Vist ongi nii, et kõik saab alguse lapsepõlvest.
Väike tüdruk istus põrandal ja ladus kaardimajakest. Kaartideks olid papitükkidele kleebitud fotod vanadest ajalooteemalistest maalidest. Aegajalt tüdruk süveneb ka mõnel pildil kujutatud sündmustikku. Miks tormab see ema koos lastega uhkesse sammastega hoonesse, mis ometi on suitsu täis ja põleb? Miks põlvitavad need noored mehed selle kõrgi valgesse riietatud isanda ees? Miks seisab üks mees nii rahulik-kindlal ilmel puuriida peal, mida ärritunud rahvahulk ilmselt põlema püüab süüdata ja kuhu veelgi hagu juurde kantakse? - “Vanaema, räägi, mis siin toimub?”
“Lapsuke, kui suuremaks saad, siis mõistad!”
Möödus aastat viisteist. Neiu seisab Tartu teadustempli kõrgete sammaste vahel ja uurib ülesseatud teavet ülikooli sisseastumisvõimaluste kohta. Äkki peatuvad ta silmad sõnal “ajalugu” ja korrapealt on valik tehtud: “Ajalugu!”
Mhh, ei läinudki nii libedalt see sisseastumine. Eksamid said küll tehtud, aga nõutav tööstaaž, kaks aastat pärast pedagoogilise kooli lõpetamist, ei olnud veel täis. Andsin avalduse kaugõppesse. Siis palusin Jumalalt abi, sest kaugõpe oli selleks aastaks oma vastuvõtu juba lõpetanud. Kaugõppesse üritasid teisedki, kes mingil põhjusel statsionaarsesse ei saanud.
“Rahuldati ainult üks avaldus,” vastas ametnik minu pärimisele ükskõiksel ilmel.
“Äkki olin see mina?” Ja olingi mina!
Lugesin läbi õppeprogrammi. Seda ma suudan isegi kaks kursust korraga! Humanitaarala oli minu tugev külg. Aga vahele tuli midagi, mis kõvasti mu aega ära võttis. Nimelt usuasjadega tegelemine. Töökaaslane küsis kord minult, kas ma Jumalat usun. “Loomulikult!” vastasin mina. Kuigi see oli ateistlik nõukogude aeg. “Ma isegi tõotasin terve oma elu Jumalale pühendada, kui kord tema poole abi pärast pöördusin! Aga ma pole leidnud ühegi kiriku uksel silti, millal need jumalateenistused toimuvad.”
Seostasin seda “pühendumist” kirikuga, mille katusel on torn. Teadete väljapanemine oli kirikutele keelustatud, aga mina seda ei teadnud.
“Tule, ma tutvustan sinule üht usklikku inimest. Ta räägib nii huvitavalt...” Mul just erilist tahtmist selleks ei olnud, aga et antud tõotust murda ei tohi, siis läksin. Tegemist oli professor Ariste kunagise kaastöölisega. Vana, tiisikushaige mees. Veendunud usklik.
Käisin kirikutes. Usklikud teadsid, millal need avatud on ega hoolinudki eriti teadete ülesriputamisest. Raamatukogus märkas laenutaja, et loen religioosse sisuga kirjandust ja pidas vajalikuks mind hoiatada. Religioosne kirjandus kuulus keelatud kirjanduse erifondi.
Jõudsin neljandale kursusele. Ja siis see tuli: nüüd vali - kas ülikool või Jumal! Kuhu see kõlbab – ajalooõpetaja, ja usklik! Kuid ilma kaalutlematagi oli asi mul selge: ma olen noor ja terve elu on veel ees – ma valin Jumala! Temal on teed ka seal, kus mina ühtegi ei näe!
Nüüd, elatud elule tagasivaadet tehes, alles näen, kui õige oli see otsus. Kui oleksin valinud ülikooli lõpetamise (mida ma nii väga tahtsin!) ja lootnud sellele, nagu mulle soovitati, et pärast aega küll uskuda, siis oleks minust saanud NSV Liidu ajalooõpetaja. Aga kus on nüüd see liit ja milline on tema ajalugu!? Mis oleksid mu kunagised õpilased nüüd mulle öelnud, sest ajalooõpetaja oli marksistliku ideoloogia kandja!
Huvi ajaloo vastu viis mind kokku minu tulevase abikaasaga. Tema tegeles adventkoguduse ajalooga. Meie pika abielu vältel jäi mul siiski ajaloo jaoks aega vähe. Kui Voldemar suri, ei tahtnud meeletu igatsus tema järele hingest kuidagi kustuda.
Voldemarist oli jäänud vanu saksakeelseid kirikuajaloo raamatuid. Lugesin neid. Tundsin, et tahan kõike teada, mis on juhtunud Jumala koguduse pikas, raskes käekäigus. Siis on mõistetavam ka see, mis tulemas on. Need uuringud on mulle rahuldust pakkunud. Hea, et on olemas ajakiri Meie Aeg, kus mul neid teemasid on võimalik ka jagada neile, kes asja vastu huvi tunnevad.
