Viis aastat tagasi asus Eestis tööle Venemaalt siia elama tulnud pastor Vadim Skrypiy. Nüüdseks on sisseelamise aeg läbi saanud ning töö täie hooga käima läinud. Tööst erinevate koguduste ja gruppide juures ning kohanemisest uue elukohaga rääkis Vadim Averonika Beekmannile.
Sa oled oma perega Eestis elanud viis aastat. Kirjelda veidi möödunud viit aastat – missugused need teie jaoks on olnud?
Ma arvan, et viimased viis aastat on meie perele olnud head, kuna me oleme veendunud, et paremat riiki kui Eesti ei ole olemas.
Kuidas oled sina ise ja kuidas on sinu perekond Eestis kohanenud?
Kui me siia tulime, oli Maxim 2-aastane ja Sofia vaid 6-kuune, seega ei pidanud nemad kohanema, Eesti on olnud kogu aeg nende elus. Nadya kohanemine lõppes, kui ta leidis Tallinnas tööd kirurgiaosakonna õena.
Mis on harjumise juures olnud kõige keerulisem? Mis on olnud kõige kergem?
Olime Eestisse tulles selle riigi suhtes väga põnevil, see elevus aitas meil ka raskustest läbi tulla. Iga uus nähtus, millega kokku puutusime ja mis võis probleeme põhjustada, oli meie silmis nagu põnev väljakutse. Ajaks, kui põnevus oli kadunud, olime juba Eestiga harjunud.
Kui peaksid nüüd, pärast viit aastat Eestis, kellelegi, kes siia elama asub, tutvustama Eesti riiki ja rahvast, siis mida sa räägiksid?
Rahulikud, vaiksed, edasipüüdlikud ja pikad inimesed, ilusad metsad ja väga mugav e-valitsus.
Sa töötasid pastorina ka enne Eestisse tulemist – kas oled leidnud mingeid erinevusi sinu praeguse töö ja Venemaal tehtud pastoritöö vahel?
Venemaal on palju koguduste liite ja igal liidul on omad eripärad. Ma arvan, et on üks peamine erinevus: liidud on seal suuremad nii liikmeskonna arvu kui ka maa-ala osas. Kohaliku liidu liikmeskond algab 3000st ja lõpeb 7000 liikmega ning üks liit on viis kuni kümme korda suurem kui Eesti. Sellest tulenevalt pastorid reisivad palju ja kui kogudusele tutvustatakse uut pastoriperet, siis koguduse liikmed tavaliselt ei tea nende kohta midagi.
Sa töötad praegu neljal rindel: oled Tallinna III koguduse pastor, Valgu väikekoguduse ja TISDACi (Tallinn International Seventh-Day Adventist Church, Tallinna rahvusvaheline kogudusegrupp) juht, oled ka Aleksandr Tsugai mentor Narva koguduse juures. Kuidas ennast nende kohtade vahel jagad?
Me oleme Aleksandriga juba koos töötanud üle nelja aasta ja tal läheb väga hästi. Iga meie kokkusaamine teeb meile mõlemale rõõmu ja rikastab meid. Mis puudutab teisi töövaldkondi, siis praegu oleme igal hingamispäeval neljas kohas: Valgus, Tallinnas, TISDACis ja Paldiskis – see on Tallinna III koguduse grupp. Seega on iga hingamispäev väga kiire; tavaliselt on mul hingamispäeviti kaks või kolm jumalateenistust. Ma tahan tänada kõiki oma pühendunud ja väga andekaid abilisi kõigis kogudustes. Nendega koos töötada on suur rõõm, samuti näha, kuidas Jumal nende kaudu töötab.
Kas rahvusvahelise kogudusegrupi töös peab arvestama teistsuguste asjadega kui näiteks Tallinna III koguduses?
TISDACil on kaks peamist iseloomustajat. Esiteks on see noor grupp ja seetõttu ei ole veel välja töötatud tööharusid. Sellest omakorda on tingitud põhjus, miks see nõuab nii palju minu ja minu perekonna jõupingutusi: toolide paikapanemine, laulude saatmine, lõunasöökide valmistamine ja nii edasi. See on väga sarnane vastsündinu eest hoolitsemisega. Kuid lapsed kasvavad ja sama toimub meie grupis – nüüd on meil pühendunud hingamispäevakooli juht ja ma arvan, et varsti saame ka diakoni, kuid see kõik võtab aega.
Teiseks on meil tavaliselt (enne piirangute perioodi) palju külalisi. Meie gruppi tuleb neid, kes on tulnud Eestisse üheks nädalaks, ja neid, kes on tulnud siia paariks kuuks. Mujalt pärit kristlastega kohtumine on suur õnnistus. Samas ei ole meil palju neid, kes viibiksid Eestis pikka aega, seetõttu on keeruline luua stabiilset meeskonda ja sellest omakorda on põhjustatud olukord, millest rääkisin enne.
Mis on praegu Tallinna III koguduse peamised eesmärgid ja tulevikuplaanid? Aga Narva koguduses ja TISDACis?
Tallinna III koguduses on sel aastal minu eesmärk olnud töötada teismelistega, et tagada nende üleminek noorte sekka ning aidata neil rajada sügav suhe Jumalaga. Oleme selleks valmistanud neile mitu seminari. Ma loodan, et uued karantiinireeglid lähevad meist mööda.
TISDACis ja Valgus töötan selle nimel, et rajada meeskonnad – mõlemad on suhteliselt uued grupid.
Aleksandriga on meil plaan korraldada laager, kuhu tuleksid kõik vene keelt kõnelevad koguduseliikmed Eestis.
Kirjelda oma tavapärast hingamispäeva.
Tavaliselt algab minu esimene teenistus kell 10 või 9.30, sõltuvalt sellest, mis kirikus me oleme. Järgmine teenistus algab 14 või 16.30 ja viimane kell 18.00.
Mis paneb sind kogudusetöö juures muretsema?
Muret tekitab koguduseliikmete arvu vähenemine paljudes Euroopa kogudustes.
Aga mis valmistab heameelt?
Mind teevad õnnelikuks minu naine ja lapsed.
Mis on olnud sinu Eestis töötatud aja kõige suuremad õppetunnid?
Külluslik vabadus ei vii tingimata koguduse kasvuni.
Mida pead jutluse ettevalmistamise juures kõige olulisemaks?
Kõige olulisem on rajaneda Piiblil. Mõnikord kasutavad inimesed piiblisalmi hüppenöörina jutlusesse, nii et nad jutluse sees saaksid edastada iseenda mõtteid. On olnud juhtumeid, mil olen pärast piibliuurimist muutnud oma algset mõtet jutlusest. Piibli tõde võib meie enda mõtetest, millega oleme harjunud, erineda ja seda võib olla keeruline aktsepteerida, kuid see on ainuke kindel alus, millele saame oma elu ehitada.
Millega sisustad oma vaba aega?
Loen ja kuulan loenguid. Olen oma perega.
Mis raamat on sul praegu pooleli? Mida huvitavat oled sellest teada saanud?
Edmund Phelpsi „Mass Flourishing“. See raamat annab edasi autori seisukoha kaasaegse majanduse ja lääneriikide edu juurte kohta. Ma ei ole autoriga kõiges nõus, kuid ta lisab uusi kihte minu maailmavaatesse.
Mis teemal meeldib sulle enim jutluseid pidada?
Mulle meeldib pastoritöö juures see, et saan valida jutlustamiseks ükskõik mis teema. Ma ei pea end piirama teatud teemadega, nagu näiteks professor ülikoolis. Ma saan pühenduda mitu kuud sellele, et uurin antiikajalugu ja valmistan ette seminari; järgmised kuud uurin peresuhteid ja jutlustan sellest. Isegi bioloogia ja geneetika ei ole väljaspool minu huvivaldkondi, kuna see aitab meil näha Jumala tarkust ja eesmärki loomistöös.
