Olles öelnud „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“, jätkas Jumal: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!“ (2Ms 20:4-6). Öelduga seoses tekib meil mitu küsimust. Esiteks, kas see on osa esimesest käsust „Mina olen... sinu Jumal... Sul ei tohi olla muid jumalaid...“ või on see teine käsk? Teiseks, kas see käsk keelab igasuguste kujude ja piltide või ainult (jumala-) kummardamisobjektide tegemise ning nende kummardamise ja teenimise? Kolmandaks, kuidas mõista seda, et Jumal on „püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni“?
Esimene püstitatud küsimustest tundub esmapilgul ebaoluline. Oluline on, et Jumala käske täidetakse, mitte see, mis numbriga käsuna ühte või teist käsku täidetakse. See on tõesti nii, aga käsu täitmine oleneb suurel määral sellest, kuidas käsust aru saadakse. Kujude ja piltide kummardamine või mittekummardamine sellest just olenebki. Mooses meenutas iisraellastele, et nad on näinud eri rahvaste ebajumalakujusid ja manitses rahvast, et nad ei hakkaks ebajumalaid teenima, 5Ms 29:15-17: „Sest te ise teate, kuidas me elasime Egiptusemaal ja kuidas me tulime läbi rahvaste keskelt, keda teiegi läbisite, ja te nägite nende jäledusi ning ebajumalaid puust ja kivist, hõbedast ja kullast, mis neil olid. Seepärast ärgu olgu teie hulgas meest või naist või suguvõsa või suguharu, kelle süda pöördub täna Issanda, meie Jumala juurest, et minna teenima nende rahvaste jumalaid...“ Iidsetest aegadest on paganrahvad valimistanud endile ebajumalakujusid. Jumal ütles, et Tema rahvas ei tohi neid teha ega kummardada. See keeld mahub käsu alla „Mina olen... sinu Jumal... Sul ei tohi olla muid jumalaid...“ Ometi on keelul „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti...“ avaram tähendus. See käsk keelab enesele muude jumalate tegemise või muid jumalaid kujutavate kujude või piltide tegemise, aga mitte ainult seda.
Jumala käsk keelab ka tõelist elavat Jumalat kujutavate kujude või piltide tegemise ning nende kummardamise. 5Ms 4:15,16 manitses Mooses rahvast: „Hoidke seepärast väga oma hingi, sest te ei näinud mingit kuju, siis kui Issand rääkis teiega Hoorebil tule keskelt, et te ei tee pahasti ega valmista enestele nikerdatud kuju, mõnd jumalakuju...“ Sedagi võib õigustatult võtta ebajumalate („muude jumalate“) kummardamise keeluna, pealegi, kui edasi lugeda, siis järgneb taevakehade (jumalatena) kummardamise keeld. Siiski, tähelepanu juhtimine asjaolule, et „te ei näinud mingit kuju, siis kui Issand rääkis teiega Hoorebil tule keskelt“, sunnib mõtlema, et Mooses hoiatas ka tõelise Jumala kujutamise ja Tema kummardamise eest kujude või piltide abil. Kuldvasika loost leiame, et tegelikult võtab Jumal ka Tema kummardamiseks valmistatud objekti ebajumalana. Me võime imestada, kuidas küll Iisraeli rahvas valmistas kuldvasika ja seda jumalana kummardas, kui pisut enam kui kuu aega varem oli ta kümmet käsku ja mõningaid muid seadusi kuuldes öelnud, et „Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!“ (2Ms 24:7). Lisaks kümnes käsus sisalduva kujude valmistamise keelule korrati kujude valmistamise keeldu veel eraldigi, 2Ms 20:23:
„Minu kõrvale ei tohi te midagi teha: te ei tohi enestele teha hõbe- ja kuldjumalaid!“ Ühelt poolt räägib see, kui kerge on pattu libastuda. Teiselt poolt aga, kui iisraellased ei mõelnudki, et teevad mingi jumala oma tegeliku elava Jumala kõrvale, siis nad ei näinudki, et on Jumala käsust üle astunud. 2Ms 32:1 on küll kirjutatud: „Kui rahvas nägi, et Mooses viivitas mäelt tulekuga, siis rahvas kogunes Aaroni ümber ja ütles temale: „Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!““ Kui kuldvasikas valmis sai, siis „nad ütlesid: „See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!““ (2Ms 32:4) Nad ei saanud ju ära unustada, et see, kes nad Egiptusest välja tõi, oli nende Jumal Jehoova (või Jahve). Kuigi psalmist ütleb: „Nad vahetasid oma Aulise rohtu sööva härja kuju vastu. Nad unustasid Jumala, oma Päästja, kes oli teinud suuri asju Egiptuses...“ (Ps 106:20,21), ei tule seda kindlasti mõista nii, et nad pidasid oma Päästjaks kedagi teist. Pigem tahab poeet öelda, et nad ei mõelnud oma tegelikule Päästjale. Olles teinud kuldvasika, polnud nad endi arvates teinud endile „muu jumala“ Jehoova kõrvale või Tema asemele, vaid olid oma Jumalale Jehoovale andnud kuldvasika kuju. „Kui Aaron seda nägi, siis ta ehitas selle ette altari; ja Aaron hüüdis ning ütles: „Homme on Issanda (Jehoova) püha!““ ( 2Ms 32:5). Mitte mingi teise jumala, vaid Issanda (Jehoova) püha! „Järgmisel päeval tõusid nad vara ning ohverdasid põletusohvreid ja tõid tänuohvreid; ja rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima“ (2Ms 32:6). Jumal ei saanud Tema käsu sellise tõlgendusega kuidagi leppida. „Siis Issand rääkis Moosesega: „Mine, astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti! Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja““ (2Ms 32:7,8) Diakon Stefanos nimetas kuldvasikat otseselt ebajumalaks: „Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ja rõõmustasid oma käte tegude üle“ (Ap 7:41). Seega on käsk „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti... Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida...“ mitte lihtsalt esimese, ebajumalaid keelava käsu osa, vaid teine käsk, mis keelab ka tõelist elavat Jumalat kujutavate kujude või piltide valmistamise ja nende kummardamise ning teenimise.
Jumala käsk ei keela valmistada kujusid või pilte, mis pole kummardamise objektideks. Näiteks käskis Jumal ise kaunistada pühamu vaibad „kunstipäraselt sissekootud keerubitega“ (2Ms 26:1,31). Seaduselaegast katva lepituskaane kumbagi otsa tuli teha keerubite kujud (2Ms 25:18). Saalomoni templist ja selle õuest võis aga leida mitmesuguste taimede ja loomade kujutisi ja kujusid, mida Jumal sugugi hukka ei mõistnud.
Sellest, kuidas püha vihaga Jumal nuhtleb vanemate süü laste kätte, edaspidi.
