Miks Piibli tähendamissõnas ühele mehele anti kaks talenti, teisele ühe? Milline inimese mina-roll on kõige raskem? Keda tuleks usaldada? Järgnevatel lehekülgedel annab Eha Lobjakas vastuse neile ja paljudele teistele küsimustele, lähtudes oma elukogemustest.
Sa pole sündinud adventperekonda. Milline oli sinu tee Jumala juurde?
Ma olen olnud selline rahulolematu uurija. Kuna olen veneaegne inimene ja sel ajal eriti palju kirjandust ei liikunud, siis tuhnisin selles, mida vähegi leidsin. Sageli oli see mõni trükimasinal sissetipitud raamat. Tahtsin teada saada, miks me siin oleme, kust me tuleme ja mis siin üldse toimub... Sain aru, et kõik asjad ei saa lihtsalt nii olla, nagu räägiti. Kasvõi surma küsimus. Mind ikka vapustas, et inimene õpib, elab ja ... kõik, siis teda enam lihtsalt ei ole. Ja ei saa enam kunagi olema.
Mul oli mõningaid harvu kokkupuuteid kristlastega. Jumal kutsus mind mitu korda, kuid kuna üldine ideoloogia oli kristlusevastane, siis jäid need kutsed tol ajal minupoolse tähelepanuta.
Aga mingiks ajaks oli sisemine tühjus nii suureks saanud, et tundsin, et midagi peab muutuma. Siis pani Jumal mind olukorda, kus tundsin hingetühjust ja senise elu mõttetust eriti selgelt. Mõistsin, et olen tõesti tupikus. Et mul ei ole kuhugi minna. Kui see selgeks sai, siis läksin endale sügavalt aru andmata Tallinna Toomkirikusse, otsisin ühe kirikuõpetaja üles ning ütlesin, et tahan ristimisele tulla. Lapsena mind ei ristitud – ei ema ega isa uskunud Jumalat. Õpetaja vaatas mind ikka nagu ilmutust, sest aastanumber oli siis 1988 ja siis polnud veel need suured ristimised peale hakanud. Mina ütlesin, et tahan Jumala juurde tulla. Ja siis ta ristiski mind.
Huvitav on see, et samal ajal, kui minu hingeline tühjus süvenes ja süvenes, pöördus minu töökaaslane. Ta hakkas vaimulikke raamatuid lugema ning andis neid mullegi lugemiseks edasi. Lugesin neid suure hulga läbi. Seal oli põhiliselt juttu prohvetikuulutustest ja muudest sarnastest teemadest. Mina mõtlesin: ”Oi, kui huvitav! Kõik on kuskil ette öeldud.” Sealt jõudsin ma Piibli juurde. Võib öelda, et õppisin tõde tundma, aga Isikut sel hetkel ei olnud veel.
Aga kuidas jõudsid veendumuseni, et Jumal on reaalne isik? Pealegi veel selline, kellele me väga kallid oleme.
Hakkasin tasapisi palvetama. Kusjuures, esimesed palved olid täiesti sellised... maapealsed asjad. Esimese palvekogemuse tegin kord töökaaslastega Minskisse sõites. Ühel mu töökaaslastest hakkas lennukis paha. Ütles, et: “Laske mind lennukist välja, ma ei suuda siin enam olla.” Ja minu teine töökaaslane, kes oli hiljuti pöördunud (tema mind hiljem vaimuliku kirjandusega varustaski), ütles mulle: “Teeme palvet tema pärast!” Küsisin, et kuidas see käib. Ma polnud kunagi palvetanud. Siis ta ütles, et kõigepealt tuleb öelda Meie Isa palve ning seejärel lisada oma soov. Õppisime siis kahekesi Meie Isa palvet. Palve lõppu ütlesin: ”Jumal, kui Sa oled olemas, siis aita teda!” Mina arvasin, et Jumalat ei ole olemas. Aga umbes kümme minutit hiljem käis sama naine, kes end väga halvasti oli tundnud, mööda lennukit ringi, naeris ja tegi nalja. Läksin ta juurde küsima, et mis juhtunud oli. Tema vastas: “Mul hakkas äkitselt nii kerge, nii hea, kõik raskus justkui võeti ära.” Sel korral mõtlesin esimest korda, et äkki on Jumal tõesti olemas. Ma olin ju palvetanud, et kui sa oled olemas, siis aita teda.
Tol hetkel ma ei teinud veel põhjapanevaid järeldusi, aga ma hakkasin mõtlema, et äkki on Jumal olemas. Käisin sel perioodil sageli lähetustel kogu tolleaegses Nõukogude Liidus ja kuidagi ilma kindlat sellekohalist otsust tegemata leidsin ennast nende lähetuste pärast palvetamas. Tulin sealt alati heade tulemustega tagasi ja kõik muudkui kiitsid mind. Minul polnud tollal veel julgust seda tunnistada, aga oma südames ma teadsin, et mulle tundmatu Jumal oli mõjutanud olukordi ja inimesi minu kasuks otsuseid tegema. Ükskord Moskvas koos ühe komsomolitegelasega lähetusel olles olime tõeliselt suure probleemi ees ja meie asutust oleks korraliku summaga trahvitud. Siis ütlesin sellele komsomolitegelasele, et nüüd palume Jumalat. Ta vaatas mind ega uskunud oma kõrvu. Eha palub Jumalat? Aga häda oli suur ja nii me seal siis palusime nagu oskasime. Ja olukorrad lahenesid ilma suurte trahvideta. See pidi olema Isik, kes kuuleb ja hoolib. Mäletan, et „Mässavat planeeti“ lugedes tekkis selline patutunnetus ning tundsin, et ei saa enam niiviisi edasi elada. Vabaabielusuhe, mida olin pidanud täiesti normaalseks olukorraks, tundus äkki täiesti vale. Aga mõistmine, kui suur patune ma tegelikult olen ja et Jumal on minu eest surnud, tuli natuke hiljem, olin siis juba koguduse liige. Oma uue elu alguseks pean seda, kui jõudsin risti alla ja sain aru, kui väga mind armastatakse. Hoolimata kõigest, mida ma olin teinud. Mind armastatakse, kuigi minu patuhaamer minu reetjas käes on tagunud need naelad Jeesuse veatutesse kätesse. Ja et ristisurma läbi on Jumal meile nii lähedal, lähemal, kui ükski inimene iialgi olla saab.
Ent kuidas sa adventkogudusse jõudsid?
Sama teed mööda. Nagu välja tuli, olid kõik raamatud, mida lugesin, adventraamatud. Pärast tuli välja, et meie koguduse liige Kaalep Roosilaid tõi neid raamatuid lugemiseks minu töökaaslasele, kes oli pöördunud. Tema aga andis need mulle edasi. Mina lihtsalt lugesin. Kui mul olid juba üsna paljud asjad avastatud, sain teda, et need raamatud olid Kaalepi toodud ja ka seda, kes see Kaalep üldse on. Tema muuseas oli minu suhtes väga skeptiline ja hoidis minust igaks juhuks kaugemale, sest ma olin selline üsna pöörane. Ja ta ei teadnud, et ma olin virna tema raamatuid läbi lugenud.
Peale ristimist seal Toomkirikus tundsin ennast ikka rahutuna. Mis ma veel pean tegema? Mis edasi saab? Töökaaslane soovitas minna ühte Tallinna kirikusse keskealiste leeri. Et võib-olla see aitab. Naljakas, et inimesed pakuvad leeri Jumala isiku asemel. Et täidad mingi rituaali ära ja siis ongi korras. See minu töökaaslane tegi selle ettepaneku muidugi soovist mind aidata. Läksin kohale ja mulle öeldi: “Me ei võta teid, te olete hiljaks jäänud. See rühm juba käib koos ja teil pole võimalik sellega liituda.” Mina olin täiesti šokis – tundsin, et mind lükati ära. Olin lugenud, et kui keegi Jumala juurde tuleb, siis Jumal ei lükka teda ära. Mina aga seisin seal ja tajusin, et mind lükatakse ära. Miks Jumal mind ei taha? Tulin mööda Pärnu maanteed ja nutsin. Mõtlesin, et mis patt see on, et isegi Jumal ei taha mind. Olin hingeahastuses.
Järgmisel päeval töö juures läksin Kaalepi juurde ja küsisin solvunult käed puusas: “Nii, kus on see kristlaste Jumal, kes inimesi niimoodi ära lükkab?” Kaalep sai aru, et mul on tõsi taga ja kutsus mind Maria Liivlaidi juurde, kus me hakkasime kõik kolmekesi koos igal reedel Sõna uurima. Mida rohkem uurisime, seda enam kasvas minus veendumus, et Jumal armastab mind ja hoolib minust. Seda rohkem täitis hinge rahu ja tänutunne. Olin leidnud, mida olin otsinud. Olin leidnud veel enamgi sellest, mida otsisin. Olin otsinud vastuseid oma küsimustele ja nüüd sain aru, et vastus minu kõikidele küsimustele on Jeesus, Jumala Poeg ja Minu Lunastaja. Mind ristiti 21.aprillil 1989.
Inimese elus on palju erinevaid mina-rolle, näiteks lapsevanem, õpilane, töötaja, sõber, Jumala teener jne. Milline roll on sinu arvates kõige keerulisem?
Lapsevanem on kõige raskem olla. Kui me oleksime nö valmiskristlased ja Jumalale hästi lähedal ja kui kõike teaksime, kui meil lapsed sünnivad, siis see poleks keeruline roll. Aga me kasvame koos lastega. Ma mõtlen tagasi vaadates, et äkki olen teadmatusest teinud oma lastele liiga või teinud vigu, mille pärast nemad kannatavad. See on asi, mis mind alati räsib. Vastutus lapsevanemana on nii suur. Mina heidan endale ette, et olen liiga palju kamandanud ja rivistanud, praegu teeksin teisiti.
Teades, et Jumal on oma lapsed minu kätte usaldanud... Äkki ma teen midagi valesti? Kuna minu lapsed on praegu rahutud ja mässavad teismelised, tekib alailma mõte, et äkki olen mina midagi valesti teinud. See on minu jaoks kõige suurem vastutus ja kõige raskem osa. Samas tean, et Jumal armastab neid. Ja kui Ta sai minu kätte ateistide perest ja täiesti jumalakartmatust ümbrusest vene ajal, kui usu kuulutamine oli põlu all, saab Ta ka nemad kätte. Ja selle kättesaamise all ei mõtle ma koguduse põhitõdede teadmist, sellega pole neil probleeme, vaid seda, et ühel päeval seisatavad nemadki selle põlatud risti all, kus Jumal suri nende patu pärast, ja siis on neil võimalik anda oma selle Isiku kätte, kes neile ükskord elu on andnud ja kes neid tõeliselt ja tingimusteta armastab.
Kas tänapäeval ongi raskem või on kogu aeg lapsevanema amet keeruline olnud?
Usun, et mida aeg edasi, seda võimsam on kurjuse võidukäik ja seda raskem on ka lapsevanem olla. Lastel on kiusatusi ikka nii tohutult rohkem võrreldes selle ajaga, kui näiteks mina kasvasin. Olen mõelnud sellele, kust võtab laps elu mõõdunööri? Ta vaatab vanemate peale küll, aga tähtis on tegelikult ka meedia ja ühiskonna roll.
Kui laps on väike, võtab ta sõna-sõnalt vastu selle, mis vanemad annavad ja ütlevad. Vanema sõna on igal juhul autoriteet. Aga kui ta suuremaks kasvab, tulevad sõbrad ja meedia.
Mul on nii hästi meeles mu enda kasvamise aeg. Mäletan, et kui pidime koolis lugema raamatuid, olid need alati sellised, mis innustasid heale ning kõrgemale. Ehkki neis raamatuis ei olnud Jumalat ja järelikult polnud need õilsad eesmärgid ka saavutatavad. Teine asi: keegi ei kasutanud meedias ebatsensuurseid sõnu. See oli normaalne. Praegu on normaalne, kui kõik ropendavad, meedia ilma selleta justkui ei saagi eksisteerida. Noore inimese norm tuleb sealt – kui telekas tehakse nii, siis järelikult on see aktsepteeritav. Usun, et seetõttu on lapsevanemaks olemine ikka tunduvalt raskem.
Samas ikka öeldakse, et kui meie noored olime, olid ajad ilusamad... ja rohi rohelisem… See on teine äärmus, kuhu ei tohiks laskuda. Ma usun, et Jumal teeb oma tööd edasi. Ka tänapäeval, mis siis, et olukorrad on raskemad.
Piiblis on tähendamissõna talentide jagamisest. Miks on nii, et ühele inimesele on antud rohkem kui teisele?
Ma arvan, et ühelegi inimesele ei ole antud rohkem kui teisele. Lihtsalt...nii nagu seal tähendamissõnas on öeldud: see, kes kasutas, sai juurde. Igale ühele anti nii palju, kui talle tarvis oli.
Aga lähtepositsioon oli ju erinev?
Aga võib-olla igaühele anti nii palju, kui ta kanda jaksas! Selles mõttes et me oleme ka erinevad. Ja meie rollid on erinevad. Kui oleme Jumala koguduses kõik ühe ihu liikmed, siis peame arvestama, et meil on erinevad osad – Kristus aga on koguduse pea ja Tema otsustab, kellele mida.
Ja otsustada, et kellelegi on nüüd rohkem antud, ei olegi võib-olla õige. Ihuliikmetega on ka nii, et neid, millel on kõige tähtsam funktsioon, me ei näe. Süda pumpab, aga me ei näe ju seda. Samas suu tegevust on hästi kuulda ja näha, kuid ükski suu ei seletaks, kui süda ei pumpaks.
Ma usun, et see osade jagamine sarnaneb koguduses ametnike valimisega. Kui inimene teeb, siis talle pannakse tööd juurde. Öeldakse: “Tee sina seda ka!” Teisele, kes midagi ei tee, kohustusi ei panda ka. See sõltub sellest, kuidas suhtume meile antud osasse. Mina näiteks pole rahul, et ma laulda ei oska. Tahaks ju ka laulda! Aga ei oska. Samas vaatad, et teine oskab, aga teda peab laulma sundima.
Me oleme kõik nii erinevad. Jumal tahab kõigile väga palju anda. Mõnikord ta lihtsalt näeb, et me ei võta vastu. Kui võtame, antakse ikka. Jumal tahab ju meid kasutada. See ei ole mingi meie eraasi, et meie nüüd teeme siin midagi. Jumal kutsub oma teenistusse tööle mitte ainult pastoreid, igasugustesse rollidesse kutsub. Peetrus kirjutab ka, et meie, kes usume, oleme kuninglik preesterkond, et me kuulutaksime Tema aulisi tegusid.
Sa ise oled parim näide. Pastor sa ei ole, ent väga hea kõneleja kindlasti. Sul on oskus teisi innustada, mis osaliselt seisneb ka neis paljudes kogemustes, mida sa inimestega jagad. Pärast sinu kuulamist tekib kuulajana soov, et tahaks midagi ära teha. Ma ei tea, kuidas see sul õnnestub.
Ma arvan, et see ei olegi minust. Piiblis on ka kirjutatud, et kas suurustab kirves selle ees, kes temaga raiub. Ma ei ole mingi eriline inimene, olen päris samasugune nagu kõik. Lihtsalt osad on meil kõigil erinevad. Olen tundnud, et minu osa on julgustada inimesi ja innustada neid edasi minema. Ja südames on sund rääkida sellest, mis Jumal on minule teinud.
Mida ma aga raudselt tean: ma pole läinud ühtegi jutlust või piiblitundi pidama, arvates, et mina selle ära pean. Ka alguses, kui ma ei osanud end Jumalale üle anda, ütlesin ikka: “Jumal, juhi sina seda!”
Jumal tahab julgustada ja innustada meid vastu võtma seda, mida Tal on anda. Ja Tal on nii palju anda. Olen teinud tohutult kogemusi sellega, kuidas tuleb see, mida on tarvis rääkida. Kuhu iganes rääkima lähen, hakkan alati varakult palvetama ja tean, et kuidagiviisi Jumal annab selle mulle tükkide viisi kätte. See pole mingi hääl, mis pilvelt ütleb: “Ütle nüüd see lause!” Mind juhitakse hoopis mingisuguse olukorra või teksti juurde, ja äkki saan aru, et see on nüüd see. Ja siis hakkab põhisõnumi juurde uusi mõtteid tekkima. See on inimlikult täiesti arusaamatu, kuidas äkki mingi tekst hakkab “rääkima” ja avaneb hoopis uue külje pealt. Ja siis kingib Jumal mõne kogemuse, mis just seda teemat kinnitab, või tuleb mõni vana kogemus meelde.
Või istun kodus ja õmblen... ja mõtlen, et mul on see asi ees... ja äkki tuleb mingi selge näide pähe. Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin midagi ise välja mõelnud. Kasvõi see konna ja printsi teema, mida Rakveres koguduselaagris rääkisin. Tegelikult oleme me kõik kärnkonnadeks nõiutud printsid, kui me pole Jumala omad! Kui armastus meid puudutab, saame printsideks! Nõidus kaotab oma mõju meie üle, kui Jumala armastus meid puudutab. See oli mu enda jaoks suur avastus, milline sõnum selles muinasjutus peidus oli. Inimesed on muinasjuttudesse ikka väga palju oma unistusi kirja pannud.
Oled sageli märganud hingamispäevakooli õppetükkide puhul seda, et Jumal tahab selle aine, mida me nädala jooksul Piiblist omandame, meile ka praktiliselt selgeks teha. Sageli on nädala kestel mõni õppetüki teemaga haakuv olukord, mille kaudu saab Jumal õpetada midagi olulist õppetüki kohta.
Võin vaid öelda, et olen palvetanud inimeste, olukordade ja sõnavõttude pärast. Usun, et mida rohkem palvetame, seda enam saab Jumal oma eesmärki meile avada ja meie läbi ellu viia.
Oled öelnud, et sul on palju kogemusi. Kas üks inimene oskab paremini tähele panna või ongi nii, et mõnel on rohkem kogemusi kui teisel?
Üks asi on see, et mida nõrgemate ja võimetumatena me end tunneme, seda rohkem palume abi. Mida rohkem abi palume, seda rohkem me seda abi ka näeme. Toon näite: kaks inimest lähevad samast olukorrast läbi. Üks on selle olukorra pärast palvetanud, teine ei ole. See inimene, kes olukorra pärast palvetanud pole, ütleb, et läks hästi või halvasti, lihtsalt läks halvasti või vedas. Aga kui mina olen olukorra Jumala ette kandnud, siis hakkan nüüd nägema, mida Tema teeb. Ja süda on tänu täis.
Teine asi on see, et mida väiksemaid asju Jumala ette kanname, seda rohkem saame kogemusi. Neid väikseid asju on meie elus iga päev. Ma ise olen kuulnud, kuidas öeldakse: “Väikeste asjade pärast ei tohi Jumalat tülitada.” Kui ei “tülita”, siis ei juhtu ka midagi. Ja kui ollakse nõus ise olukordadest läbi pugema ja neist väsinud ning marraskil kuidagi välja tuigerdama, siis on see ikka igaühe oma valik. Minu Jumal on kutsunud mind ja igat inimest endaga väga lähedasse suhtesse, mis tähendab, et mina räägin Talle, Tema räägib mulle ja me teeme asju koos. Ja see on imeline.
Kolmandaks, ma ei suuda kogemusi endale hoida. Kui midagi juhtub, siis helistan tingimata oma ususõbrad läbi hõisates: ”Vaadake, mis Jumal tegi!” Meil Tallinnas on tunnistus-palve koosolekud, kus on ka võimalik oma kogemusi jagada ja tänu tuua. See, mis Jumal teeb, on nii hea, seda ei saa lihtsalt endale hoida!
Jumal ei tee vahet isikute vahel, see on absoluutselt kindel. Kõik on Jumala ees võrdsed ja ta armastab meid kõiki nii palju, et rohkem ei ole võimalik. Lihtsalt: kui sa vaatad, siis sa näed! Kui palud, siis ka antakse.
Jumala teener – see tähendab olla toeks teistele rasketel hetkedel. Kellelt saad sina kui toetaja tuge?
Põhiliselt ainult Jumalalt. Julgustan kõiki toetuma Jumalale. Inimeste tugi jääb nõrgaks. Mul on head sõbrad ja armastav abikaasa ning ma ei ütle, et nad mind ei toetaks. Tean, et võin neile alati oma mured ära rääkida. Mul on paar väga head sõpra, kellega saan kõike jagada. Teinekord on vaja mingi asi lihtsalt ära rääkida. Kui ära rääkida, on asi justkui lahenenud. Üks laps ütles kunagi toredasti: “Ma tahan vahepeal rääkida kellegagi, kellel on nahk peal.”
Aga Jumal on tõeline tugi, mis iial ei kõigu! Ütlen seda üldse mitte inimesi halvaks pannes. Keegi on öelnud, et kui me vähegi suudame ja oskame, siis läheme oma murega Jumala ette. Teistele rääkides me riputame neile enda häda ja valu ka veel kaela. Tean mitut inimest, kes võtavad minu häda, mille ma järgmisel hetkel Jumala ette kannan ja lahenduse leian, ja hakkavad seda koormat endas kandma. Kannavad tükk aega ja mõtlevad, appi, kuidas ta saab nõnda elada. Kõige sellega ei taha ma mingil juhul öelda, et muret ei peaks jagama – peab, kindlasti peab, ja kui me ei oska üksnes Jumalaga jagada, siis selleks sõbrad ongi. Aga õpime minema Tema ette, kes meid nii väga armastab ja kellel on meie probleemidele ka lahendus olemas.
Samas ongi meid kogudusena seetõttu kokku pandud, et oleksime üksteisele toeks. Ja et juhataksime inimesi Jumalale toetuma. Keegi peab ütlema, et toetu nüüd Jumalale.
Öeldakse, et Jumala töö algab oma perest. Et esmalt tegutse seal ning seejärel mine väljapoole. Mõnikord jääb aga mulje, et oma perega piirdutaksegi. Et seda suurt vastutust ja eesmärki, mis meile jäetud on, ei võeta piisava tõsidusega. Milline on sinu seisukoht?
Olen täiesti veendunud, et kui kellelgi on kodus väikesed lapsed, siis see on väga suur armastuse töö. Selle kõrvalt ei peaks ta võtma koguduses suurt vastutust. Mäletan, et kui minu lapsed olid väiksed, olin noortejuht. Ma pidin kogu aeg kahestuma. Kui noortega olin, mõtlesin, kuidas mu lastega kodus on. Kui lastega olin, mõtlesin, kuidas mu noortega on. See oli päris raske.
Jumal tahab väga, et õpetaksime lapsele, kelle ta meie kätte usaldanud on, kuidas Jumal teda armastab. Aga laps näeb Jumala armastust esialgu ainult läbi vanemate. Väikestele lastele peaks seetõttu nii palju aega pühendama kui saab. Ja väljendama neile oma armastust nii palju kui vähegi oskame. Jumal on armastus ja Ta tahab elada meie südames, siis pole armastamisega enam probleemi.
Kuidas võtta seda suurt vastutust piisava tõsidusega? Kui ma saan aru, mida Jumal minu jaoks teinud on, siis annan kõik, mis suudan. Kui annan oma elu Jumala kätte, siis usun, et Jumal paneb mind tegema just seda, mida ja millisel määral vaja on.
Ma mõtlen alati selle kandi pealt, et Jumal andis endast 100%. Ta andis kõik. See on meile kõigile selline arusaamatu saladus või müsteerium: Jumal saab inimeseks ja läheb surma. Ja Jumal oli hauas minu patu pärast! Ja et mina hoiaks nüüd midagi tagasi... See lihtsalt ei saa niimoodi olla.
Põhjus, miks me mõnikord endast kõike ei anna, võib olla selles, et Kristus ei ole elavalt meie silme ees. Me oleme võib-olla teatud reeglid ja põhimõtted omaks võtnud ning täidame neid ausalt ja korralikult ning see on hea. Kuid nähes Jumalat andmas oma Poega minu eest surma, ei saa ma jääda oma plaanidele kindlaks. Ma tahan Tema tahet täita. Igatahes ma usun, et Jumal on väärt meie parimat!
Aga miks on inimesel nii raske end 100% Jumalale anda?
Mida püsivam on suhe ja mida lähedasem on kontakt, seda kergem on meil ennast ära anda ja seda vähem meil kahtlusi tekib. Mõtlen ikka Eenoki peale, kes käis Jumalaga. Ta õppis samamoodi Jumalat tundma nagu meie. Ta võttis selle jaoks aega. Ja kui meiegi võtame aega, siis Jumal tutvustab meile ennast! Ta tahab meiega jagada oma aega, aga meie oleme need, kes tahavad oma asja ajada.
See on Jumala tundmise küsimus. Mida rohkem sa aru saad, kui hea on Jumal, et Tal on ainult head mõtted ja et Ta sind nõnda armastab, et rohkem pole võimalik... Ta lihtsalt ei saa paha soovida. Sa annad end Tema kätesse, kuna sealt ei saa midagi paha tulla. Ta armastab sind nii väga! Inimesel võib tekkida kartus, et temalt küsitakse liiga palju, aga tegelikult ei küsita. Jumal teab täpselt, milleks me suutelised oleme. Ja Ta armastab rõõmsat andjat.
