See ajakiri peaks lugejani jõudma Kolgata ja ülestõusmishommiku vahele jääval vaiksel rahupäeval. See on kohane hetk, et mõelda sellele, mida pidi Jumal tegema selleks, et kinkida meile, patustele, särav ülestõusmise hommik ja sellele järgnev uus elu. Mida läks vaja selleks, et annulleerida meie kõigi patune minevik ja puudutada meie südant sellise tingimusteta ennastohverdava armastusega, mille olemasolust meil aimugi pole – kuni me kõigi oma eluga hakkamasaamise ebaõnnestunud katsete tulemusena jõuetuina risti all peatume ja saame aru, et on olemas ka teistsugune tee? Selleks läks tarvis Jumala surma, sest Jumala Sõnast loeme, et „Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega...“ (2Kr 5:19)
Läbi oma päevade astudes satume erinevatesse olukordadesse, mõnikord tihenevad meie ümber lausa surmavarjud, kuid keegi meist ei ole üheski raskes olukorras üksi. Taavet laulab oma kuulsaimas laulus: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga!“ (Ps 23:4) See, mis toimus Ketsemanist Kolgatani, kinnitab meile, et Jumal mitte lihtsalt ei ole kohal kõigis meie elu olukordades, vaid et Ta on kogenud täiesti ülekohtuselt üleinimlikku meeleheidet, kohutavat füüsilist ja hingelist valu ja seda kõike ilma pea ühegi inimliku toeta. Ta teab, mida kogeb valu või meeleheidet tundev inimene, aga vahel aitavad meie väga rasked olukorrad meil mõista ja kogeda pisutki sellest valust ja meeleheitest, mida Jeesus koges. Järgnev möödunud talvel asetleidnud lugu tunnistabki just sellisest kogemusest. Need meist, kes meie koguduse palvelisti kaudu sellele kogemusele kaasa elasid ja kaasa palvetasid, said kõik südamest puudutatud Jumala armastuse suurusest. Tõeliseks eeskujuks oli meile kõigile õde, kelle armastus Jumala vastu ja tänulikkus selles väga raskes olukorras haiglas viibides järjest kasvas.
Toon siia tänu Jumala armu eest, et Ta on arste juhtinud, poputanud mind siin lausa pisikeste detailideni, näiteks on siin südamlikud, tähelepanelikud medõed, kes toovad „juhuslikult“ minu lemmikteesid. Praeguse seisuga on olukord paranenud. Jaksan juba püsti seista ja eile tegin taas meie osakonnas isegi esimese pisikese jalutuskäigu. Seda on rohkem, kui oskaksin paludagi.
Teine tänu on puudutuse eest, mille Jeesus mulle intensiiviravis kinkis. Nimelt oli see pimedaimaid hetki seal intensiivis, kui tundsin, et asi oli nii hapu, et kui see veel halvemaks läheb, siis kas ma üldse vastu pean – olin meeleheitel.
Siis vaatasin oma voodi serva seal intensiivravisaalis nende valgete kitlite keskel ja kujutasin ette, et seal istub Jeesus. Ta oli üleni lumivalges rüüs. Minu kujuteldav Jeesus oli majesteetlikult rahulik. Ma ei suutnud oma käsi veel liigutada, sest mu lihased olid halvatud, aga kujutasin ette, et Jeesus hoiab oma auklike kätega mul käest. See käsi oli soe ja pehme. Vaatasin Jeesust ja mõtlesin, et vaene Jeesus! Mina olen siin otsi andmas ja mind ümbritseb nii hoolitsev personal. Ütlesin Jeesusele: „Kallis Jeesus, Sinul ei olnud kedagi, kui Sa ristil agoonias olid. Keegi ei pühkinud Sinu veriseid vorpe, keegi ei hoidnud Su kätt, keegi ei tulnud oma käisega, et Sinu näolt sinna sülitatud sülge maha pesta.“ Ja siis see hetk tundus mu kriitiline olukord seal intensiivis nii tühine! Mul hakkas häbi. Olin nii liigutatud ja hakkasin Jeesust südamest tänama. Tõusin mõttes püsti, langesin Talle rinnale ja kallistasin Teda nii kõvasti, kui suutsin. Kuigi olukord oli endiselt halb, oli minus sellest hetkest mingi eriline rahu. Varsti peale seda läks iiveldamine talutava piirini, kõne taastus, lihased elustusid, näidud paranesid ja mind viidi saalist palatisse jälgimisele.
See hetk oli nii vastuoluline – see oli minu elu pimedamaid öid – ja samas sai sellest minu elu ilusaim jõul. Mul oli ju kõik, mida vajasin – Jeesus! Maailma valgus ja piiritu tingimusteta armastus istus seal voodiserval ja kostis minu eest! Mul ei olnud Talle midagi vastu anda. Tundsin ennast Kolgatal Jeesuse kõrval ristil selle mehena, kel polnud Jumalale mitte midagi anda! Aga Tema, Tema andis mulle kõik! Tema andis mulle oma elu, oma au, oma väärikuse, oma vorbid, oma verised haavad, ja mis suurim ohvritest – Ta loobus ristil alasti abituna valudes rippudes oma lähedasest suhtest Isaga, võttes omal soovil meeleheitlikus igatsuses päästa sind ja mind meie patud oma niigi nõrkenud õlgadele ja taludes Isa viha patu vastu. Ma ei suuda seda vaimset agooniat isegi ette kujutada!
Sellest hetkest adusin, et ükskõik millest me siin elus peame läbi minema, ükskõik kui suur mure, ahastus meil on – Jumal ei anna meile suuremat koormat kanda kui see, mida me koos (!) Jeesusega kanda jaksame! Ja kui mul on Jeesus – on mul kõik! Kas pole imeline?
Südamest tänulik õde Kristuses
Apostel Paulus, kelle sügav kogemus Kristusega on küllap meid kõiki mõtlema pannud, kirjutab oma suurest igatsusest: „... et mind leitaks tema (Kristuse) seest, ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära tema ja tema ülestõusmise väe ja tema kannatamise osaduse ning muutuksin tema surma sarnaseks...“ (Fl 3:9, 10). Ehk on meie ellu ka mõned rasked olukorrad lubatud just sellepärast, et meie tunneksime Tema kannatuste osadust – et meil oleks pisutki aimu kannatustest, mida meie tõttu taluti?
Mul mõlgub meeles veel üks lugu, mida tahaksin siinkohal jagada; lugu, mis õpetab meid taluma meile osaks saavaid solvanguid ja alandusi, vaadates „meie usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes häbist hoolimata risti kannatas temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele“ (Hb 12:2). Selles loos kirjeldatud sündmused leidsid aset Teise maailmasõja ajal Ravensbrücki koonduslaagris, kuhu Betsie ja Corrie ten Boom olid juutide varjamise eest saadetud.
„Iga päev kaotas mõni asi mõtte, mõni asi muutus liiga raskeks. „Issand Jeesus, kas Sa kannaksid ka seda?“
Aga kui ülejäänud maailma muutus aina võõramaks, siis üks asi sai üha selgemaks. Ja see oli põhjus, miks me kahekesi siin viibisime. Miks teised kannatasid, seda meile ei näidatud. Mis aga puudutas meid, siis hommikust peale kuni tulede kustumiseni, iga kord, kui me ei seisnud loendusrivis, oli meie Piibel üha kasvava abi ja lootuse ringi keskmes. Nagu kodutud kogunesid ümber lõõmava lõkke, kogunesime meie selle ümber, sirutades oma südame selle soojuse ja valguse poole. Mida pimedamaks muutus öö meie ümber, seda eredamalt ja tõelisemalt ja kaunimalt põles Jumala Sõna. „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg. Või alastiolek, või häda või mõõk? ... Ei, selles kõiges me oleme enam kui võitjad tema läbi, kes meid on armastanud!“
Betsie luges ja mina vaatasin, kuidas valgus peegeldus kordamööda inimeste nägudelt. „Enam kui võitjad...“ See ei olnud soov. See oli fakt. Me teadsime seda, me kogesime seda igal minutil vaeste, vihatud ja näljastena. Me oleme rohkem kui võitjad. Mitte et me kunagi võidame, me oleme võitjad! Elu Ravensbrückis toimus kahel erineval tasandil – mõlemad olid kujuteldamatud. Üks neist oli nähtav igapäevane elu, mis muutus iga päevaga üha jubedamaks. Teine oli elu Jumalaga ja see läks iga päevaga paremaks – tõest tõesse, aust ausse.
Vahel võtsin ma värisevate kätega märsist Piibli, mis oli muutunud minu jaoks nii müstiliseks, sest see oli alati uus, justkui äsja kirjutatud. Vahel ma imestasin, kuidas tint on juba jõudnud ära kuivada. Ma olin alati uskunud Piiblit, aga praegusel lugemisel ei olnud usuga midagi pistmist. Seal oli lihtsalt kirjeldus sellest, kuidas asjad on, kirjeldus põrgust ja taevast, inimeste käitumisest ja Jumala tegutsemisest. Ma olin tuhandeid kordi lugenud Jeesuse vangistamise lugu – kuidas sõdurid Teda lõid, pilkasid ja peksid. Nüüd olid neil lugudel näod ja hääled.
Reedeti toimusid korduvad alandamised meditsiinilise läbivaatuse näol. Haigla koridor, kus me ootasime, oli kütmata ja seintest õhkus esimeste külmade jahedust. Meil oli keelatud isegi käsi enda ümber hoida, me pidime sirgelt, käed külgedel, irvitavate sõdurite roodust aeglaselt mööda marssima. Ma ei suutnud endale ette kujutada, kuidas võis keegi tunda lõbu nende pulkpeenikeste jalgade ja näljast paistetanud kõhtude nägemisest. Kindlasti pole armetumat vaatepilti kui armastusest ja hoolitsusest ilmajäetud inimese ihu. Samuti ei suutnud ma mõista alastivõtmise vajalikkust, sest kui me lõpuks jõudsime läbivaatustuppa, vaatas üks arst igale ühele kurku, teine – tõenäoliselt hambaarst – vaatas meie hambaid ja kolmas sõrmevahesid. Ja see oli kõik. Me läksime hanereas mööda pikka külma koridori tagasi ja korjasime selga oma ukse taha jäetud X-tähega märgitud kitlid.
Aga ühel sellisel hommikul, kui me värisedes koridoris ootasime, sai veel üks lehekülg Piiblist minu jaoks elavaks.
Ta rippus ristil alasti.
Ma ei teadnud ega olnud sellele mõelnud. Maalidel ja puust krutsifiksidel on kujutatud mingeid riidetükke. Nüüd teadsin äkki, et need riidetükid olid tingitud kunstniku austusest ja aukartusest. Aga, oh, sel hetkel tollel teisel reede hommikul, ei olnud seal mingit austust. Mitte rohkem, kui ma nägin nägudel meie ümber.
Ma kummardusin Betsie poole, kes seisis minu ees. Tema õlanukid olid teravad ja õblukesed sinaka naha all.
„Betsie, nad võtsid ka Tema riided.“
Ma kuulsin enda ees tasast ahhetust. „Oh, Corrie, ja ma ei ole kunagi Teda selle eest tänanud…“
Corrie ten Boom, Raamatust „The Hiding Place“ (Peidupaik)
Ükskõik mis peaks meid elus tabama – nad tegid seda Temale ka. Ja see tähendab, et Ta teab täpselt, mida me kogeme. „Ta on kõiges kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta“ ja „selles, milles Ta on kannatanud kiusatud olles, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse.“ (vt Hb 4:15 ja 2:18)
Kuigi kõik Jeesust tabanud katsumused teevad meid kurvaks, eriti kui mõtleme selle peale, et Tal tuli kannatada meie pärast, ei jäta Jeesus meid nutvatena risti alla. Ta ei taha, et me iialgi unustaksime, mis meie päästmine maksma läks, kuid Tema ütleb, et me astuksime edasi. Et me astuksime, Kolgata mälestus kallina südames tallel, ülestõusmise hommikusse. „Teie kurvastus muutub rõõmuks,“ ütles Jeesus enne risti jüngritega hüvasti jättes ja nad kohtusid Temaga ülestõusmise hommikul. Ka meie võime täna mõtteis seista selles hommikus ja teada, et patt on võidetud ja surm on võidetud. Ja igaüks meist võib Temaga koos olla enam kui võitja kõige selle üle, mis meid siin elus tabab. „Sel päeval te saate tunda, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis,“
(Jh 14:20) räägib Jeesus kogemusest, mille osaks me kõik võime saada Tema ristisurma ja ülestõusmise tõttu. Ja Paulus lisab Jeesuse sõnadele tõotuse uuest elust Jeesuses: „Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus.“
