Ühel õhtupoolikul lugesin meie koguduse palvelistist eestpalvet (meie palvelist on konfidentsiaalne ja ma avaldan selle palve siin palve kirjutaja loal): „Andke andeks, et kirjutan siia nii pisikese murega, aga hetkel on see meile suur probleem. Meie pesumasin läks omadega sassi, laseb vett sisse, kui peaks välja laskma, ja vastupidi. Oleme palvetanud, ent veateade on endiselt ekraanil ja ükski proovitud lahendustest ei ole aidanud. Palumegi abikaasaga, et Jumal annaks meile tarkust, kuidas pesumasinat taas korda saada või Ta parandaks selle ise ära. Uus masin on kallis ost ja kulutaks õhemaks meie niigi juba pisikest eelarvet. Juba ette tänulik Kristi.“
Lugesin palvet ja mõtlesin, et peaks ka toetama uue masina ostu, aga kui ma siis palvetama hakkasin, pani Taevaisa selle minu esimese spontaanse mõtte justkui ootele. Sageli on Jumala lahendused meie probleemidele ja vajadustele teistsugused, kui meie arvame. Mõnikord on need isegi nii teistsugused, et me ei tunne Jumala lahendust ära ja palume kangekaelselt lahenduse pärast edasi. Just nii juhtus juutide palvetega Messia tulemise pärast, sest Jumala saadetud Messias oli nii teistsugune juutide ettekujutuse Messiast.
Nii nagu järgnevast kogemusest loeme, saab Jumal ühe „sassis“ pesumasina kaudu meile nii palju õpetada.
Selle pesumasina rikkiminekuga saime mitme õnnistuse osaliseks. Ei, pesumasin ei saanudki korda – kuigi me palvetasime ja proovisime palve peale erinevaid nippe. Aga me saime mitu head õppetundi.
Esimene oli meeleparanduse õppetund. Jaa, armsad, Jumal võib kasutada selleks ka sassis pesumasinat! Palvetasin samal ajal, kui abikaasa proovis masinat parandada. Ei midagi. Siis pani abikaasa pesumasina taas pesema, lootes, et see hakkab tööle nii, nagu see peaks töötama, ja läks minema. Jäin endiselt sinna pesumasina ette palvetama. Ma lihtsalt ei saanud alla anda. Mu aju ei võtnud vastu, kuidas Jumal on tervendanud mu lapsed hetkega hobuseköhast ja vilinaga vaevalisest hingamisest ja siis see masin on ikka veel rikkis. Teadsin, et kui Jumal tervendas Betsaida tiigi ääres halvatu ja kümme pidalitõbist, siis üks masin, mis töötab (vaid selle “aju” on sassis ja saadab valesid signaale), peaks olema Jumalale köömes. Vaatasin taas, kuidas hetkel, mil masin peaks vett sisse võtma, pani trummel endiselt tühjana ringi. Kõik justkui töötas, aga sassis masina “ajust” piisas, et masin ei täitnud enam oma ülesannet, milleks see ellu oli kutsutud.
Siis äkitselt sain aru, et mina olengi see pesumasin. Et kõik justkui töötab, aga kui ma ei lase Pühal Vaimul ja Jumala armul end juhtida, olen kasutu. Kui ma selle asemel, et vaadata Jeesusele, vaatan iseendale ja lasen enda sisse kõike muud (ekraanid, meelelahutus, muretsemised, isekad mõtted jne), siis olen ma seesama rikkis masin – ma ei täida eesmärki ega ülesannet, miks mind ellu on kutsutud. Kui ma lasen Jumala antud sekunditel, minutitel, tundidel ja päevadel lihtsalt endale ja maailmale vaadata, siis mis juhtub minuga? Sama, mis juhtus meie masinaga – see viidi viimaks minema...
Tol õhtul palusin Jumalalt eriliselt, et Ta muudaks mu südame uueks. Et oleksin lõpuni Tema oma – oma mõtete, tunnete, motivatsioonide, unistuste, hirmude, kaitsemehhanismidega. Et vaataksin ainult Jeesusele. Et armastaksin Teda mitte sellepärast, et saaksin Taevasse, mitte sellepärast, et kardan suurt kohtupäeva ja seda, mis järgneb sellele, kui ma oma eluga Jumala ees hävin. Palusin, et armastaksin Jumalat lihtsalt Tema enese pärast. Et võiksin Jeesuse külge klammerduda ainuüksi ajendist Teda lihtsalt armastada – tingimusteta, siiralt, sügavalt, puhtalt, jäägitult. Et mul oleks Temaga armastuse katkematu ja lähedane side mitte mingis tulevikuhetkes, vaid juba siin ja praegu.
Siis vaatasin ikka veel kuivana keerlevat trumlit ja palusin Jumalat, et Ta annaks mulle tarkust, kuidas ma pean selle masina eest paluma. Et kui miski ei sünni nii, nagu ma olen südamepõhjast palunud, siis kuidas Tema(!) tahab, et ma selle asja eest paluksin. Seejärel sain aru, et pean laskma oma olukorra lahenduse versioonist lahti. Kiitsin usus Jumalat, et meie pesumasin on katki mis katki, ja palusin, et Ta teeks seda, milles Ta oma armu ja halastust mööda osav on: täidaks meie vajadused ning saadaks enne uut pesupesemist meile uue masina, millega pesta. Ja nii oligi, et enne tänast pesupäeva tuli eile õhtul meie majja tasuta pesumasin, millega saame kõik oma pesud ära pesta! See kuulutus pesumasina äraandmisest (meie naabertänavas!) oli seisnud üleval 22 tundi ja keegi polnud selle vastu huvi üles näidanud. Samal ajal müüdi lähiümbruskonnas uuena odavat ja pisikest pesumasinat väga kõrge hinnaga ja seal pakkusid inimesed selle eest üksteise võidu üha kõrgemat hinda!
Olen viimastel aegadel kogenud nii sageli, et kui olen mingis olukorras, mille eest südamepõhjast palvetan ja mis ei lähe nii, nagu olen soovinud ja on tekkinud kahtlus, kas Jumal kuuleb mind, siis on vastuseks see, et Jumal kuuleb mind – alati! Küsimus on olnud pigem selles, et Jumal pole saanud mulle anda palju paremat kui hetkeolukord, sest ma pole surnud iseenesele. Sest minu mina majandab ikka veel ja tal on omad soovid. Hetkest, kui olen kiitnud Jumalat selle täbara olukorra eest (mis tundub inimlikult lahendamatu) ja alandanud end, surnud oma soovidele, on hakanud Jumal töötama.
Esiti on andnud Ta rahu (kuigi vastust veel pole) ja siis on tulnud vastused ja lahendused. Orgaaniliselt, justkui ise. Sageli on need sellised, et minu pisike pea neid ise välja mõelda ei suuda – nad on nii peenikesed ja samas nii orgaanilised ja täiuslikud. Järgmisel päeval peale pesumasina rikkiminekut ja Jumalaga vestlust sel teemal tundsin, et pean avama hommikvalveraamatu “Vaata Jeesusele” ja seal seisis 13. aprilli tekst, mis vastas just minu küsimustele veelkord: Jumal nagu naelutas oma vastuse, et surres iseendale ja fookustades oma elu Kristusele, leiame hingamise ja rahu oma hingedele. Kas pole ilus tõotus!
Jumal kuuleb alati ja Ta igatseb anda meile veel palju rohkem kui oskame küsidagi. Sest Ta lihtsalt on selline – armastav, soe ja rikas heldusest!
Kristi
Kui ma neid Kristi saadud õppetunde lugesin, siis tundsin ära, et need olid just need samad õppetunnid, mida Jumal mullegi samal ajal õpetas. Mindki on siia maailma loodud eesmärgiga, mis oleks täidetav Jumala armus ja väes – kui mina vaid lubaksin; kui mina ei laseks kurjal oma aju „sassi“ ajada ega laseks oma „trumlisse“ valesid asju, vaid lubaksin Jumala oma südame troonile, oma ellu valitsema. Kui mina vaid lubaksin selle „sassis“ programmi minus asendada Jumala programmiga – sellega, milleks ma olen loodud. Mis takistab mind ja sind seda otsust tegemast? Ja kui see on kord tehtud, mis takistab siis selle juurde jäämast? Mina olen oma elus kogenud, et ainus takistus Jumala kasuks otsuse tegemisel ja selle juurde jäämisel on minu vale pilt Jumalast. Kui ma ei näe ega koge, kuidas Ta mind ja meid kõiki armastab, ei taha ma jäägitult Talle kuuluda, aga kui seda näen ja kogen, siis äratab Tema armastav tegutsemine minu elus, minu südames armastuse Tema vastu. Kui ma näen, kuidas Ta pisiasjadeni minu eest hoolt kannab, täitub süda imetluse ja aukartusega ja ma tahan Talle kuuluda. Mitte sellepärast, mida ma saan või ei saa, vaid sellepärast, milline Ta on. Hukkaminemise hirm ega soov kogeda abi ja õnnistusi ja neid mingit moodi välja teenida ei saa panna meid Temale ustavaks jääma, aga kui me Teda tõesti armastame, siis me jääme Talle ustavaks – mitte oma jõus, vaid Tema väes, kes ainsana saab meie isekas südames tõelise armastuse äratada.
Järgneva loo saatis mulle meie Kanada vend Olev Tralla, kes on ikka vahetevahel siin rubriigis meie usku kinnitanud.
Toronto äärelinnas Ehatare vanadekodus töötades kohtusin selle kõrval asuvas Eesti Kodus elava luteri kiriku õpetaja Edgar Heinsooga, kes tihti meie vanadekodus söömas käis. Tema jagas imelugusid sellest, kuidas Jumal teda aitas. Sõjaväes olles töötas Edgar velskrina ning siis, kui vene väed Eestisse tulid ja sõda hakkas, viidi ta koos teiste mobiliseeritutega Venemaale. Eestlased viidi töölaagrisse Põhja-Venemaale, kus nad kõik kannatasid nälga ja paljud surid. Seal tegi Edgar tõotuse, et kui ta sealt põrgust pääseb, siis ta hakkab Jumalariigi tööle. Hiljem tehti eestlastest korpus, nad õpetati välja ja saadeti rindele. Velikije Luki all jooksis ta sakslaste poole üle ja ta saadeti Eestisse paranema.
Kui Eesti taas kommunistide poolt vallutati, sõitis Edgar Saksamaale ja ta töötas hiljem sõja lõppedes Prantsuse tsoonis. Kuna ta valdas head prantsuse ja saksa keelt, võeti ta tsooni kuberneri juurde tõlgiks. Seal sai ta teada, et lähedal asuv eestlaste laager antakse venelastele välja. Edgar läks eestlaste laagrisse nõu pidama, omavahel arutati, kuidas saaks eestlased kiiresti kolida Prantsuse tsoonist Ameerika tsooni. Eesti kahekroonisest mündist tehti tempel, mis löödi alla tema poolt koostatud ja allkirjadega varustatud prantsuskeelsele kirjale, mis ütles, et eestlaste killavoor lubatakse Ameerika tsooni. Piirivalvuriteks olid poolakad, Edgar andis neile kirja ja tõendas, et tema on kuberneri kantseleist, ning poolakad lubasid eestlased üle tsoonide vahelise piiri. Järgmisel päeval saabus Prantsuse tsooni rong eestlasi Venemaale viima, aga laager leiti tühjana.
Asja uuriti, Heinsoo arreteeriti ja viidi kuberneri ooteruumi, kus ta oodates mõtles, mis teda nüüd ees ootab. Ruumi sisenes üks noor daam, kes küsis Edgarilt, mis rahvusest ta on. Kuuldes, et Edgar on eestlane, hakkas ta puhtas eesti keeles kõnelema ja kuulis Edgarilt kogu loo eestlaste põgenemisest. Noor naine sisenes koputamata kuberneri kabinetti, varsti võeti Edgarilt käerauad ja ta saadeti koju kuberneri eraautos. See on noor daam oli arvatavasti kuberneri hea sõbranna ja juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Jumal toimetab vahel imelikul viisil.
Olev Tralla
Kui Kristi rääkis oma loos, et Jumal loob meid plaaniga – justnagu pesumasin on tehtud pesu pesemiseks –, siis siin Olevi loos näeme jälle, et Jumal igatseb inimesi kasutada ning kui meie vastu ei pane, siis „leitakse“ meid õigel ajal õiges kohas. Just nii juhtus ka Filippusega Etioopia kojaülema loos: Issanda ingel juhatas tema Gaasa tee äärde, sest seda mööda sõitis Etioopia kojaülem, kes otsis Jumalat ja kui Filippus oli seal Jumala antud osa täitnud, siis võttis Issanda Vaim Filippuse sealt ära ja Filippus leiti Asdodist (vt Ap 8:26–40).
Kas sina oled täna seal, kus Jumal tahab, et sa oleksid? Kas sinu päevaplaanis on ruumi Jumala juhtimisele? Kas sa oled valmis oma plaanile surema, et Jumala plaan võiks sinu elus teoks saada? Sinu vastus nendele küsimustele näitab sinu ja Jumala suhte tõsidust.
Pilaatus küsis kord ülempreestritelt ja variseridelt, kes olid Jeesuse tema ette hukkamiseks toonud: „Mida ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?“ Ja nemad ütlesid kõik: „Löödagu ta risti!“ (Mt 27:22) Jumala rahva juhid nõudsid surma täiesti süütule Jumala Pojale, sest nende ja Jumala vahel puudus suhe ning nad olid oma otsustes saatana juhtida. Ilmselgelt ei tegutsenud nad selle eesmärgi nimel, milleks Jumal nad oli loonud. Ka minu küsimus on täna: mis ma pean tegema Jeesusega? Kas ma tahaksin, et Ta pigem oleks eemal ja mina saaksin oma asju ajada või on minu asjad Tema asjad ja Tema asjad minu asjad? Ainus viis oma elu korda saada ja teistele õnnistuseks olla on sassis pesumasina näidet kasutades lasta Tema programm tööle.
Ühel suvisel hingamispäeval olime koos Jana Rosinaga teel Ravilasse piiblitundi tegema. Olime kokku leppinud, et võtame kodunt peale ka meie koguduse õe Aili, kes elab Vaida kandis Suursoo külas. Tema koduni jõudmine aga osutus meile keerulisemaks, kui me arvasime. Nädal tagasi olime õde Aili Ravilast koju toonud ja tee oleks võinud meile selge olla. Aga ei olnud. Tegime kolm parajalt pikka ringi ja jõudsime iga kord samasse kohta tagasi. See tähendas, et olime eksinud, eksinud hoolimata Waze’ist (mobiiltelefonis kasutatav teejuht), mille olime teejuhiks valinud. Kristi näidet kasutades keerlesime otsekui tühjas trumlis. Viimaks meenus, et võiksime palvetada. Mitte et me oleks seda teekonda palveta alustanud. Olen lihtsalt kogenud, et mõnikord peab mitu korda palvetama – kuni lahendus või juhtimine on käes. Kui me nüüd koos palvetasime ja meid ootavad õed Ravilas ka palvetasid ja Aili oma koduväravas ka palvetas, meenus mulle, et nädal tagasi Ailit koju tuues olime sõitnud Pikaverest läbi ja seega pidi Aili elama kusagil Pikavere ja Vaida vahel. Ma kirjutasin Waze’i sihtkohaks Pikavere ja üsna varsti olimegi Aili koduväravas. Aga see suur ringiratast sõitmine oleks olnud olemata, kui me poleks nii kannatamatult ise teed otsinud. „Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks! Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata!“ (Js 42:16) ütleb Jumala Sõna. Meid juhitakse tundmatutel teedel, mida me ei tunne, kui me seda palume ja usume. Sama koges Taavet, kes tunnistab: „Sa ütled: „Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides!“
