellele on keeruline vastata, sest mulle meeldivad kõik kohad Eestis. Igas paigas on oma iseloom ja sarm. Mulle meeldivad väga Viljandi ja Pärnu. Tahaksin veel Saaremaale minna.

Millised on põhilised asjad, mis aitavad sind tunda end kodus vaatamata asukohale ja teisele keelele?

Lisaks armastavale abikaasale ja lapsele on selleks mind ümbritsevate inimeste inimlik soojus – perekond, sõbrad, töökaaslased ja inimesed kogudusest. Töökoht on veel üks oluline asi, mis aitab mul end hästi tunda. Millegi asjaliku tegemine võimaldab ametialaselt kasvada ning selle nautimine on suur rõõm.