Ei saa minagi üle ega ümber selle kevade põhiteemast, koroonaviirusest. Nii kristlikes kui ka mittekristlikes väljaannetes on välja toodud selle haiguse erinevaid vaimulikke tõlgendusi ja seletusi. Koroona kui Jumala karistus langenud, Jumalast kaugenenud maailmale. Koroona kui lõpuaja märk ja kindel viide sellele, et Jeesus tuleb varsti tagasi. Koroona kui test ja proovikivi sellest, kui suur on inimeste usk ja ustavus Jumalale. Olen kuulnud ka määratlust, mille kohaselt koroona on hoopis õnnistus inimkonnale ja maakerale. Kuigi esmapilgul näib selline tõlgendus raskestimõistetavana, olen sellega siiski mitmeti nõus. Koroona on pannud paljusid järele mõtlema, mis on tegelikult oluline ja mis väärtusetu, millele tasub kulutada oma aega, raha ja energiat ning millele mitte. Koroona on pannud paljusid seiskama oma argipäeva oravaratta, et mõelda järele oma elu mõtte ja tähenduse, eesmärkide ja väärtuste üle.
Tahaksin siinkohal jagada mõningaid positiivseid aspekte, mis tänu koroonale minu ja meie pere elus on esile tulnud. Olin väga mures meie laste pärast, kui koolid märtsikuu keskel suleti ja algas koduõpe. Kuna mina töötan sotsiaalalal ja abikaasa ehitab parke, ei olnud meil kummalgi võimalik distantstööd teha. Siis aga, just koduõppe algamise aegu, aktiveerus minu abikaasal üks autoimmuunne haigus, mille tõttu ta pidi koju haiguspuhkusele jääma. Haigus on selline, mis ei luba teha suuri füüsilisi pingutusi, kuid ei takista tavalist igapäevaelu. Kui tänulik olin Taevaisale, et meie algkooliealised lapsed ei pidanud olema kaks kuud omapäi kodus, vaid minu abikaasa täitis nii nende koduõpetaja, korravalvuri kui ka koka rolli. Ja mis eriti tähendusrikas, abikaasa haiguspuhkus kestis üheksa nädalat, ehk siis täpselt niisama pika aja kui laste kodukool. Selle aja jooksul toimus meie perekonnas mitmes mõttes lähenemist ja rohkem üheks pereks kasvamist. Abikaasa sai erilise kogemuse laste koduõpetaja ametist ning lapsed õppisid varasemast rohkem hindama oma vanematega koosolemist, ühiseid tegevusi ja vestlusi.
Kuna hingamispäeviti kirikusse minna ei saanud, elasime igal hingamispäeval interneti teel kaasa kõigepealt Eesti adventkoguduse jumalateenistusele ning seejärel soomekeelsele, Helsingi Annankatu adventkoguduse netiteenistusele. Kogesin eestikeelseid piiblitunde ja jutlusi eriliselt ajakohaste ning ülesehitavatena ja lapsed nautisid lastejutte ning meisterdamisi. Olin ausalt öeldes üpriski kurb, kui eestikeelsed netijumalateenistused lõppesid. Aitäh tuleb korraldajatele lisaks öelda ka koroonale, ilma milleta selliseid netiteenistusi poleks arvatavasti korraldatud. Nädalalõputi külastasime perega enda jaoks nii päris uusi kui ka varem tuttavaid looduskaitsealasid, parke ja looduslikke vaatamisväärsusi, avastades nii mõndagi uut Jumala imelisest loomistööst. Võib arvata, et ilma koroonata me sellises mahus looduses viibinud ei oleks.
Üks uusi avastusi minu elus sellel koroonakevadel on olnud luule. Avastasin enda jaoks netilehekülje luuleleid.ee, kuhu Tartu Linnaraamatukogu töötajad panevad igal nädalal üles peamiselt eesti luuletajate luulet. Ühel aprillikuu õhtul peale tööpäeva lugesin oma tütardele tunni jagu ette sellel leheküljel leidunud luuletusi. 9-aastane Anna oli lausa lummatud Doris Kareva luuletusest, mis oma lühiduses oli ometi nii paljuütlev:
„Meie ei määra,
mismoodi meid mäletatakse.
Võime vaid valida,
mis on see,
mida meie ei teinud.“
Kogesin mitmel korral möödunud kevade jooksul, kui lähedal me oleme üksteisele oma valudes, hirmudes ja kannatustes kogu maailma elanikkonnaga, terve inimkonnaga. Võiks mõelda, et näiteks jõuluaeg on miski, mis kõiki maailma elanikke ühendab, kuid paljudes maades ja kultuurides ju jõule ei tähistata. Koroona saabumisega tabas see kõiki inimesi kultuurile, usutunnistusele, nahavärvile, poliitilistele veendumustele vaatamata. Samas sai kõige selle kriisi ja negatiivsete uudiste tulva keskel minu jaoks käegakatsutavaks vajadus haarata kinni Jumala käest ja toetuda Temale igapäevastes olukordades ja argistes kohustustes nagu töölesõit rongis, poeskäimine, kohtumine oma klientidega noortenõuandlas – need olid ja on endiselt ju kõik potentsiaalsed viirusesse nakatumise olukorrad. Ka oma usust ja meie lootuse allikast, hoolitsevast Taevaisast tunnistamine muutus mitmel juhul kuidagi lihtsamaks ja loomulikumaks, kui see oli enne koroonat. Inimesed olid ja on endiselt rohkem avatud vestlustele usust ja Jumalast, ja selliseid vestlusi tuli mul sellel kevadel ette rohkem kui tavaliselt.
Sellel koroonakevadel kuulsin ka mitmetest erilistest, kohati lausa imena kõlavatest juhtumitest ja kogemustest. Neist üks erilisemaid oli juhtum, mil 15-aastane india koolitüdruk sõidutas oma isa jalgratta pakiraamil perekonna koju, India teise serva, 1200 kilomeetri kaugusele Dehlist. Isa oli juba mõnda aega tagasi kolinud kodukülas valitseva tööpuuduse tõttu India pealinna Dehlisse, kus ta oli töötanud lihttöölisena, kui maad tabas koroona ja mees jäi töötuks. Mees oli saanud viga autoõnnetuses ega saanud seetõttu raskusteta kõndida. Sissetulekud lõppesid, üüri polnud enam võimalik maksta ning koju reisimiseks raha ega autot polnud. Appi tuli oma isa armastav ja igatsev tütar, kes oma haige isa ratta pakiraamil koju sõidutas. Teekond olla kestnud 10–12 päeva ning isa ja tütar olid ööbinud bensiinijaamades, kuid nad jõudsid koju! Noor neiu sai Indias lausa rahvuskangelaseks ning talle pakuti hiljem võimalust alustada treeninguid India rahvuslikus jalgrattakoondises. Jääb vaid üle õhata – milline sitkus, milline usk, milline armastus…
Kindlasti võiks koroonaga kaasnenud positiivsetest muutustest ja õnnistustest kirjutada veel pikalt. Kõik see positiivne ei tee kindlasti olematuks sadade tuhandete oma lähedase koroonale kaotanud inimeste leina ja kaotusvalu. Siiski julgustab mind ja loodan, et ka sind, lugeja, kõige selle keskel eriliselt üks kauneimaid tõotusi, mis Piiblisse on kirja pandud: ”Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.“ (Rm 8:28)
