Oma tunnistust jagab seekord Tõnu Tinn ja sellest tunnistusest näeme, kui suur osa ühe inimese Jumala lapseks saamisel ja Jumala lapseks jäämisel on Jumala poolt meie kõrvale pandud inimesel ja sellel tunnistusel, mida see inimene oma Issandast annab. Vahel ootame Jumala erilist, ime läbi nähtavat kohalolekut ega oska tähele panna, et Ta on ligi ühe (või mitme) oma lapse kaudu, kes on Jumala usu läbi oma südamesse vastu võtnud ning viivad Tema tahet ellu ja ilmutavad Tema armastust.
Kohtusin vend Rein Käsuga 1994. aasta septembris Ämari vangla palvelas. Vangidele pakutav kirikuelu oli seal tol ajal väga kõrgel tasemel. Palvela oli korras, puhas ja hooldatud. Meil käis igal nädalal mitmeid jutlustajaid: nelipühilasi, karismaatilisi kristlasi, luterlasi... Nendega oli tihti külalisteks kaasas muusikainimesi. Mäletan, kui kord tuli vanglasse külla kontserti andma täies koosseisus Tallinna Poistekoor Lydia Rahula juhatusel. Käis ka Rein Käsk. Ta oli teistest kirikuinimestest erinev, teistmoodi. Reinu käest sain esmakordselt teada, mis on hingamispäev. Tema piiblitunnid olid selgemad, hingepugevamad... Paljud kirjakohad hakkasid minu jaoks elama. 1995. aasta maikuuks jõudsin selgusele, et pean ristitud saama. Rein ristis mind Ämari vanglas. Seal oli selle tarbeks ehitatud väike bassein. Enne seda tuli Rein koos Haapsalu koguduse esindajatega vanglasse mind "läbi katsuma", et saaksin avalikult kogudusele oma usku kinnitada. Et kogudus saaks teada, kellega on tegu. Esmakordselt kogesin seal kaasusklikega ühises palves põlvedele laskumist. Oli mitmeid kordi (tegelikult oi-kui-palju-kordi), kui Rein tuli vanglasse vaid minu pärast. Et palvetada, kinnitada, vastata küsimustele, tuua teateid kodust, kogudusest. Näiteks, kui Haapsalu kogudus hakkas ehitama uut koda, sain Reinu juttude ja fotode abil teada, kuidas ehitus edeneb. Sain omagi palvetoe lisada. Rein ei piirdunud vaid vanglakiriku ruumides kuulutamisega. Ta läks julgelt, agaralt "põllule", st lokaaltsoonidesse (salkadesse), töötsooni, kinnistesse kambritesse. Näiteks kogus ta kokku kambritest vestlusele soovijad vangid ja viis piiblitunni läbi mõnes tühjalt seisvas kambris, kuhu valvur Reinu ja need vangid selleks ajaks lukustas.
Ristimise läbi sain koguduse liikmeks. Kui mind esmakordselt vanglast puhkusele lasti, tuli Rein mulle individuaalselt järele. Võttis piltlikult tukast kinni ja viis oma koju, kus sain olla esimese vabadusöö. Täiuslik vennalik hoolekanne. Vangla raamatukogu hoidjana oli mul eraldi eluruum raamatukogu juures. Kord lõunal käies olid kaasvangid sinna sisse murdnud ja minu raadio ära varastanud. Tekkis vajadus uksele kindel lukk saada. Kust saada? Vabadusest, vabast kaubandusest. Kes tooks? Rein?! Ta oli nõus ja tõigi. Nii sain oma vanglakorterile muukimiskindla luku. Vanglast vabanedes võtsin luku endaga kaasa. Nüüd lukustab see mu koduust juba 19 aastat. Näiteks oli probleem, et õues jalutades ja sporti tehes käed külmetasid. Palusin Reinu, kas ta saaks aidata. Muidugi sai – ta tõi mulle paari töökindaid. Need läksid täitsa asjaks. Olin rahul. 1997. aastal ilmus uus piiblitõlge. Siiani olin näinud ja kasutanud vana tõlget (1968). Igatsesin saada omale uut tõlget. Rein tõigi mulle selle 1998. aasta aprillis. Kasutan seda Piibli-raamatut siiani. Aitäh, Rein! Sarnaseid juhtumisi ja seiku võiksin rääkida hulga. Sedakorda aitab. Kui keegi küsiks, milline on üks õige vanglakaplan, siis minu vastus oleks: Rein Käsk.
Puhverdusvõime on inimese võime kasutada kurjal päeval neid ressursse ja varusid, mis pandud tallele headel aegadel. Kasutan nimme kurja-aja mõõduks "päevi", hea mõõduks "aega", mis ju iseloomustab päevadest märgatavalt pikemat perioodi. Juba selles käsitluses on lohutusiva: kuri aeg on headest aegadest üldjuhul lühem. Klassikaline ja reljeefsem näide puhverdusvõimest on põllumajanduses põllule antav sõnnikukogus. Põllumulda on laudarammuga väga raske üle väetada. Mullal on omadus enesesse vastu võtta ka kolmekordne sõnnikukogus, mis on taimedele vajalik üheks vegetatsiooniperioodiks. Põlluvili võtab väetisekogusest selle osa, mida ühel aastal vaja, ja põllukultuur ei saa liigsest väetisekogusest kõrvetatud. Mulda jääb puhvrisse varuks kahe tuleva aasta jõud. Kõik see sünnib loomuldasa; nii peegeldub maises nähtuseski Jumala tarkus Tema sättimistes. Mis meil sest? Ikka on. Meil olgu võrdumina usukogus varuks puhvrina kaasas, kust saame ammutada julgust, tarkust ja rõõmu halbadel päevadel. Nagu kümme neitsit (Mt 25). Kõik nad olid esmapilgul Jumala lapsed. Neil põles käevangus staatuse sümbol: kristlane. Väline märk: olen õige, püha. Aeg veereb, aastad lähevad, kogudust tabab tuim argipäeva-koll, sellest saab eneseimetluse elevandiluu-tornike ning toimub misjonimeelsuse hülgamine. Ja ongi käes kurbseis, kus koguduse-inimene ei erine maailma-inimesest. Seepärast tehkem tugevaks nõrkenud vaimulikud liikmed, nõdrad põlved, valutavad pihad... tuletage meelde oma esimest armastust, kus teie hinged põlesid, jumalikust lootusest säras silm. Seepärast: „palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus, ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest, ja minugi eest...“ (Ef 6:18, 19)
Taevaisale
Ei teised minus ilu näe,
vaid sina üksi!
Ei teised minul krooni näe,
vaid sina üksi!
See mulle rõõm ja rahu.
Ma üksi oma valu näen,
nii sinagi.
...kuid, ...kuid...
Mu valu võtsid ära,
valu polegi!
Valu polegi!
Tõnu Tinn
Nagu juuresolevalt pildilt näha, leidsin järgneva loo sada aastat tagasi ilmunud meie koguduse ajakirjast Tõe Sõnumid, mis peaks olema Meie Aja eelkäija. Tol ajal kirjutati veel gooti kirjas, mida suur osa nooremast lugejaskonnast eriti soravalt ei loe. Seetõttu kirjutasin selle ümber meie tänapäevasesse kirja, kuid jätsin ajaloo hõngu säilitamiseks kogu tolleaegse kirja- ja kõnepruugi teadlikult muutmata.
Proovireisija unenägu
„Mina ei pane mitte unenägusid tähele,“ ütles see proovireisija (tänapäeva tähenduses on vist tegemist müügiagendiga), kus juures ta oma tooli tule ligemale tõmbas; „aga ma jutustan teile ühe juhtumise, mis mõni aasta tagasi minu elus juhtus ja minule künni siiamanni saladuseks on jäänud. Mina olin kaua aastaid ühe suure St.Lous’i linnas asuva rohukaupluse proovireisija ja minu alatine reisimine võimaldas mulle arvurikka tutvuskonna igast seisust ja rahvusest, kelledega mull igasuguseid kogemusi oli.
Lõuna-maal oli minul üks vana iseäralik hää sõber, keda ma siin onu Bentoniks nimetan, sest tema ümbruses hüüti teda ikka nõnda. Tema tellis pea igakord minult kaupa, kui ma tema poole läksin; kuid siiski, kas tema minult alati midagi tellis, ehk mitte, tundsin ma tema sõbraliku ja lahke oleku ja tema usaldusrikaste sõnade ja ümberkäimise viisi järeldusel iseäralikku rahulikkust ja õnnelikkust, kui ma tema juures käisin.
Mina jõudsin oma ostjate juures vaevalt paar korda aastas käia ja iga kord, kui ma onu Bentoni elu maja poole reisisin, mõtlesin ma juba eemalt selle päeva kui iseäralise püha pääle. Ühel ringreisul tema poole võttis ta minult suure summa eest kaupu võlgu, nagu seda alatised tellijad alati tegid. Mina saatsin oma ärile tellitud kauba üle arvelehe ja reisisin edasi. Ma teadsin, et onu Benton oma linnas kui tõsine kristlane kõikide poolt armastatud ja lugupeetud oli.
Tema ei pruukinud joovastavaid jookisid, ei pidand ka mingisugusel kujul tubakat oma majas. „Minu Piibel,“ ütles ta „mõistab nii joovastavad joogid kui ka tubaka hukka ja mina ei taha nendega mingisugust tegemist teha.“ Tema ei lahkunud oma põhjusmõtte juurest ühegi hinna eest.
Ligi kuus kuud pääle seda, kui ma oma ärile tema jaoks olin tellimise saatnud, sain mina oma ärilt teate, et onu Benton ei ole veel oma kauba eest ära maksnud, ja ühtlasi kästi mind kohe senna sõita, vaadata kuidas lugu on ja arve sisse nõuda. Mina sõitsin kohe järjekorda ootamata senna maa osasse, kus onu Benton elas, et asjaga selgusele jõuda. Mina leidsin tema rohupoe leti taga uue isiku ja kuulsin, et onu Benton kohe pääle minu ära reisu oli rõugesse haigeks jäänud ja veel kõik pere ühes temaga. Kartuse pärast, et haigus laialilaguneda võib, mahutatud neid külgehakkavate haiguste jaoskonda, kus neid kaua kinni peeti. Ka nüüd ei tohtinud tema veel mitte oma majast lahkuda. Ma ei näinud siis seekord teda isiklikult mitte, aga tema lasi mulle öelda, et kõik asi saab ausalt korraldatud.
Tema oli haiguse läbi raske kahju saanud, raskema, kui ta haiguse ajal võis mõelda. Jälle läksid kuus kuud mööda, siis sain ma oma ärist uue ja otsustavama käsu võlga sisse nõuda; kui mitte muidu ei saa, siis kästi asjale kohtulik käik anda ja nõnda teda selleks sundida.
Minul oli seda toimetust, kui harilikku äriasja kerge alustada; aga ma pean ütlema, et minu sisemus selle teguviisiga oma äri poolt ja ka enese kaastegevusega selles asjas mitte rahul ei olnud. Üks öö ennem, kui ma onu Bentoni juurde seda asja korraldama jõudsin, visklesin ma mitmed tunnid unetalt oma voodi pääl ja mõtlesin, kuida ometi oma vana sõbra sellest raskest seisukohast väljaaidata ja teda kõigehalvema eest hoida. Tema elas mitu versta sellest raudtee jaamast eemal, kus mina see öö olin ja järgmisel päeval tahtsin ma tema juure sõita.
Ma teadsin, et kui mina tema vastu kohtuliku nõude sisse annan, et siis ka teised võlausaldajad sedasama teevad ja see vaene mees peab ilma, et ta ise sääl süüdi oleks, viletsasse seisukorda langema. Kus ma nüüd oma asemel unetalt visklesin, olin ma viimaks ometi magama jäänud. Mina mõtlesin, et mina olen oma vana sõbra juure jõudnud ja meie istusime, ühes tema perekonnaga, tema elutoas. Tema pööras ennast järsku minu poole ja ütles: „Me tahame praegu oma hommiku palvet pidama hakata ja see rõõmustaks mind väga, kui ka teie sellest osa võtaksite.“ „Väga hää meelega,“ vastasin mina. Siis ütles ta, et ta 23. Taveti laulu lugema saab. Tema hakkas lugema ja kui ma vähe olin päält kuulanud, imestasin ma nende sõnade üle, mis ma kuulsin. Mina olin seda laulu lapsena pühapäevakoolis õppinud ja ehk ma küll oma Piiblit nõnda ei olnud lugenud kui ma seda oleksin pidanud lugema, ei unusta ma neid sõnu iialgi ära: „Jehova on mo karjane!“
Tema luges neid sõnu puhta selge häälega ja minu süda rõõmustas selle pääle vaatamata, et ma seda laulu veel iialgi ei olnud lugema kuulnud. Tema luges: „Jehova on minu pangaomanik; ei ole mulle ühtegi vaja. Tema saadab mind oma kullakaevanduste juure; tema annab mulle ühendust oma kassaga.
Tema seab minu võlausalduse jälle korda, tema näitab mulle oma nime pärast, kuidas ma kohtu nõudmisest mööda pääsen. Ja kui ma ka kõnnis juba võlgade varjus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; sinu hõbe ja kuld needsamad päästavad mind.
Sina valmistad mulle ühe tee selle proovireisija nähes. Sina täidad mu riistad õliga ja valad mu karika täis. Häädus ja halastus saavad mind saatma kõik mu eluaeg ja mina saan oma äri ajama Jehova nimel!“ Kui ta seda lugenud oli, alandas ta põlvede peale ja palvetas.
Mina mõtlesin, et omas terves elus ei olnud ma niisugust palvet kuulnud. See pani mulle pea hinge kinni, kui tema oma taevast isa palus mind õnnistada.
Kui ta lõpuks „amen“ ütles, siis ärkasin ma järsku ülesse. Mina sõitsin järgmisel hommikul vara tema poole ja jõudsin päikese tõusu ajaks senna. Koputamise järel avas onu Benton mulle ukse, tervitas minad südamlise käepigistusega ja ütles: „Tulge sisse, olge hääd. Meie tahame praegu oma hommiku palvet pidada ja see rõõmustaks meid väga, kui ka teie sellest osa võtaksite.“
Tema juhatas mind sisseminema ja tutvustas mulle oma naist ja lapsi.
Siis võttis ta oma Piibli ja ütles: „Meie loeme 23. Taveti laulu.“ Ta luges selge häälega, aga nõnda nagu see Piiblis on kirjutatud. Mina ei mõista teile oma tundeid mitte kirjeldada, mis siis minus aset võtsid, kui ta luges.
Siis alandasime ühes koos palvesse ja tema palvetas esimeseks kus juures ta kõik oma igatsuse lapselikul lihtsal viisil Jumala ette tõi; aga see ei kõlanud nõnda nagu see palve, mis ma öösel kuulsin, ehk tema palve küll neidsamu mõtteid sisaldas. Tema ütles oma Jumalale, et ta raha võlgu on ja et ta seda juba ammu oleks pidanud ära maksma; ja ta palvetas, et Jumal veel selsamal päeval temale mingi pääsetee võimaldaks, et ta seda ära maksta võiks.
Siis palvetas ta minu eest ja sel ajal, kui tema minu eest palvetas, otsustasin mina esimest korda oma ülesande täitmisele vastu hakata ja tegemata jätta.
Pääle palve läksime meie kohe tema poodi; just siis, kui meie ukse juurde jõudsime, tuli meil üks noormees vastu, kes ütles: „Vend Benton, isa saatis mind praegu teie juurde, et teile öelda, et tema selle maja ühes tükiga ära ostab, mille üle teie kord temaga rääkisite.
Ta palus mind seda raha summat teie kätte anda ja lubas ülejäänud osa siis ära maksta kui ostu leping saab tehtud.“
Onu Benton võttis selle rahapaki nooremehe käest vastu, kus juures temalt pisarad palgelt mahaveeresid, mis tema aga ennast kõrvale pöörates varjas.
Ta kirjutas nooremehele tähe, et ta raha vastuvõtnud oli, kes pääle selle kohe oma teed läks.
Siis astus ta kirjutuslaua juurde, ja hakkas rehkendama; ja ennast minu poole pöördes ütles tema: „Olge hääd, kirjutage siia alla!“ Mina nägin, et ta ka võla % juurde arvanud oli ja ütlesin, et minu äriperemees käskis % nõudmata jätta. Tema ei kuulanud minu ütelust mitte vaid ütles, et tema tahab kõik oma võlad ausaste maksta.
Mina võtsin raha ja saatsin oma äri aadressi pääle ära. Minu äri peremees kirjutas temale väga lahke kirja ja tänas teda tema ausa oleku eest, teatades, et raha on kätte saadud. Minu unenägu oli suurepäraliselt täide läinud.
Sel ajal kui mina oma voodi pealt unetalt ümber aelesin, oli minu vana sõber oma kambrikeses põlvede pääl oma pangapidajalt abi palunud.
Mina rõõmustasin alati selle üle, et ta seda sai ja et ka mina tema abiandvat kätt ja ime tööd näha tohtisin; ja sellest ajast pääle on 23. laul igas raskuses ja nõuta olekus minu julgustaja ja kinnitaja olnud. Õhutagu see saladuslik lugu meid kõiki oma hädadega ja puudustega tema juure, teades, et tema on tõotanud: „Jehova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tõe sees appi hüüavad. Tema teeb nende meele pärast, kes teda kardavad ja nende kisendamist kuuleb tema ja peastab neid ära.“ Laul 145,18-19.
Ajakirjast „Tõe Sõnumid“ 1920. a.
Meiegi võime tulla kõigega oma armastava Jumala ette. „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses“ kirjutab Paulus kirjas filiplastele 4:6–7. Tema kannab meie eest hoolt, kui me palume ja usume. Tema annab meile südamesse julguse paluda ja Tema on meie usu autor – usu alustaja ja täidesaatja. Meie osa on vastu võtta see, mida antakse ja elada usus koos helde Taevase Andjaga, „kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest“ (Rm 8:32). „Kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?“
