Ilmutuse raamatus on kirjas Jeesuse korraldus Johannesele: „Ja Laodikea koguduse inglile kirjuta“ (Ilm 3:14), ning üks neist asjust, mida ta seitsmest kogudusest viimasele, Laodikea leigele kogudusele pidi kirjutama, on kirjas Ilm 3:17: „Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ Teadmatus enda tegeliku olukorra suhtes teeb meid leigeks. Meie arvates pole Laodikea inglil midagi puudu, aga Jeesuse arvates on tal kõik puudu. Ja meiegi selle viimase koguduse liikmetena võiksime küsida oma Issandalt: kas mul on midagi puudu? Jakoobus kirjutab: „Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks!“ (Jk 4:9) See ei tähenda ju ometi, et kristlase elu peab olema nutune ja tusane? Aga oma olukorra mittetundmise vale kindlusetunde naer ja rõõm muutub Issanda taastulekul ahastusekisaks ja seetõttu igatseb meid oma elu hinnaga armastav Jumal meid täna tuua meie olukorra ära tundmisele ja pakub seejärel lootusetu olukorra lahendamise tulemusena meile tõelist rõõmu.
Järgneva loo leidsin kunagi ammu internetist, see puudutas mind sügavalt ja ma loodan, et selle noore mehe kogemus ka sind, hea lugeja, puudutab.
17-aastasel Brianil oli vaid natuke aega, et kirjutada oma klassile essee teemal „Milline on taevas?“. Hiljem ütles ta oma isale, et see oli parim, mida ta oli kunagi kirjutanud. See jäi ka viimaseks tekstiks, mida ta kunagi kirjutas.
Briani vanemad olid tema essee unustanud, kuid koolis tema kappi koristades oli Briani nõbu selle leidnud. Brian oli olnud vaid mõned tunnid surnud, kui tema vanemad üritasid kokku koguda iga killu, mis oli nende pojaga seotud: tema märkmed, tema klassikaaslaste ja õpetajate poolt kirjapandu, tema kodutööd. Vaid kaks kuud enne oma surma oli Brian kirjutanud essee sellest, kuidas ta kohtas Jeesust ühes kartoteegiruumis, mis sisaldas kartoteegikaarte kõigi tema elu detailidega. Alles peale Briani surma said tema vanemad aru, et nende poeg oli selles essees kirjeldanud oma nägemust.
Brian suri 27. mail 1997. Ta sõitis oma sõbra juurest tulles teelt välja ja tegi avarii, sai küll autost ilma vigastusteta välja, kuid astus maas oleva elektrijuhtme peale ja sai surmava elektrilöögi. Vanemad tahaksid Briani esseed ka teistega jagada, nad on kindlad, et kohtuvad oma pojaga ühel päeval Jeesuse trooni ees.
Milline on taevas?
Pooleldi ärkvel olles leidsin end sellest toast. Ma ei eristanud seal eriti midagi peale kogu seina katva kartoteegikaartide kogu. Kaardid sarnanesid raamatukogukaartidega, millele oli tavaliselt kirjutatud tähestiku järjekorras autorite või teemade järgi raamatute nimed. Kuid neil kartoteegikaartide riiulitel, mis ulatusid maast laeni ja mille hulk näis igas suunas lõputu, olid raamatukogu kartoteegikaartidest sootuks teistsugused kirjad.
Kui ma riiulitele lähenesin, jäi mulle esimesena silma kartoteegikast pealdisega „Tüdrukud, kes mulle on meeldinud“. Ma tõmbasin selle välja ja hakkasin kaarte lappama. Ma panin selle kasti ruttu tagasi, sest mõistsin šokeerituna, et tunnen iga inimest, kelle nimi seal kirjas oli. Äkki, ilma et keegi oleks mulle seda ütelnud, teadsin, kus ma olen. Selles elutus ruumis, neil väikestel kartoteegikastidel oli kirjas minu elu. Siin olid kirjas minu iga hetke teod, suured ja väiksed, nii detailselt nagu see ei oleks mahtunud minu mällu. Haaratuna tundest, mis sisaldas õudusega segatud imestust ja uudishimu, hakkasin avama oma elu kastikesi ja avastama nende sisu. Mõned neist tõid meelde rõõmu ja magusaid mälestusi, teiste pärast oli mul sedavõrd häbi ja kahju, et vaatasin üle õla veendumaks, et keegi mind ei näe.
Seal oli kast peakirjaga „Sõbrad“. See asus ühe teise kasti kõrval, millel oli märge: „Sõbrad, keda ma olen reetnud“. Aruanded järgnesid üksteisele, sisaldades nii ilmalikumaid, tavalisi kui ka haruldasemaid aruandeid. „Raamatud, mida ma olen lugenud“, „Valetamised“, „Kellegi lohutamine“, „Naljad, mille üle ma olen naernud“.
Mõned neist olid tegid mind heatujuliseks, näiteks „Naljakad asjad, mida ma oma vendadele olen öelnud“. Teiste üle ei suutnud ma aga naerda: „Teod, mida ma olen vihas teinud“, „Sõnad, mida ma mõttes olen oma vanematele öelnud“. Üleskirjutatu täpsus üllatas mind järjepanu. Sageli oli mingi alajaotuse all rohkem kaarte, kui ma oleksin osanud arvata. Mõnikord oli neid arvatust vähem. Ma olin hämmingus selle üle, kui palju mahtus minu lühikesse ellu.
Kas on võimalik, et mul on olnud piisavalt aega, et täis kirjutada kõik need tuhanded, võib-olla miljonid kaardid? Iga kaart aga kinnitas mulle seda. Igaüks oli kirjutatud minu käega. Igaühel oli minu allkiri all.
Kui ma tõmbasin välja kausta pealkirjaga „TV-saated, mida ma olen vaadanud“, sain aru, et kastikesed võivad oma sisu hulga tõttu olla suuremad või väiksemad. Kaardid olid tihedalt kasti pakitud, kuid peale seda, kui olin läbi vaadanud meetrijagu sellest kastist, ei olnud lõppu veel näha. Häbi tundes panin selle kasti tagasi, häbi tundsin mitte niivõrd saadete kvaliteedi kui raisatud aja pärast, mida see kaust mulle näitas.
Kui jõudsin kastini „Lõbujanulised, himurad mõtted“, jooksid hirmuvärinad üle kogu mu keha. Ma tõmbasin selle kasti riiulist välja vaid mõne sentimeetri jagu, et näha selle kasti paksust, ja võtsin sealt välja ühe kaardi. Ma ehmatasin, kui üksikasjalikult seal kõik kirjas oli. Ma tundsin end haigena mõttest, et selline asi oli seal kirjas. Mulle tuli peale peaaegu loomalik raev. Üks mõte valitses minu peas – mitte keegi ei tohi neid kaarte mitte kunagi näha! Keegi ei tohi seda tuba näha. Ma pean need hävitama! Haiglases raevus tõmbasin kasti välja. Selle suurusel ei olnud nüüd tähtsust. Ma pidin selle tühjendama ja kaardid põletama. Kui ma aga võtsin ühe kaardi ja püüdsin seda hävitada, oli see teraskõva ja ma ei suutnud seda katki rebida. Kõik katsed kaarte hävitada luhtusid. Lüüasaanuna ja täiesti abituna panin kasti oma kohale tagasi. Otsmik vajus vastu seina ja mu suust pääses ennast haletsev karje. Ja siis ma nägin seda. Seal oli väike kastike pealkirjaga „Inimesed, kellele ma olen evangeeliumi kuulutanud“. Selle käepide oli eredam kui teistel kastidel, see paistis uuem ja oli peaaegu kasutamata. Ma võtsin käepidemest kinni ja tõmbasin tillukese kastikese välja. Selles olevate kaartide arvu võis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Ma hakkasin nutma. Nuuksed haarasid kogu mu keha. Mul oli valus. Ma langesin põlvedele ja nutsin. Ma nutsin häbist, mis ähvardas mind matta. Minu elu kartoteegiriiulid paistsid läbi pisarate. Mitte keegi ei tohi mitte kunagi seda ruumi näha. Ma pean selle lukustama ja võtme ära peitma. Kuid siis pisaraid pühkides nägin ma Teda.
Ei, palun ainult mitte Tema. Mitte siin. Oh, palun, ükskõik kes, aga mitte Jeesus. Ma vaatasin abituna, kuidas Ta avas kartoteegikaste ja hakkas lugema kaarte. Ma ei suutnud vaadata Tema reageeringut loetule. Kuid neil hetkedel, mil ma suutsin end panna vaatama Tema näkku, nägin Tema näos kurbust, mis oli sügavam kui minu kurbus. Justkui instinktiivselt läks Ta kõige halvemate kastide juurde. Miks pidi Ta kõike seal lugema? Lõpuks Ta pöördus ja vaatas üle toa minu poole. Ta vaatas mulle otsa, kaastunne pilgus. Kuid see oli kaastunne, mis ei teinud mind vihaseks. Ma langetasin pea, katsin näo kätega ja hakkasin uuesti nutma. Ta tuli mu juurde, pani oma käed minu ümber. Ta oleks võinud paljugi ütelda. Kuid Ta ei ütelnud sõnagi. Ta lihtsalt nuttis koos minuga.
Siis Ta tõusis üles ja läks riiuli juurde tagasi. Alustades toa ühest nurgast, võttis Ta välja ühe kastikese teise järel ja kirjutas igale kaardile oma nime minu nime peale. „Ei!“ karjusin mina. „Ei! Ei!“ ja tõmbasin kaardid Tema käest. Tema nimi ei tohiks olla nende kaartide peal. Kuid see oli seal kirjutatuna punasega, tumedana, paksult ja nii elavalt. Jeesuse nimi kattis minu nime kinni. See oli kirjutatud Tema verega. Ta võttis minu käest kaardid tagasi ja hakkas neile kirjutama. Ma arvan, et ma ei mõista kunagi, kuidas oli võimalik seda teha nii kiiresti, kuid järgmisel hetkel, mida mina tajusin, sulges Ta viimase kastikese ja tuli tagasi minu juurde. Ta pani oma käe mu õlale ja ütles: „See on lõpetatud!“
Ma tõusin püsti, Ta juhatas mind sealt ruumist välja. Selle ruumi uksel ei olnud lukku, sest sinna pidi lisanduma veel kirjutamata kaarte.
Allikas: internet
Ps 40:13 on kirjas: „Kõik mu süüteod on mind kätte saanud – mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse!“ Kui ka sinu süda kaotab julguse, võid sinagi täna teada, et iga sinu patu on Jeesus enda peale võtnud – Ta on ka sinu nime peale oma nime kirjutanud. Sina oled oma pattude autor, pole mõtet süüd ajada saatana ega mõne teise inimese peale. Sinu patu all seisab sinu nimi, sest olenemata ahvatlejatest ja kiusajatest oled valiku teinud sina – aga Jeesus kirjutab sinu nime peale oma nime, oma täiesti süütu nime. Ja see polnud tühipaljas kirjutamine, see maksis Jumala elu. „Ta (Jumal) on tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et me saaksime Jumala õiguseks tema sees.“ (2Kr 5:21) Ta astus ristiteed kõikide kunagi maailmas elanud inimeste kõiki patte kandes, et oma koledate tegude rohkuse tõttu julguse kaotanud inimene võiks julgusega astuda armujärje ette ja leida halastust ja armu (vt Hb 4:16).
Paulusel tuli Korintoses asuvale kogudusele kirjutada kurvastavaid noomivaid sõnu ja ta kirjutab hiljem neile selle kohta järgmist: „Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda mitte; ja kuigi ma kahetsesin - ma näen ju, et see kiri teid on kurvastanud, olgugi lühikeseks ajaks - siis olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järgi, et teil ei oleks mingit kahju meilt. Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.“ (2Kr 7:8–10) Meiegi võime täna „kurvastada Jumala meele järgi“ ja teha meeleparanduse ning kogeda päästet.
Me elame pühamu puhastamise ajas. Taanieli 8:13–14 on kirjas: „Siis ma kuulsin üht püha kõnelevat, ja teine püha küsis kõnelejalt: „Kui kaua kestab see nägemus alalisest ohvrist ja hukutavast üleastumisest, pühamu ja väe tallata-andmisest?“ Ja ta ütles mulle: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu taas oma õiguse!“ (KJV ütleb siinkohal: „Siis saab pühamu puhastatud“.) Kui kaua kestab meie elus hukutav üleastumine, pühamu ja väe tallamine? Kui kaua me ei usu, et Kristuse meie pattude eest valatud veri saab puhastada ka meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat? (vt Hb 9:14) Meie – puhastamist vajav Jumala pühamu ja taevas asuv pühamu, kus Jeesus praegu teenib ja oma verega pühamut puhastab, on omavahel seotud. Kas Ta saab täna oma verega sinu elu puhastada, sinu teod nö üle kirjutada?
