Heebrea keeles on Õpetussõnade 30. peatüki algus ilmselt mitmeti mõistetav ja raskesti tõlgitav, kuna seda on üsna erinevalt tõlgitud. Ka eesti keeles on sellest sisuliselt kaks erinevat tõlkeversiooni. 1997. a. tõlkeversioon ühtib vana piiblitõlkega, 1968. aasta versioon aga erineb neist. Kumb neist on täpsem või õigem, polegi minu arvates meile väga oluline. Mõlemas versioonis öeldu on võimalik. Ka meie juures võib esineda nii seda kui teist. Tsiteerin Õp 30:1-3 mõlemat tõlkeversiooni.
Esmalt Õp 30:1-3 1968. a. tõlkeversioonis: „Massalase Aguri, Jake poja sõnad; nõnda ütleb see mees: „Ma olen ennast väsitanud, Jumal, olen ennast väsitanud, Jumal, ja ma olen jõuetu, sest ma olen liiga rumal, et olla inimene, ja mul ei ole inimmõistust, ma ei ole õppinud tarkust ja ma ei oska tunnetada teda, kes on Püha!““
Õp 30:1-3 1997. a. tõlkeversioonis: „Massalase Aguri, Jake poja sõnad; nõnda ütleb see mees Iitielile, Iitielile ja Uukalile: „Kui ma olen ka rumalam meestest ja mul ei ole inimmõistust ja ma ei ole õppinud tarkust, aga pühade teadmist ma tean.““
Kes oli Agur ja kes Iitiel ja Uukal, ei tea. Ma ei hakka siin esitama oletusi. Kuna Õp 30 on osa Piiblist ja seega osa Jumala Sõnast, siis on seegi peatükk Jumala Vaimust inspireeritud ja kirjutatud meile kõigile, mistõttu ei ole meil hädavajalik teada, kes oli mees, kes selle kirja pani ja kes olid need, kellele see oli esmalt kirjutatud. Tegelikult pole eriti oluline ka see, kas Agur ütleb, kellega ta oma mõtisklust jagada tahab või ta kurdab Jumalale, et on ennast jõuetuseni väsitanud, sest on rumal. Võib-olla on ta ennast väsitanud just vaimselt, püüdes mõista talle üle mõistuse käivat. Igal juhul tunneb ta end rumalana ja tunnistab seda. Kui aga meie loeme Õp 30. peatükist Aguri tähelepanekuid, nagu Piibli trükki toimetajad on selle peatüki pealkirjastanud, siis ilmselt mõtleme küll Agurist hoopis teisiti. Tema tähelepanekud (ja palve Jumala poole salmides 6-9) on targa inimese tähelepanekud, ja sugugi mitte nõrgamõistusliku inimese sonimised. Äramärkimist väärib tema teadmine, et Loojal Jumalal on Poeg! See nagu kuuluks juba Uue Testamendi valdkonda. Meie võime omalt poolt ära märkida, et eks tedagi inspireeris Jumala Püha Vaim nagu teistegi Piibli peatükkide kirjutajaid ja nii räägib ka selle peatüki kaudu, kui me seda loeme ja selle üle mõtiskleme, meiega Jumal. Aguri enesehinnangule mõeldes meenub Sokrates, kes ütles: „Ma tean, et ma midagi ei tea.“ Teadmises ja selle tunnistamises, et ma midagi ei tea, peitub suur tarkus ja ausus. Sageli esinevad asjast mitteteadlikud inimesed just asjatundjatena, pettes endid ja teisi. Tõsi on see, et kõigest ei olegi võimalik, vähemalt mitte hästi, teadlik olla. Ilmselt on võimalik igast asjast midagi teada, aga just midagi teada, aga kindlasti mitte kõike. Seetõttu on ka teadlased spetsialiseerunud. Kui keegi meist ei ole mõnes valdkonnas pädev, siis on aus seda ka tunnistada, tunnistada nii endale kui ka teistele.
Kui Agur väidab, et ta ei oska tunnetada teda, kes on Püha, siis küsigem endilt, mil määral keegi meist seda oskab, või ükskõik kes inimestest täielikult. Paulus ütles kõige igavikulise, sealhulgas ka Jumala enda tunnetamise kohta 1Kr 13:9: „Sest poolikult me tunnetame...“ ja samas s. 12: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“ Mind paelub Õp 30:3 versioon: „Kui ma olen ka rumalam meestest ja mul ei ole inimmõistust ja ma ei ole õppinud tarkust, aga pühade teadmist ma tean.“
Kordan mõtet, et kõike polegi võimalik teada. Samas on midagi, mille teadmine on eluliselt tähtis. Vastandades käesoleva elu hüvesid ja igavest elu ütles Jeesus: „Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?“ (Mk 8:36) Me võime öelda ka, et mis kasu oleks inimesel sellest, kui ta oleks teadlik kõigist maailma asjadest ja selle elu tarkustest, aga mitte Jumalast ja päästest? Õigemini öeldes küll, ei hooliks sellest, sest Jumal pakub ka võimalust sellest teadlik olla. Käesolev elu, kulgegu see heaolus või vaevas, lõpeb paratamatult varem või hiljem, aga Jumal pakub võimalust elada Tema riigis õnnelikult igavesti. Kahjuks jäävad väga paljud sellest ilma, ja seda just iseendi valikul, kuna Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.“ (1Tm 2:4) „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) Evangeeliumist mitteteadmisel võimaluste puudumise tõttu ja sellest mitte teada tahtmise tõttu on väga suur põhimõtteline vahe, ja Jumal arvestab sellega. Jeesus rääkis oma kuulajaile ja räägib täna meilegi: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“ (Mt 7:13-14) Miks on pisut neid, kes selle leiavad? Kas asi on madalas intellektis? Ei! Asi on usus. Prohvet Jesajal on huvitav prohvetikuulutus, Js 35:8: „Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte!“ Teel, mis viib igavesse ellu, ei eksi isegi rumalad. Niipalju, kui on hädavajalik teada hukatusest pääsemiseks ja igavesse ellu jõudmiseks, saab teada igaüks, kes Püha Püha Vaimu häält kuulda võtab. „Kui ma olen ka rumalam meestest ja mul ei ole inimmõistust ja ma ei ole õppinud tarkust, aga pühade teadmist ma tean.“ Apostel Paulus kirjutas Korintose kogudusele: „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.“ (1Kr 1:26-27) Rooma kogudusele kirjutas ta: „Ärge olge endi meelest targad!“ (Rm 12:16) Jaakobus aga kirjutas: „Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.“ (Jk 1:5)
