Kallis Meie aja lugeja!
Seegi kord on sinu ees avanemas kogemuste kotike ja see pole tühi. Jätkuvalt ootame sinu kogemust ka, sest sinagi tahad ju kinnitada oma kaaslasi nende usuteel ja tuua tänu meie imelisele Issandale, kes nii armastavalt meie kõigi eest hoolt kannab. Alustaksin kord ammu kuuldud looga, mille mulle kunagi jutustas Kaalep Roosilaid. Kuna Kaalep on juba puhkama läinud ja ma ei saa selle loo üksikasju temalt enam järele uurida, siis panen selle kirja nii nagu see mulle ja Kaalepi tütrele Heli-Maile on meelde jäänud. Ja mis kõige toredam, ühel päeval üsna varsti äratab Jeesuse hääl magajad ja ma usun, et Kaalep on valmis seda lugu meiega uuesti jagama.
Enne Teist Maailmasõda oli Kaalepi isa Ludvig Saaremaal Mustjala metsavaht. Metsas puhkes tulekahju, mis levis kiiresti küla suunas. Inimesed olid paanikas ja püüdsid päästa loomi ja oma asju, tundus, et kõik oli langemas tuleroaks. Otsiti metsavahti ja ei leitud tükil ajal. Tuli oli majadest loetud meetrite kaugusel. Ludvigi tädi Mia, kes oli üks vähestest kristlastest selles külas, leidis Ludvigi viimaks lauda põrandal põlvedel Jumalat palumas. Ja sellel hetkel, selle küla jaoks üsna viimasel hetkel, muutus äkki tuule suund ja tuli pöördus küla suunast ära tagasi juba põlenud metsa poole. Kogu külarahvas mõistis siis, et see oli Jumala käsi, mis neid hoidis. “Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad Tema sõna?“ (Mk 4:41) küsisid Jeesuse jüngrid kord, kui Tema oli vaigistanud tuule. Tuul ja meri kuulavad tõesti Tema sõna – eelnev lugugi jutustas sellest. Kui kurb on siis mõelda, et Jumala loodud inimene, kelle eest Looja ise on surma läinud, ei kuula sõna. Ja et me võime olla ükskord Jumala ees põrmus palumas tuule pärast ja tuule suund muutub, kuid võime aastaid paluda mõne inimese pärast, et ta lõpetaks näiteks joomise või kellegi tagakiusamise, ja seda ei pruugi juhtuda. Sest Jumal on loonud inimese vabaks ja andnud inimesele õiguse valikuid teha – ka Jumala tahte vastaseid valikuid teha, põhjustades sellega oma kaasinimestele kirjeldamatuid kannatusi.
Nüüd aga üks tõeliselt julgustav kogemus (ehkki see esmapilgul nii ei paista), mille pealkirjaks võiksid olla sõnad ühest tuntud lastelaulust: „Kui Jeesus on mu paadis, võin ma naerda ka tormis“. Me palume ja torm ei rauge alati, ei rauge vahel pikka aega, sest sellesse on segatud teised inimesed, kes ei lase hetkel Jumalal ennast juhtida. Ei rauge ka sellepärast, et Jumal tahab tormituules midagi öelda – just nii nagu Ta rääkis näiteks Iiobile, kes kõigi oma kannatuste sees tegi väga lähedase kogemuse oma Jumalaga. Torm ei rauge alati, aga ometi võime meie kõige selle sees õppida elama rõõmus, mida keegi ei saa meilt ära võtta (Jh 6:22) ja „Jumala rahus, mis on ülem kõigest mõistusest“ (Fl 4:7) – sest Jeesus on meie paadis.
Alustan oma kogemust kogemusega. Suve algul rääkis Eha uuest Meie Aja rubriigist – Kogemuste kotike – ja palus mul sügiseks mõni oma kogemus kirja panna. Mõtlesin, et mul pole midagi kirjutada – mitte seepärast, et mul pole Issandaga kogemusi, vaid seetõttu, et minu kogemused on enamasti sügavalt sisemised, millest on raske teistele rääkida – need pole väliselt dramaatilised, vaid dramaatilised sisemiselt, mis mind isiklikult tohutult õpetavad. Vastasin, et palun Issandalt kogemust, millest kirjutada. Ja see kogemus tuli umbes nädal enne kirjutamise tähtaega.
Kogemus, millest kirjutada tahan, on samuti seesmine, aga arvan, et sarnaste probleemidega enda sees võitlevad mõned teisedki. Loodan, et Issand saab neid minu õppetunniga kinnitada.
Viimase rohkem kui poole aasta jooksul olen võidelnud Issandasse jäämise nimel nii nagu ei kunagi varem. Juhtusin kokku inimesega, kelle soov minuga suhelda muutus erakordselt pealetükkivaks. Ma ei väidagi, et mina ise temaga suheldes vigu ei teinud – kaugel sellest. Aga minupoolsed äraütlemised põrkusid iga kord tema sõnadele: „Aga mina tahan sinuga suhelda.”
Pikapeale hakkas see olukord muutuma täiesti väljakannatamatuks. Palvetasin. Minu sõbrad ja kõik tuttavad, keda ma vähegi usaldan, palvetasid. Asjad ei muutunud.
Ühel hetkel tundsin, et olen kahe vastandliku jõu – hea ja kurja – mängukann. Issand andis oma rahu, mille hävitasid kurja poolt tulevad mõtted ja enesesüüdistused. Olen nimelt totaalne enesetümitaja – selles suudab minuga võistelda vaid üks mu hea sõber. Süüdistasin end asjades, mida teadsin olevat teinud valesti. Samas olin kindel, et ma teen kindlasti veel midagi valesti, mille pärast Issand ei saa seda olukorda lahendada. Ma ei saanud Iiobi kombel öelda, et ma pole milleski eksinud – ei, ma olin käitunud paljudel kordadel valesti. Peale selle hakkasid mind aegajalt tabama korralikud paanikahood, kui mõtlesin, millega see inimene oma soovi tõttu minuga suhelda, hakkama võib saada.
Paanikahood lisasid omakorda süütunnet. Pika jutu kokkuvõtteks ütlen, et päris äsja jõudsin piirini, kust enam edasi võidelda ei jaksanud. Helistasin Ehale, oma parimale sõbrannale vaimulikes asjades (kelleta oleksin ammu juba „surnud”), ja ütlesin, et ei suuda enam seda kahe jõu rebimist taluda ja olen valmis lihtsalt käega lööma. Ma ei saanud enam aru, miks see olukord ometi ei lõpe ja loomulikult süüdistasin selles eelkõige iseennast.
Eha, kes on kogu looga ammusest ajast kursis, meenutas mulle Taavetit Sauli tagakiusamise all – aastaid ja aastaid. Ja milles oli Taavet süüdi, et Saul teda jälitas? Ei milleski. Siis meenus mulle Jeesus – kui Taavet oli patune inimene ja võis ju milleski eksida, siis Jeesus, erinevalt Taavetist, ei teinud MITTE ÜHTKI pattu, mitte midagi valesti – ja milline oli Tema tasu – pidev tagakiusamine, eks ole?!
See oli hea algus. Möödus paar päeva vanaviisi – enesesüüdistuste ja muretsemise tähe all, vahepeal kogesin Issanda rahu, seejärel hakkas kõik otsast peale. Ja siis …
Triikisin pesu ja muretsesin, tundes ääretult ebameeldivat sisemist rahutust. Ootamatult tulid meelde Jeesuse sõnad: „Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata?” Mt 6:27. Tõepoolest! Mina küll ei suuda. Mille ime pärast ma siis muretsen?
Sellele järgnes vabanemine, rahu ja tohutu tänutunne Issanda vastu.
Mäletad: „Olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani”? Fl 1:6. Või seda: „Oma Jumalaga ma hüppan üle müüri”? Ps 18:30. Või siis: „Suurem on see, kes on teie sees, kui see, kes on maailmas”? 1Jh 4:4.
Mida ma olen õppinud ja miks ma sellest kirjutan? Õppisin ennast paremini tundma. Äärmuslikes olukordades tuleb välja see, mille olemasolust me sageli teadlikudki pole. Olen alati mõelnud, et anna inimesele võimalus ja sa näed, mis tema sees tegelikult on. Mina nägin enda sisse.
Normaalse enesehinnangu puhul näeme end alati paremas valguses, kui me tegelikult oleme. See, mida mina nägin, oli hirmutav ja ebameeldiv. See võttis julguse. AGA – julguse hävitamine ei ole Issanda töö oma laste juures. Sellega tegeleb keegi teine. Issand ei näita meile meie pattu selleks, et meid hävitada, vaid et meid päästa:
„Ja kui ta tuleb ning räägib sinu ja minuga, siis sellepärast, et ta soovib meid muuta. Kuid ta ei saa muuta pattu, eks ole nõnda? Seega näitab ta meile patu sügavust ja laiust ainul ühel põhjusel: ta tahab meid sellest päästa ja meid muuta. Kas peame siis kaotama julguse, kui ta meile meie pattu näitab? Ei! Tänagem teda, et ta soovib meid muuta; ja ta soovib seda nii väga, et tahab meie patud kõrvaldada nii kiiresti kui võimalik” A. T. Jones, „General Conference Bulletin,” 1893, lk 205 (tsit raamatust R. Wieland „1888.a kuulutus).
„Mida te eelistaksite, kas omada Jeesuse Kristuse täielikkust, täiuslikku täiust või vähemat kui see, nii et mõned teie patud, mille olemasolust te isegi ei tea, jääksid varjatuks? … Kuid vaadake, … me ei saa Jumala pitserit kuni on veel patu plekke. Mismoodi võiks küll Jumal oma pitseri, mis on tema täiusliku iseloomu jäljend, panna meie peale, kui meis on veel pattu? … Ja nõnda peab ta kaevama sügavalt kohtades, millest me pole undki näinud, sest me ei suuda mõista oma südant. … Ta puhastab südame ja toob päevavalgele viimsegi patujälje. Lubagem tal seda teha, … lubagem tal jätkata oma uurivat tööd. …” A. T. Jones, samas, lk 404.
Kas pean veel lisama, et ühe hetkega muutus minu arusaamine kogu olukorrast? Jah, kindlasti olin teinud vigu, kuid Issand kasutas tekkinud situatsiooni selleks, et näidata asju, millest ma teadlikki polnud. Kui Ta teeb seda sinuga, siis ära kaota julgust ega hakka end süüdistama (patuste inimestena leiame alati põhjuse enda mahategemiseks), sest säärased enesesüüdistused ei ole patutunnetus ega -kahetsus, vaid kurja vahend meie julguse hävitamiseks. Täna Teda ja vali oma pattude asemel Tema:
„Sinul ja minul tuleb lihtsalt teha otsustav valik, kas me tahame Issandat või iseennast, Issanda õigust või oma patte, Issanda teed või oma teed? Mida me valime? ... Pole … [raske] teha valikut siis, kui teame, mida Issand on teinud ja kelleks on ta meile. Valik on kerge. Olgu loobumine täielik.” A. T. Jones, samas.
Kas sa tead, mida Issand on teinud meile? Jah, surnud ülekohtusel ristil, et anda meile elu. Ära siis unusta, et hea töö sinus alustas Tema. Ja kui see on nii, siis viib Tema selle ka lõpule. Meie osaks on loobuda oma patust. Ära kunagi unusta: Tema TAHAB meid päästa!
„Veereta Jehoova peale oma tee ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik HÄSTI!” Ps 37:5.
Jana Rosin
Kui ma seda „kotikest“ 4. septembril pakkisin, otsisin oma mälus veel mõnda kinnitavat mõtet neile, kes kogevad oma elus raskeid olukordi ja mõtlesin ka Jana kogemuse peale ning selle peale, et ka igal kannatusel on sügavam mõte. Kui ma sel hommikul avasin meie hommikvalve kalendri „Armu imed“, siis, oh üllatust – seal oligi see puuduv mõte, seekord Ellen White’i kaudu kirja pandud: “Hädaaeg on nagu tiigel, mis toob välja Kristuse-sarnase iseloomu. See on loodud selleks, et mõjutada Jumala rahvast Saatanast ja tema kiusatustest lahti ütlema. Viimane konflikt paljastab neile Saatana, julma türanni, tõelise iseloomu, ja see teeb nende heaks seda, mida mitte miski muu ei suuda – juurib ta igaveseks nende südamest välja” (Ellen G. White, “Meie kõrge kutse”, lk 321).
„Rõõm Jehoovast on teile kindlaks linnaks!” (Nh 8:10). Need sõnad öeldi kord Paabelist tulnud Jumala rahvale, kes püüdis hoolimata ümbritsevast vaenulikust õhkkonnast ennast oma kodumaal uuesti sisse seada. Nad vajasid kindlat linna kaitseks oma vaenlaste eest ja Jumal lasi neile oma teenri suu kaudu öelda, et kõige kindlam linn on rõõm Jehoovast, see on kindel sõltumata vaenlase tugevusest ja kivimüüri paksusest või kõrgusest või selle kivimüüri puudumisest üldse.
Kui olukorrad on rasked ja pingelised, siis reageerime me kahel viisil: kas paanika või palve. Mida enam tunned Sa oma Issandat, seda kiiremini asendab palve paanika, kuni lõpuks on ainult palve, sest Sa oled mõistnud, et Issand on nii lähedal – lähemal kui ükski inimene iialgi olla saab. Ja Tema armastus Sinu vastu on nii suur, et kogu universumi Looja ja Kuningas rippus ristil ja suri Sinu pärast, maksis Sinu päästmiseks oma eluga. Et Sa ei pruugiks Tema armastuse suuruses ega Tema heades kavatsustes Sinu suhtes iialgi kahelda.
Tuul ja meri kuulavad Tema sõna, kas Sina ei tahaks seda ka teha? Luba Tal teoks teha oma tahe Sinus ja Sinu läbi ning tänu ja kiitus Sinu huulilt ei lõpe. Jagugu seda ka selle ajakirja veergudele!
Rõõmu ja rahu soovides,
Eha Lobjakas.
