Tere, hea Meie Aja lugeja,
Meie hea Taevane Isa on selgi korral hoolitsenud selle eest, et Kogemuste Kotike tühi ei oleks. Tema on puudutanud inimeste südant ja andnud soovi jagada teistega seda, mida oleme Temaga koos kogenud. Juba eelmisest Meie Ajast tuttav mõte, et loodusjõud ei pane Jumalale vastu, nagu meie inimestena kahjuks sageli teeme, paistab selgelt vastu Leonora poolt saadetud kinnitavast loost.
Augustis kinkis Jumal mulle järjestikku kaks kogemust oma imelisest armastusest. Olime väikese seltskonnaga puhkusereisil Põhja-Norras. Meie tee viis võrratult kauni looduse keskel põhjamaade servale, Nordkapi poole. Norra sõbrad, kuuldes meie reisiplaanidest, olid soovinud meile päikesepaistelist ilma ja seda eriti Nordkapi külastamise ajaks, sest vihmase ilmaga polevat seal midagi näha. Olimegi nautinud päikesepaistet, aga ka vihma saanud. Sellel päeval, üha kõrgemale mägedesse tõustes, oli taevas ühtlaselt hall ja tugev tuul piitsutas tihedat vihma vastu mäekülgi ja meie matkabussi. Nordkapini olid jäänud vaid loetud kilomeetrid… Olin palunud Jumalalt päikesepaistet, kuid aknatagune reaalsus näitas hoopis vastupidist. Peagi olimegi üleval, suurel ja täiesti lagedal platool, kus orkaanilähedane tuul (seda saime teada järgmisel hommikul informatsioonist küsides) meie bussi ägedalt raputas. Kõik kaasavõetud soojad riided seljas, kindad käes, läksime autost välja (õues oli +6°). Oli lausa tegemist, et sellises marus ja vihmasajus jalgadel püsida ning turistide jaoks ehitatud suure kompleksini jõuda. Tutvusime koha ajalugu tutvustavate stendidega, istusime vaikset muusikat kuulates vaid küünaldega valgustatud ja otse kaljusse raiutud väikeses kabelis, vaatasime Nordkappi tutvustavat videoseanssi ja selleks ajaks, kui me lõpuks üksteisest kinni hoides välja suurele vaateplatsile läksime, oli vihm lõppenud. Ühtlasesse pilvemassi oli tekkinud ovaalne ava ja seda just selles kohas, kus asus päike!!! Meile avanes tõeliselt imekaunis vaatepilt! Lõunapool särasid päikeses majesteetlikud vihmamärjad mäed, põhjapool – all sügavikus kuni silmapiiri lõpuni – vahutasid Põhjamere lained. See oli armastava Jumala vastus minu palvetele!
Mõne aja pärast, kui me kõik jälle kokku saime, selgus, et marutuul oli haaranud Kersti prillid ja need minema viinud. Püüdsime küll moodustada ketti ja prillid üles leida, aga kuna vaadet oli imetlemas palju rahvast ja tuul meid parajalt räsis, jäid meie püüded asjatuks. Ja pealegi, proovige visata oma prillid hooga kivisele maapinnale, sinna, kus kõnnib palju jalgu ja loota, et nad terveks jäävad!? Ka päike kadus taas pilvede taha ja meie läksime ennast magama sättima. Rahulikku und ei olnud sel ööl võimalik nautida, sest kuue inimese jaoks piisavalt suur matkabuss kõikus terve öö nagu noore ja närvilise ema poolt raputatav lapsevanker. :)
Tõusin hommikul harjumuspäraselt varakult ja läksin inimtühjale platoole jalutama. Südames oli rõõm ja tänulikkus eilse päikeselise kogemuse eest ja palve, et leiaksin kadunud prillid. Ma ei pidanudki neid otsima! Täiesti tervete klaasidega prillid olid platood ümbritseva traataia lähedale ilusasti, klaasid ülespoole, maha pandud. Vaid raamid olid pisut kõveraks paindunud – Taevaisa oli hoolitsenud, et prillide leidja neile vaid hellalt peale astus! :) Minu osaks jäi prillid vaid üles tõsta ja need Jumalat ülistades omanikule tagasi viia. Taevaisa soovis, et Kersti saaks ka ülejäänud reisipäevi meiega võrdselt nautida. Olen kindel, et seegi kogemus oli tõukeks, mille tõttu Kersti täna valmistub oma elu jäägitult Jeesusele pühendama! Minu südames aga heliseb siiani tänulikkus ja imetlus, KUI HEA ON MINU ISA!
Leonora Nõmmik
Jumal on oma sõnasse pannud suurel hulgal imelisi tõotusi erinevate olukordade jaoks. Need on omamoodi Jumala lubadused meile ja Tema ei peta meid. Kui Ta on midagi tõotanud, siis Ta seda ka teeb. Ps 32:8 on kirjas üks neist tõotustest: “Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides!” Ja me lugesime just sellest, kuidas Jumal juhatas Leonora mööda platood jalutades just selle koha juurde, kus olid kadunud prillid. Ta juhtis tõesti oma silmaga vaatama just õigesse kohta. Ja asi pole ju ainult prillides, inimene, kes Jumalat ei tunne, koges seda, kuidas Jumal tema eest hoolitseb. Peale kõige oli see üks samm Kersti teel Jumala juurde. Aga sellele Jumala juhtimise tõotusele võime väga paljudes olukorras loota. Sellest, kuidas Jumal õpetas Viljarile „teed, mida tal tuli käia“, võime lugeda järgmisest loost.
Töölt tulles viisin ma tavaliselt auto minu kodunt umbes 400 meetri kaugusel asuvasse garaaži. Meie maja ees on plats, kuhu tavaliselt kogunevad noorukid. Sel päeval garaažist tulles pani Jumal mulle südamele, et valiksin koju tulemiseks pikema tee. See polnud loogiline, kuid kuna sisetunne oli nii tugev, kuuletusin ma sellele ja läksin koju ringiga. Koduukse ette jõudes nägin noorukite kampa seismas päris ukse all. Just sellel ajal oli kamp ringi võtnud ja nende keskel ringi sees oli kaks poissi. Ühel neist oli käes raudkang, millega ta oma kaaslast peksis. Jumala nii selge juhtimise tõttu jõudsin kohale just hetkel, mil peksmine oli alanud. Järgmisel hetkel olin selle kamba keskel, astusin võitlejate vahele ja seisin silmitsi endast palju pikema noorukiga, kellel pealegi oli veel raudkang käes. Ma ei saanud isegi aru, kuidas ma sinna ringi sisse sattusin. Sel hetkel valdas minu vastas seisvat „sõjariistaga“ meest äkitselt hirm. Ma ei tea, mida tema nägi, aga mina tundsin, et ma ei ole üksinda, Keegi oli minuga ja ma olin täiesti rahulik. Ka kõik peksjat enne toetanud kaaslased hoidsid nüüd kuidagi eemale. Ja üks tõsine peksmine sai ära hoitud. Tänud Taevaisale selle eest.
Seda lugu nüüd kirja pannes meenus mulle üks kirjakoht Piiblist. Eliisa ja tema teener olid süürlaste poolt sissepiiratud linnas ja “kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid! Ja ta teener ütles temale: “Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?”Aga ta vastas: “Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!”Ja Eliisa palvetas ning ütles: “Jehoova, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!” Ja Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa!“ (2Kn 6:15-17).
Seda on alati hea teada, et neid, kes on meiega, on rohkem, kui neid, kes on meie vastu. Samuti oli tollel õhtul seal minu koduukse ees. Jeesus peab olema tugevam, kui Ta viskas Saatana koos 1/3 inglitega taevast välja.
Selleks aga, et kuulata Jumala vaikset häält ja juhatust, on meil igal hommikul võimalus anda end usus Jeesusele üle. Mõnda aega ei julgenud ma öelda oma südames nii nagu Jesaja ütles: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ Sest ma ei teadnud, kas Jumala plaanides minu jaoks on ikka auto, korralik mobiiltelefon ja keskküttega korter. Aga kui me oma isekad mõtted paneme Jeesuse jalgade ette, siis pole enam raske öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ Nii ka sellel õhtul, kui Jeesus poleks saanud oma tööriista kasutada, oleks Ta olnud kurb. Ja teate, kui hea tunne on olla üks väike tööriist Jumala suures tööriistakohvris.
Temaga koos olles ei pea ma enam muretsema, kuidas elada nii, et ma pattu ei teeks. Ja kui me komistame ja patustame, siis räägime sellest Isale, nii nagu on kirjas 1Jh 1:9. Ja alustame uuesti koos Jeesusega. Ja koos Jeesusega käimist harjutame senikaua, kui meie kohta saab öelda: „Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!” (Ilm 14:12).
Viljar Saar
Me kõik palume vahel Meie Isa palve sõnadega, muu hulgas on ka: „Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui ka maa peal.“ Ma südamest loodan, et keegi meist ei palveta ühtki palvet, mõtlemata sõnadele, mis me välja ütleme. Kui Jeesus andis meile selle palve näidise, siis polnud neil sõnadel iseenesest mingit maagilist mõju. Ta õpetas meid palvetama, st oma Isaga rääkima ja julgustas kõike Tema ette kandma, ka meie igapäevaseid vajadusi. Ja uskuma, et Ta kuuleb. Taevas sünnib Tema tahe ja selleks, et maa peal võiks ka Tema tahe sündida, peame meie seda tõeliselt tahtma, sest maa peal sünnib Jumala tahe läbi inimeste, kes lasevad Jumala tahtel oma elus sündida. Kas sina tahad seda? Või on sinu oma tahe nii oluline, et sa igaks juhuks ei palu, et Jumala tahe sünniks – äkki see ei meeldi sulle ja äkki takistab see sinu plaanide täitumist? Ükski plaan ei saa olla parem kui Jumala plaan, sest keegi ei armasta meid nii nagu Tema. Rist tunnistab sellest. Ja mida rohkem oled sa lubanud ristisündmustel endale rääkida, seda kergem on sul öelda (ja ka tõesti mõelda), et Jumala tahe sünniks sinu elus.
Ma võiksin lõputult rääkida sellest, mis hakkab toimuma siis, kui ma võtan hommikul enne kui kõik teised ärkavad, aega Jumala Sõna uurimiseks ja palveks. Jumal on oma Sõna kõige parem seletaja ja Ta tahab seda meile seletada. Ja valmistada meid päevaks, mis on ees, et me sealt mitte lihtsalt läbi ei poeks, vaid läheksime oma Isa lastena julgusega päevale vastu teades kindlalt, et me ei lähe üksi. Meie nõrk käsi võib olla Jumala vägevas ristihaavadega käes. Ja nii me läheme, hommikused Isa manitsused meeles mõlkumas ja südames soov armastada, sest suurim Armastaja selle sõna kõige ülevamas mõttes on kohal. Ja Tema saab oma tahte läbi meie teoks teha. Ja kui meid pole vaid kaks või kolm, vaid on palju, kui palju erineb siis elu meie ümber sellest, mida me praegu näeme. Viljar kuuletus ja allutas oma loogika Jumala juhtimisele ja võib-olla sai Jumal selle läbi säilitada ühe inimelu. Võib-olla on sellel mehel veel ees tutvus Jumalaga. Ja muuseas, Jeesus astub ristil võidetud õigusega ka meie ja Saatana vahele ja teeb seda iga päev, sellepärast me veel siin elavate maal oleme.
Mulle meenub üks vana lugu, mis juhtus meie kirikus. Oli reede õhtu ja ristimistalitus oli just lõppenud. Olin puldis, sest minu kord oli sel reedel jutlust pidada. Vaatasin saali ja nägin seal akna all kõikidest eraldi istumas ühte mulle võõrast inimest. Sel noorel naisel oli väga õnnetu nägu ja ma mõtlesin, et peale jumalateenistuse lõppu lähen ma kohe temaga rääkima. Olin päeval koduaiast lilli korjanud ja kõigile ristitutele kimbud teinud, millegipärast aga oli üks kimp üle. Jumal oli mind ühest kümneni lugemise juures eksitanud ja nüüd andsin ma selle „ülejäänud“ kimbu oma pojale, kes oli tol ajal vast 5-6-aastane ja palusin tal selle viia sellele kurva näoga tädile, kes istus akna juures. Läksin ise ka selle naise juurde ja me hakkasime juttu rääkima. Ja teate, mis ta ütles? „Ma istusin siin ja mõtlesin just, et kui keegi tõesti minuga rääkima ei tule, siis pole Jumalat olemas!“ Jumal on olemas! Ja Ta sai meid Indrekuga juhatada sellest kuulutama. Aga kui me poleks läinud temaga rääkima? Teinekord sõltub sellest, kas me Jumalal end juhatada laseme, mõne inimese jaoks väga palju, aga võib-olla isegi kõik!
Kas sa ei tahaks lubada Jumalal, kes sinu eest on surma läinud, kasutada sind maailma ilusaimas töös, mille tulemusi näed sa enamikel juhtudest alles taevas? Naelaarmides käsi on sinu poole välja sirutatud, aga otsus on sinu teha! Palun, otsusta ruttu!
