Tere, hea Meie Aja lugeja!
Kogemuste Kotike on valmis teist korda avanema. Eelmises ajakirja numbris kutsusin lugejaid üles meie kotikesse oma lugusid saatma. Ja juba enne kui esimene „kotike“ trükist ilmus, tuli esimene tagasiside lugejalt ja kes ikka neid lugusid enne avaldamist loeb kui mitte need, kes on otseselt tegevuses ajakirja väljaandmisega.
31. juuli 2008
Just eile õhtul lõpetasime Meie Aja kujundamise, mille käigus lugesin läbi nii mõnegi artikli, sealhulgas Kogemuste kotikese.
Olin alles mõni aeg tagasi lõpetanud oma hommikuse piiblilugemise, kuid polnud veel Piiblit ära pannud. Olulisemate kirjakohtade märkimiseks olin kasutanud oma roosat markerit. Nüüd äkki, Piiblit ära panema hakates avastasin aga, et markeri kork on kadunud! Otsisin laua pealt ja laua alt, nihutasin tooli ning vaatasin sellegi alla – ei midagi. Käisin ka mujal korteris ringi, sest olen nii hajameelne, et ei tea tihti isegi, kus ma midagi teinud olen. Olin siis aknalaua juures, millest mäletasin kindlasti, et olin seal, marker käes, istunud. Parasjagu kõlasid meie toas TTT laulu sõnad: „Palveta!“ Peast vilksasid läbi loetud kogemused. Taevaisa poleks saanud enam selgemini väljenduda. Panin siis käed kokku ja pöörasin pead ning enne kui palvet alustadagi jõudsin, märkasin selle sama tooli all, kust ma enda arvates juba otsinud olin, markeri korki. Palvest sai hetkega tänupalve ja lai naeratus valgus üle mu näo! Jumal tõesti hoolitseb meie eest nii hästi ja Ta soovib, et me toetuksime Temale ka kõige väikseimais asjus, et Ta oleks meie KOGU ELU JUMAL!
Kerstin Ploompuu
Kerstini lugu lugedes hakkasin mõtlema, et kui mul on mingi asi kadunud, siis ma küsin ikka mõne lähedal viibiva inimese käest: „Kuule, äkki sina oled näinud, kus see asi on?“ Ja see on normaalne. Kui ma tean, et Jumal on lähedal ja Tema teab, kus mu kadunud asi on, on ju seegi normaalne, et ma võin seda Temalt küsida. Ta on ju MINU ISA.
Meie Taevase Isa hoolitsusest jutustab ka järgmine lugu.
Seisin oma leekides kodu juures ja nägin oma tööd ja vaeva tules hävivat. Tuli levis suure tuule tõttu nii kiiresti, et ma ei saanud midagi teha. Seisin seal ja kõik, mis mul alles oli, oli mul seljas. Seisin seal ja tundsin oma südames mõistetamatut rahu, ühtki pisarat ei voolanud mu silmist. Olin ammu palunud Jumalalt lahendust olukorrale, millega ma vaevu toime tulin. Talutöö oli hakanud käima ülejõu, selle töökoorma kandmise muutis veelgi raskemaks abikaasa viinalembus, mille tõttu ma ei saanud tihti ka öösiti välja puhata. Jäises talveöös seistes mõtlesin, et võib-olla on see Jumala vastus minu palvele. Südames oli rahu ja teadmine, et Jumal kannab minu eest hoolt. Ja nii see oligi. Järgmiseks õhtuks oli mul olemas uus peavari – omavalitsuse poolt antud korter – ja ma kogesin seda, mida ma varem polnud sellisel määral kogenud: inimesed minu ümber hoolisid minust ja Jaanusest, kes oli minu kodus üles kasvanud. Üks naaber tuli kartulikotiga, teine aitas, millega sai. Me olime soojas, meil oli olemas kõik hädavajalik ja meiega oli Jumal. Minu südames oli rahu ja tänutunne. See ei olnud õnnetus, see oli õnn. Jumal ei pane kellelegi raskemat koormat, kui ta kanda jaksab. Kui ma ühel õhtul veidi hiljem õhtupalves olin ja Jumalat varju ja kaitse eest tänasin, ütles kiusaja hääl mu parema kõrva juures: „Mis sa teda palud, sinu kodu ta ju ei hoidnud?“ Ehmatasin korraks selle nii selge rünnaku peale ja jätkasin oma tänupalvet.
Jumala rahu on üks Tema imelise kohaloleku tundemärkidest. Olen seda kogenud ka pika raske haiguse jooksul. Alles eile küsis üks minu tuttavatest: „Kuidas sa saad nii rahulik olla, kui sa tead, et sa varsti sured?“ Ja nii hea oli tunnistada, et minu elu on Jumala käes ja kui Tema meelest on aeg minna, siis on surmauni nagu üks hetk ja ma kohtun oma Päästjaga silmast silma ja võin olla kogu igaviku Temaga koos.
Tahaksin jagada ka ühte aastatetagust kogemust Jumala imelisest abist ja juhtimisest. Olin pühapäeval koduteel ja jõudsin Pärnusse natuke peale kella ühte, mis tähendas, et ma jäin mind koju Paadremale viivast bussist maha. Järgmine buss pidi väljuma alles kell pool 8 õhtul, järgmisel hommikul aga tuli vara tööle minna. Arutlesin omaette selle üle, et pühapäeval ei liigu minu kodu suunas isegi autosid. Ma polnud jõudnud oma mõtet veel lõpuni mõelda, kui kuulsin sõnu, mis oleksid nagu tulnud minu südamest: „Mine Vana-Pärnu, seal sõidavad puuveomasinad!“ Jõudsin vaid mõelda, et ega neid seal pühapäeval ei sõida, kui kuulsin: „Mine kohe!“ Sõitsin linnaliinibussiga Vana-Pärnusse, olin umbes 15 minutit tee ääres seisnud, kui Vana-Sauga poolt tuli puuveoauto. Auto jäi seisma ja ma küsisin, kuhu te sõidate, autost aga vaatas vastu minu naabrimees, kes loomulikult sõitis koju. Ja võttis ka mind kaasa.
Olen Jumalale väga tänulik armu ja abi eest minu pika elu jooksul. Ja jään ikka kõiges Temale lootma.
Õilme Pulk
Jumal on tõesti imeline. Aga nüüd üks kogemus hoopis teisest vallast. Kuigi, kas see ikka ongi teisest vallast? Siia algusesse sobiks väga hästi Taaveti sõnad: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema kätetööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust! Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks!“ (Laul 19:2-4).
Tempo oli märkamatult kasvanud ja tundsin, kuidas kuri "stress" hinge kallale hakkas kippuma. Hommikul tuli teha valikuid alanud päeva plaanides. Kõigepealt saatsin seminaripidajaile elektronkirja, et ei jõua seminarile, mis tol päeval plaanis oli. Lihtsalt oli taas vaja asju rahulikumalt võtta. Palusin Jumalalt kinnitust, et tegin õige valiku. Läksin uksest välja, et ujuma minna enne tööd ja hetk hiljem tajusin, et võtmed olid koju jäänud. Seda juba tihti ei juhtu! Mis siis ikka. Kuna mul ei sobinud kuidagi sportlikes riietes päeva jätkata, sõitsin linna, et remondimehelt tagavaravõtmed saada.
Ja siis, kui olin palunud Jumalalt, et mis on mõte kõige selle taga, ning sammusin tagasi kodu poole, et riided vahetada ja õigeks ajaks tööle jõuda, nägin looduse ilu. Seda ilu, mis kiirustamisega kuhugi kaotsi läeb. Metsatukas oli nii palju puid ja neil nii palju õisi! Linnud laulsid, hõiskasid! Päike säras ja rohi oli juba nii pikk... Kõige selle keskel kõndides nägin, kui ilus on loodu, kui hästi meie eest hoolitsetakse ja kui kerge on sellest kõigest iga päev vuhinal mööda vurada. Nägemata. Kogemata. Jumal hakkas tasapisi südames kõnelema laulude abil. Meenusid read, mis tolles metsatukas tõepoolest hästi kajasid:
Suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, Ta päralt on.
Rikkus ja tugevus, vägi ja jõud on Ta käes ja taevatroon.
Issand on Ta, kes igavest' valitseb,
taevas ja maa Ta nimele andku au -
rikkus ja tugevus, vägi ja jõud on Ta käes!
Nii see on! Sellele laulule oleks võinud lisada veel mitmeid ridu nimetustest, mis samuti kõik Jumala käes on, nagu tarkus ja armastus, arm ja andestus, juhatus ja rahu, rõõm ja sõprus ning palju palju muudki. Imeline Jumal on meil, selles pole kahtlustki!
Õhtu jõudis kätte ja tagasi koju sõites olin taas valiku ees. Mõtlesin, kas keerata mere äärde päikseloojangut nautima või kiirustada koju. Järgmine päev tõotas nimelt varast äratust. Valisin mereäärse hetke kasuks ja ei pidanud kahetsema. Loojangu valgus... Varjud... Karge õhk... Saabuv hämarus... Kuskil puul laksutavad linnud... Imeline kooslus! Rahulik hetk. Rahu ise. Päeva peegeldus palves... Osadus Suuremaga. Koju jõudsin küll plaanitust hiljem, kuid pead padjale pannes teadsin, et tol päeval, mis oleks võinud kujuneda väga ennasthävitavalt stressirohkeks, olin teinud valikud rahu ja rahulikkuse kasuks. Seminaritarkust saab taas taga nõuda teisel korral ning ujulagi seisab ikka sama koha peal ja ootab. Loojang, lehed, linnud, loodus üldse - need kõnelesid aga Jumala rahu keeles.
Janne Kütimaa
Seda Janne kogemust lugedes suunduvad minugi mõtted looduses kogetu juurde. Ja elavalt meenub peaaegu kakskümmend aastat tagasi kogetu. Oli aasta 1989 ja me olime ühe grupi Tallinna koguduse noortega Hiiumaal Jumalast kuulutamas. Nagu ikka Hiiumaal olles, peatusime me selgi korral meie koguduse õe Helju Kirsi juures Kõpus Hirmuste külas, mis muuseas pole üldse hirmus küla. Noorte ja romantilistena otsustasime õhtul pimedas minna Kõpu suure külakiige peale kiikuma. Nagu ikka septembri alguses oli selgi ööl taevas selge ja tähine. Ja kui me seal siis maa ja taeva vahel kiikusime, peakohal tähistaevas tuhandete tähtedega, tundsime kõik eriliselt Jumala lähedalolu. Tema oli loonud need miljonid tähed seal ja ometi armastas meid – väikesemaid kui tolmukübe – nii isiklikult, nagu ühtki teist inimest poleks olemas – kuigi sel patukütkeis oleval Maal on meid 6 miljardit. Tänagi seda lugu meenutades läheb nii mõnelgi tollesügisesel kiigekaaslasel silm särama ja meenub see kogemus, mis läbi aastate on üha sügavamaks muutunud: „Suur Looja Jumal armastab mind ja tahab mu kõrval käia …“ – niisugusel kujul sai see kogemus esimeseks lauluks, mille me Neeme Arrasega tegime (Neeme oli loomulikult viisi autor, minu poolt olid sõnad) ja mille esitajaks sai just üks meie tollastest kiigekaaslastest. Ja siiagi sobivad hästi Taaveti sõnad, mis on ilmselt ka öise lõunamaa taeva suurusest, ilust ja majesteetlikkusest inspireeritud: „Kui ma näen Su taevast, Su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis Sa oled rajanud, siis mis on inimene, et Sa temale mõtled, ja inimese poeg, et Sa tema eest hoolitsed?“ (Laul 8:4-6).
Täna sellele kogemusele tagasi vaadates sain ma aru, kui hea on tunda ennast väiksena, ja kuigi inimesed sageli tahavad olla suured ja tähtsad, on südamel tegelikult hea olla väike ja „mahtuda Isa sülle“ (see Isa sülle mahtumise väljend pärineb pastor Ploompuu poolt 1992.a Tallinna kirikus peetud jutlusest, ta oli just Tallinnasse tööle tulnud ja see oli tema selle Tallinna tööperioodi esimene jutlus). Niisiis mitte arvata, et saan ise hakkama ja suudan kõik, vaid hoopis teada, et ma ei pea minema üksi, ei pea kõiki tähtsaid otsuseid üksi vastu võtma, ei pea üksi kõike suutma, vaid mul on Taevane Kaaslane, kes väga hoolib minust, kes oskab ja suudab ning tahab aidata. Ma ei pea selles iialgi kahtlema RISTI pärast, kus Jumal suri minu eest. Jumal sai „väikeseks“, oli Maarja kõhus, sai inimeseks, tuli meie tasemele, et me võiksime Teda mõista ja tundma õppida. Ja tegi siis midagi täiesti mõistetamatut – lasi inimestel ennast tappa. Jumal surnuna ristil ja hauas – minu patu pärast. Kui see minuni jõudis, muutus minu elus kõik. Ja seistes nutvana seal kõleda risti all, sain ma äkki aru, kuidas mind armastatakse. Ja mind ümbritsev loodus, mida olin nautinud ka enne kristlaseks saamist ja mis oma ilus oli mind tihti pisarateni liigutanud, sai nüüd millekski enamaks – sai armastava Päästja veel üheks armastuseavalduseks. Ellen White kirjutab kusagil, et igale lillele ja lehele on kirjutatud „JUMAL ON ARMASTUS!“
Võta Sinagi aega ja mine neid armastuseavaldusi vaatama. Sa ei pettu. Taevad jutustavad täna ka ja kuna käes on jälle september, mil ööd on juba pimedamad ja sageli selged, on see tähistaeva imetlemiseks just õige aeg. Ja see pole hääl, mis ei kostaks.
