Malaki kirja 3. peatükist loeme vast Pühakirja kõige konkreetsema korralduse Jumalaga seotud „rahaasjade“ kohta: „Kas inimene tohib Jumalat petta? Aga teie petate mind ja ütlete: „Kuidas me sind petame?“ Kümnise ja tõstelõivuga! … Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni! Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Jehoova!“ (salmid 8; 10–11)
Kõigil meil, kes me oleme oma rahaasjad Jumala hoolde usaldanud, on rahalisi kogemusi, kus me näeme, et Jumal tõesti kannab meie eest hoolt, kui me oleme Talle ustavad. Rahaasjades ustav olemine ei päästa meid – kuni me patuste Päästjat vastu ei võta meie isiklikuks Päästjaks – aga ometi õpetab ustavus neis asjus meile taevast matemaatikat, kus maapealse matemaatika reeglid alati ei kehti. Peale selle on rahaasjad reaalsed asjad ja ning kui tunded ja arvamused vahel muutuvad ja vahel tundub tagantjärele, kas mõni asi oli ikka nii või tundus, siis rahatäht sinu käes või pangaarvel on reaalne.
Seetõttu valibki Jumal vahel meid kinnitada käegakatsutavate ja ostujõudu omavate asjadega. Ta isegi ütleb, et me paneksime Teda kümnise ja tõstelõivuga proovile ning tõotab sealjuures taevaluugid lahti teha ja kallata meile õnnistusi küllastuseni!
Järgnevad kogemused on siia toodud meid Jumala ustavuse suhtes kinnitama. Jumala ustavus ei piirdu ju üksnes rahaasjadega.
Ühel hingamispäeval, kui kirikus tehti korjandus oma kogudusele, oli mu rahakotis ainult 20-eurone rahatäht. Mul ei ole tavaliselt võimalik nii palju korraga annetada. Olin valiku ees: kas anda see raha või siis mitte midagi. Südames oli soov siiski annetada. Küsisin oma tütrelt, kes istus mu kõrval, ega tal pole väiksemat summat kotis. Tal polnud. Otsustasin, et annetan siiski selle 20-eurose.
Kui korjanduskarp minuni jõudis, palvetasin: „Taevaisa, ma usaldan Sind ja loodan Sinule, et ma oma rahadega järgnevatel päevadel hätta ei jääks.“
Peale jumalateenistust tulid mitmed koguduseliikmed mind sünnipäeva puhul õnnitlema. Üks armas abielupaar ulatas mulle ümbriku. Kui ma kodus selle lahti tegin, oli seal sees 100 eurot!
Koguduse õde
Kas pole kinnitav matemaatika, kui annad 20 ja saad ustavuse eest vastu 100? Lisaks rahalisele õnnistusele, mis on nähtav, saad sa veelgi väärtuslikuma õnnistuse, mis pole küll nii kergesti kokku arvestatav ega nähtav, kuid oma tagajärgedelt suurem ja vajalikum – sa saad Jumala tahtes olemise ja Temale kuuletumise läbi ka südamerahu ning kogemuse Jumalaga –Tema on kohal, hoolib ja tegeleb sinuga isiklikult.
Kui mina üle kolmekümne aasta tagasi Jumala Sõnast lugesin, et ma võin Jumalat kümnist andes „proovida“, siis ma otsustasingi proovida. 10 % minu tollasest sissetulekust oli 20 rubla. Ma otsustasin selle Jumalale anda ning vaadata, mis toimuma hakkab. Asutuses, kus ma tollal töötasin, otsustati kohe peale minu otsust maksta ekspordipreemiat (varem ei olnud ma seda saanud) ning kudumistsehhi juhataja ütles meie osakonna – tehnilise kontrolli osakonna – juhatajale, et ta eraldab oma osakonna ekspordipreemiast tehnilise kontrolli osakonnale 45 rubla, seejuures Ehale peab minema 20 rubla. Minu osakonna juhataja mõtles, et ta saaks kolme inimest premeerida, jagades summa kolmeks, nii et igaüks meist kolmest oleks saanud 15 rubla. Kui ta selle ettepanekuga kudumistsehhi juhataja juurde läks, siis ütles too pisut ärritunult: „Ma ju ütlesin, et Ehale 20 rubla!“ Ja selle 20 rubla ma sain, st sain otsemaid tagasi kogu Jumalale antud summa ja see polnud loomulikult kõik. Ma ei mäleta enam täpselt neid muid õnnistusi peale selle rahasumma, aga mäletan seda, et kui mul enne Jumalaga tuttavaks saamist oli alailma rahapuudus, siis nüüd jäi mul raha üle. Loomulikult polnud raha üldse see kõige tähtsam asi, sest ma olin leidnud Sõbra, keda ma enese teadmata olin nii kaua otsinud. Ja see leid ei ole üldse rahasse ümberarvestatav.
Kui minu kogemusele eelnevas kogemuses korrutas Jumal inimese ustavuse anni viiega, siis järgnevas kogemuses korrutatakse see kümnega. Ja Tema on lubanud ju kallata õnnistusi küllastuseni?
Elasin varem pigem sellist vaesemat elu. Olin üsna noor, kui järgnevad kogemused aset leidsid. Taskuraha peres mulle ei antud. Kui leidsin maast sente, siis see oli sel ajal väga väärtuslik leid. Maast sain enamasti punaseid ja alla euroseid münte. Punaseid sente võisin kiriku annetusse alati anda, aga kuldsed sendid olid väärtuslikumad ja need hoidsin endale, et midagi osta – kui ma neid piisavalt palju kokku sain. Hiljem hakkasin leidma ka euroseid münte ja nüüd võisin kiriku annetusse panna ka kuldseid münte, aga euroseid küll ei pannud.
Ühel päeval jäi mulle ainult üks euro. Mõtlesin väga kaua, kas annetan või ei ja mõtlesin, et küll Jumal muretseb minu eest ja selle eest, mis mul vaja, ning annetasin selle ühe euro ära. Samal päeval tuli minu juurde kirikuliige, kes kinkis mulle kümme eurot. Ma ei andnud sellele suurt tähendust ega näinud ka seost minu annetatud rahaga. Hiljem oli mul alles kaks eurot ja ma mõtlesin täpselt samamoodi: las Jumal juhatab ning muidugi tuli nüüd meelde ka kogemus ühe euroga. Samal päeval kui panin annetuste karpi kaks eurot, tuli minu juurde jälle koguduseliige ja kinkis mulle 20 eurot. Sellest ajast peale jäi meelde, et saan raha alati kümnekordselt tagasi. Mitu kuud hiljem jäi mulle kätte natuke alla kuue euro ja sissetulekut mul rohkem ka ei tulnud, aga seekord panin raha juba julgesti annetusse, teades, et Jumal kannab minu eest hoolt ning mõne päeva pärast sain teada, et hakkan saama koolis stipendiumi, mis oli siis 60 eurot iga kuu.
Koguduse õde
Kui sina oma elus praegu sellist viie- või kümnekordset taevast matemaatikat ei koge, siis ei tähenda see, et Jumal sinu eest hoolt ei kanna. Me kõik võime paluda oma usule kinnitust, me kõik võime tulla julgusega armujärje ette (Hb 4:16) ja saada kinnituse meid armastavast Jumalast, kes on meie eest maksnud kõrgeima hinna. Ka siin kehtib Jumala matemaatika – meie eest on makstud maapealse matemaatika suurimaid arve ületav tasu. Kas on siis ebaõiglane, kui Jumal küsib meie käest ülekohtuselt pisikese summa oma töö jaoks – ja tasub siis selle tillukese ustavuse meile kas viie-, kümne- või näiteks miljonikordselt? Sest Jeesuse poolt meie eest Kolgatal antud elu on nii suur Jumala kingitus, mida meie oma maapealsete korrutustabelitega ei saagi kokku arvutada.
Järgnev lugu on ka seotud taevase matemaatikaga. Seda väljendab valem: Jumal + mina = elu Kristuses.
Kui mina ja Jumal saame kokku liidetud, siis on tulemuseks ennustamatult imeline elu, mille kõrval kõik eelnev ei tundugi enam eluna. Ega Jeesus asjata öelnud, et „lase surnuid oma surnud matta“ (Mt 8:22), mõeldes nende surnuid matvate surnute all inimesi, kellel ilmselgelt oli küll „hingeõhk“ ninas, aga kes olid hetkel taevariigi jaoks surnud – nii nagu mina olin olnud 28 esimest aastat oma elust. Sellest Temaga kokku kasvamisest räägibki järgmine lugu.
Lamasin voodis ja ohkasin. Oma nõrgale tervisele lisaks olin kukkunud mõned päevad tagasi nii õnnetult põlvedele, et need valutasid isegi valuvaigistitega. Nii kui end jalgadele proovisin ajada ja mõned sammud teha, läks valu suuremaks. Lisaks mu üldine kehv tervis.
Olin kõigi oma ootustega suvepuhkuseks Eestisse sõitnud ja siin ma siis olin – voodis või diivanil lukus. „Kallis Jumal, mul pole õrna aimugi, miks kõigele lisaks ka see olukord põlvedega, aga olgu peale, lõpetan siin selle halamise ja teeme siis Sinu moodi – ma tänan Sind oma põlvevalu eest. Ma tänan Sind selle eest, et pean siin voodis vangis olema.“ Peale palvet hakkas kergem. Aga sügavat hingerahu ei olnud ikka veel. Seda magusat õnnistavat hingerahu, mida olin taas nii igatsenud tunda.
Kui keegi ei näinud, et end lõviks olin mõelnud, komberdasin vaikselt ja vägagi ettevaatlikult võrkkiike ja hakkasin kuulama adventistist misjonäri Gem Castori kõnesid. See kõne rääkis Jumala usaldamisest. Jutu lõpupoole hoidis misjonär näpu vahel ilusat värvilist puuoksakest. „Kas see on elus või surnud?“ küsis ta publikule otsa vaadates. „Elus,“ vastasid ühed. „Surnud,“ vastasid teised. Jäin endamisi kimbatusse. Kumb siis on õige vastus?
„Elus?“ pakkusin kõva häälega, hoolimata sellest, et Gem mind kuidagi kuulda ei saanud.
Gem Castor naeratas publikule: „Teil mõlemal on õigus!“
„Jah, see puuoksake on elus. Jah, see puuoksake on surnud. Hetkel kui murdsin puuoksa puu küljest, hakkas see surema. See oks näeb välja elus, aga tegelikkuses on see suremas. Jeesus on öelnud: „Mina olen viinapuu ja teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!“ (vt Jh 15:5)
Jäin mõtisklema. „Kas mina kui oks olen puu, see tähendab Jeesuse küljes?“ Kas minus kõik on Jeesusest sõltuv? Kui palju minu ajast, vahenditest ja eesmärkidest ja isegi mõtetest kuulub Jeesusele? Kas ma olen andnud Talle kõik või on veel midagi, mida hoian nii kiivalt endale? Midagi, millest mul on nii raske lahkuda?“ See viimane küsimus ei olnud kerge. Olin südames veel kinni hoidnud oma maisest varandusest, meie Eesti kodumajast. Olin kusagil sügavas hingesopis minu tervise tõttu meie välismaa ilusa kodu müümisest veel haavatud. Elasime nüüd odavamas räämas majas ja nii raske oli minna lasta millelgi, mis oleks olnud mingigi tagala tuleviku tarvis – midagigi, mis annab turvatunde, et ühel ilusal päeval saab kõik korda. Saan tagasi ilusad asjad, ilusa kodu, tervise ja... Selsamal hetkel langes aeglaselt ja graatsiliselt, justnagu filmis, mu ette võrkkiigele üks puuleht. Võtsin selle sõrmede vahele ja jäin seda ainiti vaatlema. „Suvel juba lehed langevad?“ imestasin endamisi.
Vaatasin üles ja nägin kaht võimsat tammepuud, mille vahele võrkkiik seatud oli. Puulehed olid ilusad rohelised ja elavad. Seejärel vaatasin uuesti seda õnnetut lehte. Ja sain äkitselt aru, et see puuleht olengi mina.
Selle tammepuu lehele omane kuju oli veel vaevu aimatav. Selle servad olid tuulest rebitud ja hakanud pruuniks tõmbuma.
„Oh mu kallis Jeesus. Anna mulle palun andeks!“ ütlesin, pisarad silmis. „Kuidas minu patt on rikkunud ära selle, milliseks Sa mind mõelnud oled! Kogu selle ilu, kogu selle kuju, kogu selle värvi, selle olemuse.“ Selsamal hetkel andsin kõik uuesti Jeesusele, paludes vastu ainult seda, et võiksin Tema armust ja halastusest Tema puu küljes olla. Palusin, et Jumal kingiks mulle taas uue südame, pehme, lihaselise, tasase ning alandliku. Ja peseks oma kallis ja hinnalises veres puhtaks mind katva augulise paturiide, mis oli niivõrd määrdunud, et mul olid sellele mõeldes silmad vees.
Peale vestlust Jumalaga voolasid pisarad veel vaikselt edasi, aga midagi oli muutunud. Jah, olin eneses loobunud oma maisest varast ja andnud selle oma südames sõna otseses mõttes ühele inimesele ära. Sellest hetkest olin ilma jäänud oma tagalast, minu minale nii vajaminevast turvatundest.
Komberdasin endiselt vaikselt ja vägagi ettevaatlikult toa poole. Minu tervis oli ikka veel kehv ja minu põlved valutasid. Aga midagi oli muutunud. Võisin siiralt ja südamepõhjast tänada Jumalat selle eest, et mul polnud enam ühtki tagalat ega miskit, mis pakuks majanduslikku heaolu, turvatunnet, sest mul oli sellest hetkest midagi palju rohkemat – magus õnnistav hingerahu! Mul on usk Jeesusesse ja Tema piiritusse armastusse. Mul oli kiitus huulil ja mu meel oli helge. Ma olin tagasi saanud selle lapseliku rõõmu ja usu Jumalasse, mille olin ühestainsast maisest asjast kinni hoides kaotanud. Jah, kahjuks piisab selleks juba ühest ainsast asjast!
Andes Jeesusele ära kõik, sai Jeesus taas selle katkise puulehe oma naelaarmides kätega õrnalt tagasi puu külge pookida. Jah, see leht on veel puudulik, katkiste servade ja silmnähtavate vigadega, aga toetun usus ja lootuses sellele, et ühel päeval saab Jeesus selle tervendada ja voolida tagasi selle algse kuju. Et see leht saaks tagasi minu kalli Jeesuse kuju. Mina sellega hakkama ei saa, aga tean, et Jumal saab sellega hakkama!
Tema on meie viinapuu ja Temast voogav armastus on meie eluvesi. Eluvesi, mis toidab iga viimset kui lehte selle puu küljes! Me peame vaid laskma Tal meid seal küljes hoida ja meid eluveega toita. Olgu selleks siis elav suhe Jumalaga, meeleparandus ja Jumala imeline kosutav Sõna. Neist on rohkem kui küll, sest need kolm asja isegi on kingitus Jumalalt, Jeesuselt ja Pühalt Vaimult. Sest meil, viinapuu lehtedel, on selline imeline Jeesus, meie viinapuu tüvi, kes suri selleks, et meie saaksime elada! Puu, mis suri selleks, et tema lehed saaksid elada ja ei peaks kunagi kogema seda surma, mida Tema koges. Kas pole imeline olla sellise viinapuu lehed?!
Kristi Taidla
Veel üks kellegi näide taevasest matemaatikast. Igaüks meist on iseenda hooleks jäetuna üks ümmargune null ehk mitte miski. Ja kui meid on palju ja me kõik oleme ümmargused nullid, siis saab palju mittemiskeid. Matemaatikas on null väärtusetu ja kuni selle ette ei panda ühte või mõnda muud numbrit, ei ole sel nullil ega meil väärtust. Väärtuse annab see, kui mingi arv pannakse nullist ettepoole. Kui Jumal saab meie elus esimeseks, meist ettepoole, siis on meil ja meie elul väärtus. Fl 2:6, 7 loeme, et Jeesus, „kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks“, Jumala Poeg sai nulliks nagu meie, et meie tunneksime ära Jumala ja Tema armastuse ning tõstaksime Tema ristile vaadates oma elus esimesele kohale ja meie põlved nõtkuksid Jeesuse nimes. Ja igaüks meist saaks aru, kuidas taevane matemaatika on absoluutselt meie kasuks kallutatud ja et Jumal on teinud täiesti ebaõiglase tehte lubades Jeesusel astuda suures võitluses meie kohale ning anda meile kõigile võimalus, mida me väärt ei ole.
