Täna jagan sinuga, hea lugeja, kahte lugemiskogemust. Mõlemad on seotud maikuu pühadega, mida on kaks. 1. mail on kevadpüha, mida vanemad inimesed mäletavad töörahva rahvusvahelise solidaarsuse päevana, ning 31. mail on nelipüha, mis on ka omamoodi solidaarsuse päev, sest sellel päeval sai Jumala väes alguse Jeesuse antud suure misjonikäsu täitmine Jumala rahva poolt, kes kogesid tõelist solidaarsust ja vendlust Vaimus oma Issanda ja kaaskristlastega.
Esimene lugu ilmus 30. aprillil 1959. aastal ajalehes Tallinna POLÜTEHNIK, mis oli Tallinna Polütehnilise Instituudi EKP büroo, direktsiooni, ELKNÜ komitee ja ametühingukomitee häälekandja. Kõigepealt on suurte tähtedega kirjutatud: „Olgu tervitatud 1. mai – töörahva rahvusvahelise solidaarsuse päev, kõigi maade tööliste vendluse päev!“ Ja siis lugu ise:
„Homme tähistame 1. maid. See on ühiskonna kõige eesrindlikuma klassi, töölisklassi võitlusjõudude ülevaatuse päevaks kogu maailma ulatuses.
Esimene mai sai sellise tähenduse juba aastakümneid tagasi, 1889. aastal. Siis tehti sotsialistide Pariisi kongressil otsuseks korraldada iga aasta 1. mail Chicago tööliste streigi tähistamiseks töötajate demonstratsioone.
Vaevalt on teist päeva, mis oleks nii mõjukalt kaasa aidanud kapitalismi ahelate purunemisele. Nüüd on sotsialismi teele asunud rohkem kui kolmandik maakera elanikkonnast. Käesoleva aasta 1. maiks on esimene sotsialistlik riik – NSV Liit – jõudnud niisugusesse etappi, kus algas kommunismi laiahaardeline ehitamine. See on inimkonna suurima unistuse täideminek.
Seitseaastaku esimene aasta algas edukalt. NSV Liidu tööstus andis esimeses kvartalis 11% rohkem toodangut kui aasta tagasi samal perioodil. Eesti NSV tööstustoodang suurenes 12,7% võrra. Ei ole kahtlust, et varsti muutub meie kommunismi ehitav maa kõige eesrindlikumaks, kõige lühema tööpäevaga ja kõige kõrgema elutasemega maaks maailmas.
Kommunismi ehitamine püstitab suuremad nõudmised kõrgemale koolile. Ta peab andma haritud inimesi, kes ei põlga füüsilist tööd ühiskonnale vajalike väärtuste loomiseks, kes oma teadmiste ja initsiatiiviga suudavad tõsta tööviljakust, mis on kommunismi ehitamise tähtsaim tingimus.
Mõni päev tagasi arutas Eesti NSV ülemnõukogu haridussüsteemi edasiarendamist Eesti NSV-s. Märgiti, et vabariigi tööstuse kiire arengu huvides on suure tähtsusega õppetöö ümberkorraldamine Tallinna Polütehnilises Instituudis. See on meie õppejõudude ja ka üliõpilaskonna tähtsaim ülesanne järgnevaks perioodiks. Kommunismi edukaks ülesehitamiseks on vaja rahu. Ja meile, kellele 1. mai on rõõmu- ja pidupäevaks, annab kindlust ja jõudu teadmine, et kogu maailmas on maidemonstratsioonide lippudele kirjutatud sõnad rahust, aatomirelvade keelamisest ja rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamisest läbirääkimiste teel. Need tungivad nõudmised ei jää mõjuta, imperialistid on sunnitud neid arvestama. Olgu tervitatud 1. mai!“
Tallinna POLÜTEHNIK, 30.04.1959
Ma ei tea, kui palju oli neid inimesi, kes selliseid asju ise ka uskusid – ilmselt neid siiski palju polnud. Veel suurem vaev oli aga kindlasti selliseid kirjutisi välja mõelda ilma neisse grammigi uskumata. Ja selles osas on igal kristlasest kuulutajal suur eelis: me võime kirjutada ja kuulutada sellest, mis on tõeliselt sündinud ja sündimas meie elus. Just nii nagu Luukas kirjutas kord üles sündmused, mida ta kas ise koges või oma lähedastelt kaaslastelt kuulis. Osa 19 sajandit tagasi tema kirjutatust on meieni jõudnud Piibli lehekülgedelt, kust on pärit tänane teine lugu:
Aga kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. … Siis Peetrus astus esile ühes nende üheteistkümnega, tõstis oma häält ning seletas neile: „Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud, see olgu teile teada ja pange tähele mu sõnu! … Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate, tema te olete, kui ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud; kuid Jumal on tema üles äratanud, päästes teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks teda kinni pidanud. Sest Taavet ütleb tema kohta: „Ma pean Issandat alati oma silma ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks! Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu keel ilutseb, ja mu ihugi võib hingata lootuses!““… Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mehed, vennad, mis me peame tegema?“ Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde.“ Ja veel paljude muude sõnadega tunnistas ja manitses ta ning ütles: „Laske endid päästa sellest pöörasest soost!“ Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge.
Jumala Sõna
Apostlite tegude raamat 2:1–4; 14; 22–26; 37–41
Täna saame neile sündmustele tagasi vaadates tõdeda, et kommunismi ehitamise idee, mis 60 aastat tagasi oli nii aktuaalne, on täna meie orientiirina ja sihina silmapiirilt kadunud. Ja mitte sellepärast, et idee „igalt ühelt tema võimete kohaselt, igale ühele tema vajaduste järgi“ oleks halb või vale, vaid seetõttu, et kommunismi ideoloogid tahtsid seda teha ilma Jumalata. Ja ilma Jumalata ei kao inimese küüned-enda-poole-isekus mitte kuhugi. Samas on Jeesuse armukuulutus Teda armastanud käputäie meeste kaudu tänaseks levinud suuremas osas maailmast. Miks? Sest need mehed ei pannud Jumalat kõrvale, vaid panid ennast kõrvale; sest nad lubasid Jumala oma südamesse ja siis tegi Jumal nende sees ja kaudu oma armastuse tööd. Ja see, mida kommunistid aastatuhandeid hiljem ellu viia ei suutnud, töötas algristikoguduse elus, sest Apostlite tegude 2. ptk salmidest 44 ja 45 võime lugeda: „Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.“
Mul on vanust samapalju, kui sellel esimesel lool ja täpselt pool sellest ajast olen ma teeninud selle maailma jumalat ning teise, parema poole Taeva Jumalat. Ja küll on need olnud erinevad pooled!
Meie elus on nii maises kui ka vaimulikus mõttes plaane ja eesmärke, mis sõltuvad meie tegevusest, ja siis on veel need ülesanded, mille täitmine eeldab koostööd või ka vendlust. Kui 1. mai kuulutati kunagi vendluse päevaks, siis nelipüha võib saada tõelise vendluse demonstratsiooniks – kui Jumal tõesti meis elab. Jeesus palus Isa meie pärast: „… et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis ÜKS (sõna puudub eestikeelsetes tõlgetes, kuid on olemas KJV-s ja paljudes ingliskeelsetes tõlgetes) oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud. Selle au, mille sa andsid mulle, olen mina andnud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu sa mind oled armastanud.“ (Jh 17:21–23) Paulus kirjutab: „Sest otsekui ihu on üks ja tal on palju liikmeid, aga kõik ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus: sest me kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ja oleme kõik sama Vaimuga joodetud.“ (1Kr 12:12, 13) Kui siin ei kirjutata rahvusvahelisest solidaarsusest, siis kus veel?
Sellest esimesest loost loeme, et 1. mai pidi olema „võitlusjõudude ülevaatuse päevaks kogu maailma ulatuses“, kui kõik pidid punaste lippude all, demonstreerima maailma töörahva solidaarsust ja meie suure kodumaa „kõige eesrindlikum klass“ sammus vastu „inimkonna suurima unistuse täideminekule“ – kommunismi saabumisele. Kommunismi ei tulnud ja minu meelest on selle ootus kogu maailmas suhteliselt vaibunud. Aga see teine püha maikuus pakub jätkuvalt lahendust iga inimese ja kogu maailma hädadele, sest mida suurem hulk meist usub Jumala tõotusi ja need vastu võtab, seda vähem on meis küüned-enda-poole-egoismi ning seda rohkem me oleme valmis laskma end Jumalal kasutada.
Sarnaselt õppimatu kalamehe Peetrusega, kes tsiteeris nelipühal prohvet Joeli ennustust: „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale! Ja teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie noored mehed näevad nägemusi, ja teie vanemad uinuvad unenägusid nähes! … Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!“ (Ap 2:17, 18, 21). Sarnaselt Peetrusega, kes ütles mehele, kes oli emaihust alates halvatud: „Jeesuse Kristuse, naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!“ ja mees tõusis üles ja kõndis. Arast reeturist Peetrusest oli saanud julge kuulutaja, kes alati kuulutas oma Issanda ristisurmast, mees, kes tegi vägevaid tegusid – sest Jumal oli valanud tema peale oma Vaimu.
Kas sina tahad olla täiesti oma Issanda kasutuses? Kas sinu südames ja elus on ruumi Jeesusele ja Tema tahtele? Kui ka sina palud, et Jumal valaks sinu peale oma Vaimu ja teed Jumalale ruumi, siis valatakse ka sinu peale välja Jumala Vaim, milles on armastus ja vägi Issanda tahte täitmiseks.
