David Nõmmik on oma elu jooksul pidanud mitut ametit ja täitnud erinevaid ülesandeid, kuid kõiki neid seob see, et ta töötab koguduse heaks. Praegu täidab David AKELi peasekretäri, misjoniosakonna juhi ja pastorite assotsiatsiooni sekretäri kohtustusi. Kuidas David oma tööle tagasi ja koguduse tulevikku vaatab, selle kohta küsis Averonika Beekmann.
Sa oled juba pikki aastaid töötanud Eesti adventkoguduse sees ja heaks. Missugused on sinu tööaja eredamad hetked, millele heal meelel tagasi mõtled?
Öeldakse, et iga kogudus on oma nägu ja see on tõsi. Eredamad hetked aga on seoses tööga Rakveres. Kui ma küsin endalt, miks, siis tõenäoliselt sellepärast, et Rakvere kogudus toetas igati ja julgustas mind ja mu peret, siis kui ma olin algaja ja noor inimene, äsja vastu võtnud tõsise kutse olla Jeesuse sõnumiviija. Nad olid minu suhtes kannatlikud ja mõistvad, vormides mu pastoriks olemist ja suhtumist. Teiseks, ma ei saa unustada seda õnnistust, millega Jumal meid õnnistas. Igal aastal toimusid ristimistalitused, kus inimesed pöördusid ja leidsid Jeesuse kui oma isikliku Õnnistegija. Usun, et igale pastorile, eriti noorele, on see eriline sündmus ja kogemus näha Püha Vaimu tööd meis ja meie läbi. Kolmandaks, meenutan heade tunnetega Rakvere kogudusehoone juurdeehituse algust. Ehituse käigus õppisime üksteist paremini tundma ja see ühine tegevus tugevdas meie koostööd, usaldust ja osadust.
Sind on korduvalt kutsutud rääkima noorteüritustele. Mis on sinu meelest see, mis noori kogudusse toob ja seal ka hoiab?
Pean ütlema, et me oleme kõik erinevad oma kasvatuse, hariduse ja temperamendi poolest. Mõni noor tuleb Jumala juurde tänu isiklikule otsingule või kogemusele. Teisele noorele on vaja seltskonda, sõprust, osadust. Ma arvan, et esmane koputus südameuksele tuleb Püha Vaimult; kui inimene vastab sellele ja käib selle Sõna järel, siis ei suuda miski teda Jumalast lahutada. Nagu Pauluse Kirjas roomlastele kõlab küsimus: “Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?” (Rm 8:35). Loomulikult, osadus ja sõprussuhted on tähtsad, kuid tahaks esitada küsimuse: “Kes on mu sõber? Või kes peaks olema mu sõber?” Loodan, et lugeja leiab ise vastuse.
Mida saaksid koguduses pikemat aega olnud inimesed teha (või tegemata jätta) selleks, et noored kristlased nii ealt kui uuestisünnilt pärast esimest õhinat ära ei läheks?
Aidake noorel kristlasel leida oma vaimuand, et ta tunneks end Kristuse ihu osana. Olge toetavad, julgustavad, õrnad, lahked, sõbralikud, usaldavad. Tehke midagi üheskoos, et inimene kogeks sõbratunnet ning ärge jätke teda omapäi või üksindusse. Nagu ühe laulu ning Piibli teksti sõnad ütlevad: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate” (Jh 13:35).
Sinu õlul on praegu AKELi peasekretäri ja misjoniosakonna juhi töö. Aasta tagasi jäid pastoriametist kõrvale. Miks sa nii otsustasid?
Raske küsimus. Esiteks, enda arvates olen ma tagasihoidlik inimene ja kui mulle usaldatakse mingi kohustus või vastutus, siis ma oma loomu poolest tahan seda teha hästi ja kvaliteetselt, mis loomulikult võtab aega ja energiat. Teiseks, peale eespool mainitud töid lisandus jutlustajate assotsiatsiooni sekretäri töö, mis on sisuliselt abistav ja nõustav pastoraalne töö ja mis on suunatud peamiselt noorematele pastoritele. Pean ütlema, et pastoriametist ma ei ole kõrvale jäänud, sest see kutse on ja jääb mu südamesse. Otsus oli tehtud juhtivate vendade poolt, et vähendada koormust.
Juba mõnda aega on Eesti adventkoguduses räägitud pastorite põlvkonnavahetusest. Kuidas see praegu edeneb? Kas meil on noori pastoreid peale kasvamas ja missuguseid nõudmisi neile tööleasumisel esitatakse?
Tõesti, see küsimus on aktuaalne ning AKELi juhatus on astunud vastavaid samme, et võtta sihikule noori, pühendunud inimesi, kes tunneksid igatsust ja armastust Jumala järele. Noor inimene peaks ära tundma Jumala kutse ja pühendama end Temale. Valik on ikkagi Sinu!
Missuguses suunas liigub praegu Eesti adventkoguduse misjoniosakond? Missugust misjonitööd tänapäevases ühiskonnas teha saab, missugused uksed on sinu meelest avatud?
Eesti adventkoguduse misjoniosakond töötab selle nimel, et IGA koguduseliige saaks olla misjonär. “Kõigile, kes on saanud taevase kutse, on usaldatud evangeeliumitöö. Kõigile, kes võtavad vastu Kristuse elu, on määratud töö kaasinimeste päästmiseks…” (E. G. White).
Robert Spengler kirjutas: “Selleks, et pöörata Einsteini, on vaja Einsteini, mitte tema meetodit. Meetod on vajalik, kuid selle täideviija on tähtsam. Ja kui täideviija muutub “sõnumiks”, saame haruldase kombinatsiooni, millel on piiramatu potentsiaal sekulaarse mõistuseni jõudmiseks.” Iga Kristuse teist tulekut ootav kristlane peaks saama elavaks sõnumiks – iga kristlane peaks olema misjonär. Ükskõik kes ta oma ameti või staatuse poolest ka on, peamine eesmärk olgu – päästa inimesi.
Ma arvan jätkuvalt, et kõige tõhusam moodus, kuidas edastada Sõnumit maailmale, on saada inimestega sõbraks.
Me oleme harjunud mõtlema, et misjonitöö on mingi konkreetne töö, mille kohta ma mõtlen, et nüüd ma lähen ja teen misjonitööd, näiteks müün kirjandust või tunnistan teadlikult või viin läbi kodukiriku palvetundi. Mis on misjon sinu pilgu läbi?
Apostel Paulus kirjutas: “Teie olete meie kiri.” Igaüks meist on kiri, mida inimesed loevad iga päev ja igal pool. On tuhandeid , kes pole lugenud midagi Kristusest Piiblist, kuid kes näevad Teda päevast päeva inimeste kaudu. Kogu meie elu on kiri. Ja kui me nimetame end kristlasteks, siis on see kiri Kristusest – meie kaudu avaldatakse maailmale Kristuse iseloom – see on misjon, mida ka sina, armas lugeja, suudad teha! Jumal on armastus. Ka meie peaksime jõudma niikaugele, et meist lähtub armastus. “Aga Vaimu vili on armastus...”
Kas oled oma töös kogenud tunnet, et võitled tuuleveskitega? Teades, et maailm läheb nagunii hukka, nii on Piiblis kirjas, ja et kurjad muutvad kurjemaks ja kirikus käib üha vähem inimesi – kas lootusetuse tunne viljade mittenägemise pärast on tuttav ja kuidas sa sellest üle saad, edasi lähed?
Ma arvan, et see tunne ei ole võõras, kuid jõudu annavad Jumala tõotused. Tark Saalomon ütles kord: “Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all:… aeg leinata ja aeg tantsida; aeg kive pilduda ja aeg kive koguda…, aeg vaikida ja aeg rääkida…” (Kg 3:1-9). Apostel Paulus aga kinnitab meid järgmiste sõnadega: “Ainult käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt…, et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel, võideldes evangeeliumi usu eest, ega lase vastasel heidutada millegagi, mis on neile hukatuse, teile aga pääste tähiseks, ning seda Jumalalt” (Fi 1:27-28). Usun, et Jumal kontrollib olukorda ning Püha Vaim töötab inimeste juures, kutsudes neid meeleparandusele.
Aasta tagasi asus pastoritööle ka sinu poeg Aldar. Igale isale on suur tunnustus, kui poeg otsustab käia isa jälgedes. Missugused olid sinu nõuanded ja hoiatused talle, tundes pastoritöö olemust ja sisu?
Loomulikult rõõmustab mind ja mu abikaasat see, et laps teeb valiku Jumala kasuks. Elu Jumalata on mõttetu ja kurb, samas on elu nii lühike, et tasub juba noores eas teha see õige valik, et hiljem mitte kahetseda. Mis puudutab Aldarit, siis ta on andekas noormees, kellele Jumal on andnud erinevaid andeid. Peamine oht on selles, kui neid ei kasutata õigeks otstarbeks ja ei arendata. Kommenteerides Jeesuse tähendamissõna talentidest, kirjutas mu lemmikautor nii: “Paljud, kellele Jumal on andnud võimed teha suurepärast tööd, saavutavad väga vähe, sest nad püüavad vähe. Tuhanded lähevad läbi elu, nagu neil ei oleks kindlat eesmärki, mille nimel elada, ega taset saavutada... Pea meeles, et sa ei saavuta kunagi kõrgemat taset, kui sa endale sead. Seepärast sea oma tähis kõrgele, ja seejärel samm-sammult, isegi kui see on valulik pingutus, enesesalgamise ja ohvri kaudu, tõuse ülespoole mööda edenemise redelit, kogu selle pikkuses.”
Ühes oma kõnes ütlesid mõtte, mis küsijale on südamesse jäänud: kristlase elu ei ole vaid jalutuskäik päikeselisel aasal, vaid ka surmavarjuorust läbi minemine. Sageli kristlased seisavad silmitsi kahtluste ja kõhklustega, et kus siis Jumal minu elus on, ma olen Talle ju ustav olnud. Kuidas julgustad selliste mõtete kerkimise korral edasi minema, ka sellest surmavarjuorust läbi minema, teadmisega, et Jumal on ka seal?
Jumala tõotused on antud meile, et me ei kaotaks usku ega muutuks araks raskuste ajal. See, et ma elan 21. sajandil, on tegelikult Jumala arm ning Jumalal on plaan minu ja sinu elus. Sa oled unikaalne, kordumatu ning peaksid mõistma oma osa selles elus. Tihti kerkivad probleemid ja kahtlused siis, kui me võrdleme ennast teistega. Aga tasub otsida Jumala tahet oma elus, et inimene oleks kindel oma kutsumuses ja elueesmärkides. Jumal läheneb individuaalselt ja kutsub meid ennast järgima. Pärast eksami sooritamist soovis Peetrus teada saada oma kaaslase saatust, küsides Jeesuselt: “Kuidas on temaga (Johannesega)“? Jeesuse vastus pani kõik paika: “Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!” Meile on antud üks elu. Siin maa peal on see elu lühikene, kuid see elu on Jumala kaitse all, sest Tema tõotus kõlab: „Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan” (Js 46:4). Ja veel: “Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu…” (Js 40:31). Looda Tema peale ja sa ei kahetse!
