Mošee ehitamine Tallinnasse? On poolt- ja on vastuhääli.
Kas Piiblis peaks leiduma ka mõni prohvetlik ettekuulutus muhameedlusest, islamist? Teadagi, et islam sündis alles 7. sajandil pärast Kristust. Aga Piibel käsitleb inimkonna saatust algusest kuni lõpuni. Kristliku ajastu sündmused on Piiblis antud sümbolite keeles, sest need olid Uue Testamendi kirjapaneku ajal alles ees.
Adventkoguduse algaastail oli vastus muhameedluse kohta ühene: viies ja kuues pasun.
(Ilm 9.ptk) Isegi sellist ütlust oli kuulda: „Seleta mulle ära viies ja kuues pasun ja ma ütlen sulle, kas sa oled adventist!“ Esimesed adventistid olid väga innukad Piibli prohvetikuulutuste uurijad.
...”Ja viies ingel puhus pasunat. Siis ma nägin tähe taevast maa peale kukkunud olevat, ja temale anti sügavuse kaevu võti. Ja ta avas sügavuse kaevu, ja kaevust tõusis suits otsekui suure ahju suits. Ja päike ja õhk läksid pimedaks kaevu suitsust, ja suitsust väljusid rohutirtsud...nagu palju hobuseid jookseb sõtta...” (Ilm 9:1.2,9).
Araabias elas esimestel sajanditel pKr palju juute, kes tunnistasid küll Jeesust Messia-Kristusena, kuid nad ei pidanud Teda Jumala Pojaks. Jeesus oli nende meelest lihtsalt Jumala Vaimuga täidetud inimene. Kolmainsuse mõiste oli neile võõras. Pealegi hellitasid nad ka ähmast lootust, et kord tuleb siiski see tõeline Messias, kes ehitab üles Iisraeli riigi, mis maailma valitsema hakkab. Sellisesse juudiusku astus ka Muhamed, tulevane islami rajaja. 7. sajandiks olid tema kaasmaalased jõudnud juba päriselt ära unustada oma esiisa Aabrahami usu, mis on ühine nii juutidel kui araablastel. Mekka linnakesse, kus Muhamed sündis, oli kummardamisobjektidena üles seatud 360 iidolit. Umbes 610. aastal hakkas Muhamed jutlustama oma kodulinna rahvale Piibli Vana Testamendi lugusid. Ta rääkis tavaliselt unistavalt, riimiseatud lausetega, mõne palmi all püsti seistes. Tema olek oli alandlik ja isik meeldiv. Aga rahvas, nagu ikka, ei tahtnud tema tõekspidamisi vastu võtta. Rohkem edu oli tal Mediinas. Seal õnnestus tal kuus mediinalast oma poole võita. Need ütlesid: „Kahtlematult on ta Messias, kelle tulekuga juudid meid on ähvardanud! Aga nemad ei pea meist ette jõudma!“
622 pKr asutasid mediinalased usulis-poliitilise erakonna ja valisid selle juhiks Muhamedi. Muhamed osanud põrgu nuhtlusi nii hirmsates värvides kujutleda, et kuulajad olnud vapustatud. Kui talle aga võhiklikkust ajaloo tundmises ette heideti, vastas Muhamed, et tema läbi on Jumal rääkinud ja ta on selle sõnumi ingel Gabrielilt saanud. Ja kui veel rahul ei oldud, langes ta palve-ekstaasi. „Peale Allahi ei ole muud Jumalat ja Muhamed on Allahi prohvet! Korrake seda!“ hüüdis Muhamed veendunult. „Korrake seda veel!“
Abu-Bakr, Muhamedi armsaima naise, Aiša, isa – väike, kõhetu ja hall mehike, rahuliku ja selge mõtlemisviisiga – oli Muhamedi esimene ja kindel toetaja. Tema teine väimees, Otman – ilus, elurõõmus mees, naiste lemmik – otsustati valida kaliifiks. Kaliif on mitte ainult usuline, vaid ka sõjaline juht. Kui ta mõrtsuka käe läbi langes, asus tema kohale vapper, lihtne ja ausameelne Omar. Tema valvas ja kaitses Muhamedi nagu ema oma last. Ka Omar tapeti. Araablased on loomult ägedad. Pistodad nende käes on kiired välkuma. Puhtast kadedusest tekkis tüli ja selle tulemusena usuline lõhe, mis püsib tänini. Abu-Bakri pooldajaid nimetatakse sunniitideks. Nemad võrdväärtustavad Muhamedi kirjapanekud pühakirja, koraaniga. Ali järelkäijaid nimetatakse šiiitideks. Nemad asuvad põhiliselt Iraanis.
Esimest lahingut pidasid muhameedlased e moslemid Muhamedi kodulinna Mekka vastu. „Neile, kellega halvasti ümber on käidud, annan ma luba võidelda!“ hüüdis Muhamed. Mekkalastel tuli alistuda, kuigi kergelt see just ei läinud. Iidolid hävitati, jäi vaid „taevast langenud“ Kaaba meteoriitne kivi.
Araabias leidus, kellel oli vastastikuseid arveid õiendada. Pideva kristlaste tagakiusu objektiks olid juudid ja messiaanlikud juudid. Nemad asusid ka muhameedlastele toeks. Muhameedlased neile oma usku peale ei surunud. Aga häda sellele, kes muhameedlast ümber veenda üritas. Nagu määratu rohutirtsude parv suundus moslemite vägi üsna varsti ka Euroopat vallutama. Araabia poolsaart, kust see sõdalaste hulk välja voolas, sobib küll võrrelda „sügavuse kaevuga“ (Ilm 9:1). Keskelt on ta peaaegu inimtühi, sest päeval kuumutab päike seal 40 kraadi ja öösel on kümme kraadi külma. Elu keeb äärealadel.
„Püha sõja“ idee tiivustas araablasi. Järkjärgult langesid nende haardesse Lähis-Ida riigid kuni Vahemereni. 674. aastal ründasid araablased juba Bütsantsi pealinna Konstantinoopolit. Kuid maa poolt oli Konstantinoopol vallutamatu kindlus. Mere poolt takistasid linnale lähenemist jämedad raudketid.
717. aastal ilmus siiski Konstantinoopoli alla araablaste 1800 laevast koosnev laevastik. „Kreeka tule“ leegiheitjatega tõrjuti ta tagasi. Selle kreeka tule leiutas keegi moslemite eest põgenenud Süüria kristlasest ehitusmeister. See oli hermeetiline tünn, mille külge oli kinnitatud lohe pead meenutav tila. Kui tünni kuumutati ja sellesse õhku pumbati, siis paiskus tila kaudu välja segu, mis süütamisel pika leegi moodustas. Veega seda segu ei olnud võimalik kustutada, sest ta oli veest kergem. Merelahinguks sobis see relv suurepäraselt. See rünnak ebaõnnestus araablastel täielikult. Tulemöllust ja sügistormide vintsutustest jõudis koju tagasi vaid viis laeva.
Araablaste vallutusiha see veel ei vähendanud. Järkjärgult edasi nihkudes jõudsid nad välja Gibraltarini, vallutades kristlikult maailmalt Põhja-Aafrika ja Hispaania. 846. aastal ründasid nad juba Roomat. Paavstilt saadud ülirikkalik rahasumma siiski pidurdas neid. 884. aastal tõrjuti nad Itaaliast välja. Poolteist sajandit kestnud moslemite ekspansioon ristiusulisele maailmale peatus. Siiski pingestusid moslemite ja kristlaskonna vahelised suhted. Kui varemalt suhtuti kristlastesse sallivalt, rahuldudes vaid vallutatud aladele maksude määramisega, siis lõpuks hakati juba nõudma kas islami vastuvõtmist või paikkonnast lahkumist.
Üks häda on möödas, kaks on veel tulemas (Ilm 9:12).
Kuidas kristlased neile antud hingetõmbeaega kasutasid? Nende hulgas oli parajasti käimas äge võitlus ikoonide kummardamise pärast. Harimatud inimesed osutasid kirikutes piibliteemalistele piltidele jumalikku austust. Neile tundus, et just selle pildi kaudu võib Jumal nende elus imet teha. Kuna nad oma usulises innukuses pilte suudlema tikkusid, andis keiser korralduse pildid kirikutes kõrgemale tõsta. Samuti püüti ka religioosse temaatikaga pilte asendada loodusmaalidega. Läänest, kus olid paganlikud sugemed veelgi tugevamad kui Idas ja kus pühapilte ja pühakute säilmeid hardalt austati, külvati omakorda idapoolsetele pühapiltide kaitsjatele uut indu. Paavstid seletasid, et ikoonid juhatavat vastristituile teed Jumala juurde. Bütsantsi keiser Leon andis korralduse Konstantinoopoli südalinnas paiknev Kristuse kuju maha võtta. Aga õukondlane, kes seda korraldust täitma saadeti, tapeti fanaatiliste pildikummardajate poolt. Mida ka keisrid oma võimu kasutades pildikummardamise vastu ette võtsid, selle suutsid nende pildilembesed kaasad tühjaks teha. Pildid jäid kirikuisse.
13. sajandil ilmus uus, islami vastuvõtnud türklaste laine Euroopat kimbutama. Esimesi idapiirile ilmunud türklasi nimetati nende väejuhi nime järgi seldžukkideks. Türklased vallutasid omakorda üle juba araablaste poolt varem vallutatud alad. Kui nad olid jõudnud Väike-Aasias korralikult kanda kinnitada, hakati Bütsantsi intellektuaalsetes ringkondades aina enam vaidlema ja arutlema usulis-filosoofilistel teemadel. Tegelikult ei olnudki Bütsantsist enam palju rohkem üle jäänud kui vaid pealinn Konstantinoopol. Kuid selle vallutamiseks kulus türklastel 150 aastat. Kui türklaste roheline lipp hiiglaslikku kasvu janitšari poolt kantuna 1453. aastal Romanose torni kerkis, oli kunagise Rooma maailmariigi pealinna Konstantinoopoli saatus otsustatud. See linn kannab nüüd Istanbuli nime. Püha Hagia Sophia katedraali maalingud võõbati üle lubjaga ja selle seintele kirjutati salmid koraanist. Moslemid nimelt piltide ja kujude kummardamist ei tunnista.
Tervet kristlikku Euroopat aga ahistasid türklased veel ligemale nelisada aastat. See takistas katoliiklikke keisreid koondamast jõude luterliku reformatsiooni pidurdamiseks. Türgi ikkest räägitakse kõigis Balkani kristlaste ajalooraamatuis kui kohutavast ajast. Balkani ajaloolaste meelest ei kujuta lääneeurooplased üldse ette, kui õudne oli elu moslemitest türgi isandate all. Siiski, need kes islami vastu võtsid, said vallutajatega võrdsed õigused. See uimastas paljude usuliste tõekspidamiste selgust. Just nagu uimastab ka skorpioni torge.
