Kui Jumal oli omal ajal Iisraeli rahva Egiptuse orjusest välja viinud, siis andis Ta neile ka oma Seaduse. Kokkuvõtlikult on Jumala Seadus kümnes käsus, mida enamus kristlastest peab normiks, mida tuleb järgida. Kuidas neid käske tegelikkuses täidetakse, on iseasi. 5Ms 4:13 on kirjutatud: „Ja Tema tegi teile teatavaks oma seaduse, mida Ta käskis teid täita – need kümme käsku; ja Ta kirjutas need kahele kivilauale.“
Kõigepealt Jumalast ja käskudest üldiselt. Kuna esimeses käsus tutvustab Jumal ennast Egiptusemaalt orjusekojast väljaviijana, on mõned järeldanud, et 10 käsku olid mõeldud ainult iisraellastele, sest just nemad viis Jumal sealt välja, aga mitte meid. Järeldusele, et need käsud meile ei kehti, saab tulla ainult asjasse süvenemata, mistõttu, nagu juba öeldud, enamus kristlastest peab neid normiks, mida kõik peavad järgima. Järelduse, et need meile ei kehti, tõelist põhjust tuleks otsida soovimatusest mõnele neist käskudest kuuletuda nii nagu Jumala eitamise tõelist põhjust tuleb otsida soovimatusest Temaga arvestada. Jumal on kõikide Jumal, kes Teda tunnistavad. Teisi Jumalaid pole olemas. Seetõttu on üsna loogiline, et Jumal ootab kõikidelt inimestelt samade põhimõtete järgi elamist. Paulus kirjutas Rm 3:29: „Kas Jumal on üksnes juutide Jumal? Eks Ta ole ka paganate Jumal? Jah, Ta on ka paganate Jumal!“ Koguja kirjutas, Kg 12:13: „Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus!““ Rm 3:1 esitas Paulus retoorilise küsimuse „Mis on siis juudil erilist...?“ ja vastas sellele ise, Rm 3:2: „Jah, on palju ja mitmel moel. Esmalt juba see, et juutide kätte on usaldatud Jumala sõnumid.“ Jumal usaldas oma sõnumid, sh 10 käsku juutide kätte, et nad neid täidaksid ja et need nende käes säiliksid kuni selle maailma lõpuni ning et teised rahvadki neid juutide käest teada saaksid. Nii see tegelikult ongi. Meie teame Jumalast, Tema plaanidest ja ootustest ning inimkonna päästeks tehtust ja Tema tõotustest Piiblist, mis on meieni jõudnud juutide kaudu. Pääste seisukohast ei oma rahvus mingit tähtsust. Gl 3:28,29 on kirjutatud: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.“ Rääkides, et kristlased peaksid elama teadmises, et inimeste üle mõistetakse kord kohut vabaduse seaduse järgi, osutab Jaakobus väga selgelt kümnele käsule. Jk 2:10-12: „Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!“, ütles ka: „Sa ei tohi tappa!“ Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud. Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi.“
Eestikeelsetes uuemates piiblitõlgetes on kümme käsku 2Ms 20:2-17 ja kordusena 5Ms 5:6-21. Kuna Piiblis pole käsud nummerdatud, saab lugeja ise otsustada, kus üks käsk lõpeb või teine algab, aga see pole üldse keeruline, sest käskude sisu näitab, kus üks lõpeb või teine algab. Ainuke mõeldav küsimus on, kas piltide ja kujude kummardamise keeld on omaette käsk või on osa esimesest käsust „Sul ei tohi olla muid jumalaid...“? Sellest oleneb aga kõikide järgmiste käskude numeratsioon ja see, kas himustamist keelab üks või kaks käsku. Sellest üksikasjalikumalt hiljem. Tegelikult on käsud ise olulisemad kui see, mis on ühe või teise käsu number. Kümne käsu kohta veel midagi huvitavat: Piibli heebrea keele asjatundjad ütlevad, et kümmet käsku võib mõista ka kindla kõneviisina, mitte ilmtingimata käskiva kõneviisina. Teisiti öeldes, mitte ilmtingimata, et seda sa ei tohi teha või teist pead tegema, vaid ka et sa ei tee seda ja teed teist.
2Ms 20:2-3 on kirjutatud: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ Jättes hetkeks Egiptusest väljatoomise osa kõrvale, kõlaks esimene käsk nii: „Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ Tõelise elava Jumala kõrval ei saa olla teisi jumalaid. Jumal ei saa leppida sellega, kui keegi üritab ainult Temale kuuluvat tähelepanu, pühendumist ja armastust jagada kellegi teisega. See oleks võrreldav olukorraga, kui abielumehel või -naisel on armukesed. Ajal, mil Jumal need käsud kivitahvlitele kirjutas, olles need enne suuliselt andnud, oli eri rahvastel palju (eba)jumalaid. Ega see tänapäevalgi kadunud pole, aga meie kultuuris on suurem probleem vast ebajumalad, mida ei nimetata ega peeta jumalateks. Ega selleski midagi uut pole. Saamuel nimetas Sauli tõrksust Jumala suhtes ebajumalateenistuseks (1Sm 15:23). Ilmselt oli seal Sauli ebajumalaks tema oma mina, mis tõrkus Jumala korraldust täitmast ja otsustas teha teisiti kui Jumal oli käskinud. Paulus nimetab ebajumalateenreiks ebamoraalse elu harrastajaid ja ahnitsejaid (Ef 5:5). Ebajumalaiks võivad olla ka asjad ja harrastused, mis võtavad meilt aja ja tähelepanu, mis peaksid kuuluma Jumalale. Kui Issand (Jehoova ehk Jahve) on sinu Jumal, siis sul ei tohi olla, sul ei saa olla ja sul ei ole teisi jumalaid. Täieliku pühendumise jagamine pole lihtsalt võimalik. Jeesus võrdles selle üritamist kahe isanda teenimise üritamisega. Jumal on kõrgeim autoriteet. Tema tahe on ülimuslik. Mitte keegi ega mitte miski ei tohi saada inimese elus Tema kohta.
Nüüd aga Egiptusemaalt orjusekojast väljatoomisest. See räägib Jumalast kui Vabastajast. Orjal ei ole eriti valikuvõimalust. Ori peab tegema seda, mida isand käsib, meeldigu see orjale või mitte. Vaba inimene saab ise otsustada, mida teha, mida mitte. Vabastaja annab inimesele selle võimaluse. Jumal esmalt vabastas Iisraeli rahva Egiptuse orjusest ja seejärel pani nende ette 10 käsku – oma Seaduse, et nad seda täidaksid. Teatud paigad ja tegelikult aset leidnud sündmused on neile iseloomulikkuse tõttu muutunud ka sümboliteks. Loeme, näiteks Ilm 11:8: „Ning nende korjused lebavad suure linna tänavail, mida hüütakse vaimulikul viisil Soodomaks ja Egiptuseks, kus löödi risti ka nende Issand.“ Tõin selle piiblisalmi ära lihtsalt näitena ega hakka seda käesolevas artiklis lahti seletama. Ühe paiga kohta kasutatakse seal eri paikade nimetusi kui sümboleid. Geograafilises mõttes räägitakse selles kolmest eri paigast – Jeesust ei löödud ju risti ei Soodomas, mis oli ammu enne Jeesust hävinud ega Egiptuses. Jeesus löödi risti Jeruusalemma linna taga Kolgatal. Soodom, Egiptus ja isegi Jeesuse ristilöömine on selles piiblisalmis sümbolid. Kristlastele on Egiptus kui orjusekoda sümbol jumalakartmatust patusest elust. Kui keegi on sellest vabaks saanud, siis seda on teinud Jumal. Patuorjusest vabastatuile ütleb Jumal: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja patuorjusest. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ Patuorjusest vabanenuina on meil eesõigus olla kuulekas Jumala käskudele. Paulus kirjutas, Rm 6:17,18: „Aga tänu Jumalale, et te olite küll patu orjad, aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud, ja patust vabastatuna olete saanud õiguse teenriteks.“
