Jaanus-Janari Kogerman elab perega Viljandis, kust ta töö tõttu on pidevalt reisinud Tallinna ja Riia vahet. Kuidas praegune olukord töid ja tegemisi mõjutanud on ning millised on Jaanus-Janari peamised oskused, rääkis ta intervjuus Helis Rosinale.
Viimase kuu jooksul on Eestis ja mujal maailmas toimunud nii mõndagi, tingituna koroonaviiruse tõkestamise meetmetest. Kuidas see uudne olukord on mõjutanud sinu tööd?
Minu peamiseks töökohaks on nüüd kodune lauanurk ja arvuti. Koosolekud toimuvad samuti videokoosolekutena.
Kui palju see sisulist poolt on mõjutanud?
Seda on väga raske öelda, sest me ei tea, kui rängalt ja karmilt kõik see, mis täna juhtub, kogudusi ja koguduseliikmeid mõjutab. Meil on täna mingisugused hinnangud, aga need ei anna kõige õigemat ülevaadet. Koguduse eripära on näiteks see, et raamatupidamine toimub väikese hilinemisega – esimese kvartali tulemusi annetuste ja kümnise osas näeme nii liidu kui ka uniooni tasandil alles aprilli lõpus.
Oleme praegu olukorras, millega isegi meie esivanemad pole silmitsi seisnud – kogudusehooned on suletud, jumalateenistusi ei toimu, rahvastikuminister on andnud juhised, kuidas praegusel ajal kiriklikke talitusi pidada, eelkõige puudutab see matusetalituste korraldamist. Elame omamoodi ajaloolisel hetkel.
Ka varakristlikul ajal polnud just palju kirikuhooneid lahti. Aga jah, kiriklikke matusetalitusi pole vist riik kunagi varem reguleerinud.
Me teame, et ühel hetkel tahab riik väga sekkuda koguduse tegemistesse, et kuidas üldse Jumalat teenima peaks. Aga see ei ole see seis, kus me täna oleme.
Töötad paralleelselt nii Eesti koguduste liidus kui ka Balti unioonis. Räägi lähemalt, millega sa oma igapäevatöös tegeled.
Täna on minu tööks mõlemas kohas koguduse finantsasjade ülevaatamine ja nende eest hoolitsemine. See loomulikult tähendab ka seda, et tuleb pidevalt nii Eestis kui Balti unioonis kogudusetöö juhtimisega kokku puutuda, sest laekur on üks meie koguduse võtmeisikutest lisaks peasekretärile ja esimehele.
Mis on selle töö juures sinu jaoks kõige nauditavam osa?
See sõltub täitsa olukorrast. Silma paneb särama, kui näen, kuidas Jumal on õnnistanud meie koguduseliikmeid nii, et nemad saavad õnnistada kedagi teist. Seda nii kümnise, annetuste kui ka vabatahtlikkuse ja heategevuse kaudu. Ja kui on näha, et ühel hetkel toob see töö kaasa ka koguduste kasvu, uute inimeste jõudmise kogudusse ja muudetud elud, siis see on see, mille pärast kogudusetööd üldse teha.
Kuidas oled selgitanud oma rolli inimestele, kes arvavad, et laekur on see inimene, kes vaimuliku tööga kokku ei puutu?
On oluline selle töö rollist aru saada. Koguduses on kõik töö, mida teeme, vaimulik töö. Seda mitte ainult tööpäeva jooksul tehtava töö kontekstis, sama olulised on ka meie suhtumine ja olemine.
Mul ei ole olnud ühtegi teist kogemust kui tulla kogudusest liidu juhtkonda läbi pastoriameti, aga arusaam, kuidas kogudus toimib, millised teemad ja mured on pastoritel – see kindlasti aitab. Kokkuvõttes: laekur ja raamatupidaja ei loe lihtsalt tuimalt raha kokku, vaid näevad seda õnnistust, mida Jumal jagab.
Ma olen lubanud, et kaks korda kvartalis olen Viljandi koguduses jutlustamas, mis on minu kodukogudus, ja natuke käin ka mujal Eestis jutlustamas.
Mis sulle koguduses muret teeb?
Meil on laias laastus iga teine koguduseliige selline, kes ei julge proovida kümnise toomist. Siin on meil kasvuruumi.
Mil moel praegu Lätis ja Leedus kogudusetöö toimub?
Seal on sarnane olukord nagu Eestiski – kirikud on kinni ja avalikke jumalateenistusi ei toimu. Neile jõudis see küll nädal hiljem. Aga ka neil korraldatakse veebijumalateenistusi. Eks nemad teevad asju omamoodi, kellel on suutlikkust rohkem, kellel vähem.
Sotsiaalmeedias oled silma paistnud positiivse hoiakuga, näiteks: “Meie esivanemad kutsuti sõtta, meil palutakse kodus istuda. Saame hakkama?” Millised positiivsed aspektid on sinu jaoks praeguses olukorras välja koorunud?
Esiteks, ega negatiivne hoiak midagi paremaks ei tee. Teiseks, koguduse töötegijad ja liikmed püüavad mõtestada, kuidas praeguses olukorras kogudusetööd teha.
Kogudused üle maailma on tehniliselt palju võimekamad ja valmis netipõhist tööd tegema. Võib-olla ka see, et teatud kohtades ja kogudustes suheldakse omavahel nüüd palju rohkem kui varem. Inimestel on nüüd vist natuke rohkem aega ning hool ja mure on võib-olla suurem, kui tavalises olukorras oleks olnud.
Tihedam suhtlus ja natuke teistmoodi mõtestatud töö võiks olla hea tulevikuväljavaade, kui see püsima jääks.
Töö tõttu oled pidanud palju reisima, aga see on nüüd asendunud netitööga. Kuidas sa sõidule mittekuluvat aega nüüd kasutad?
Sõidule kuluva ajaga oli see hea asi, et see võimaldas mõned asjad enda jaoks läbi mõelda ja teha telefonikõnesid, mida muidu ei oskaks päevakavas kuhugi ära mahutada. Täna on selles mõttes isegi natuke keerulisem nende asjade tegemisega.
Mis rollis sa Eesti liidus veel töötad?
Rajaleidjate töö juht olen. Kirjastustööga ei tegele ma enam eelmise aasta peakoosolekust alates. Õigemini tegelen niivõrd-kuivõrd, aga ametlikku kirjastustöö juhti meil liidus ei ole. Kaua ma rajaleidjate töö juht olen, see nüüd natuke sõltub. Praegu kehtiv kokkulepe on selline, et minu volitused kestavad käesoleva aasta suveni.
Ajakirja Meie Aeg sisekaanelt võib lugeda, et kuulud toimetuse kolleegiumisse. Milline roll sul täpsemalt on?
Toimetuse kolleegium saab laias laastus üks kord aastas kokku. Paneme paika tulevikuplaanid ning üritame iga numbri, kes jõudsamalt, kes vähemjõudsalt, enne trükkiminekut üle lugeda, tehes soovitusi ja tähelepanekuid. Seda selleks, et puuduolevad tähed saaksid lisatud ning mitte kõige paremini välja öeldud mõtted saaksid paremini kirja.
Hetkel on adventkoguduse e-poes väike sooduskampaania. Kas see on tingitud ka eriolukorrast?
Inimesed tahaksid ilmselt nüüd, jah, kui juba kodus olema peab ja välja ei saa, tegeleda rohkem lugemise ja muude asjadega. Aga eks meie peamine eesmärk on alati see, et raamatud, mis olemas on, jõuaksid lugejateni. Ega see laoshoidmine neid paremaks ei tee.
Kas praegu toimub rajaleidjate laagri ja teiste sündmuste korraldamisega seotud ettevalmistusi?
Sel aastal pidi Eestis toimuma Trans-Euroopa divisjoni Master Guide laager, mis on juba tühistatud. Rahvusvahelise ürituse korraldamist mai lõpus-juuni alguses oli suhteliselt keeruline ette näha kasvõi osalejate poolest. Aga mis puutub kõikidesse teistesse Eesti üritustesse, siis loomulikult valmistume me selleks, et need toimuksid. Kui aeg lähemale jõuab ja on näha, et nende toimumine ei ole päris võimalik, siis saab need tühistada. Praegu oleme jätkuvalt võtnud plaani selle, et mai lõpus toimuvad laste laulupäev ja perelaager, eeldusel, et avalike ürituste korraldamine on selleks ajaks jälle lubatud ja ohtu inimeste tervisele ei ole.
Eesti liidu juhtkonna liikme ja ka muidu aktiivse koguduseliikmena, kui tihti sa meie koguduse laagripaika Samlikule satud?
See sõltub. Sel nädalavahetusel (märtsikuu viimasel, toim.) näiteks käisime perega seal. Veetsime kena hingamispäeva ning pühapäeval sai tööd tehtud, et mingisugused asjad koristatud saaksid ja üldilme kenamaks muutuks.
Teie peres kasvab kaks poega. Milliseid oskusi-teadmisi oled teadlikult püüdnud neile edasi anda?
Hakkame kaugemalt pihta. Minul on kolm põhilist oskust, mille kohta võib öelda special skills: ma oskan lugeda, arvutada ja Google’it kasutada. Midagi muud mul ei ole.
Oskus lugeda nii, et saad tekstist aru, arvutada ja internetti mõistlikult kasutada on need asjad, mida nad vähem või rohkem on minu käest saanud.
Sellest, et mõlemad poisid hea meelega kirikusse tulevad ja mitmesugustes ettevõtmistes kaasa löövad, on mul samuti ainult hea meel.
Kui sa lapsevanemana oma lapsi kõrvalt vaatad, siis kuidas neil e-kooli õpe läheb?
Meil läheb päris hästi. Kodus on kasvatusteaduste magistrist abikaasa, kes organiseerib samuti koduõpet oma lasteaialastele. Ma olen ka mõned korrad pidanud aitama: liitintressi arvutamist ja üheksanda klassi keemiat, mis on ka puhas matemaatika.
Koduõpe on tore, poistele meeldib. Ilmselt seetõttu, et nad saavad hakkama.
Kas praegune olukord on sinu käesoleva aasta plaane ka kuidagi segi paisanud?
Me jätkuvalt tahaksime Master Guide laagri Eestis ära pidada, juhtugu see siis millal tahes. Plaanidega on olnud nii, et viimased kolm nädalat on olnud otsapidi tulekahju kustutamine ja asjade ümberkorraldamine, uute algatuste tekitamine. Võtame näiteks veebijumalateenistuse ja kogudus.net lehe loomise või võimalike tulevikustsenaariumide kokkukirjutamise, et kogudus ja unioon finantsiliselt hakkama saaksid. Väga palju kahetseda pole jõudnud, et üks või teine asi ära jääb.
Kui mõtled tagasi ajale, kui kogudusega liitusid, siis kui palju on see Jaanus-Janari tänaseks päevaks muutunud?
Vähemalt kaks korda. Olen juba rohkem kui poole oma elust koguduses olnud.
Me muutume iga päevaga. Ma arvan, et kui inimene ei muutuks, eriti kristlasena, siis oleks midagi valesti. Ei ole nii, et peaksimegi jääma staadiumisse, milles olime siis, kui kogudusse tulime.
Üks asi, mis ilmselt iga inimese elus, kes koguduses on olnud, muutub, on see, et ta saab aru, et kõik ei ole siin elus nii must-valge, kui loota ja arvata võiks. Koguduses ammugi mitte. Kogudus on täis inimesi, kelle ainsaks põhipositiivseks omaduseks on see, et nad tahavad olla koos Jumalaga ja tahavad üha rohkem Tema sarnaseks muutuda. Kuna me kõik tuleme nii erinevatest taustadest, siis me ei saa eeldada, et sina tead seda, mida teine inimene arvab, tunneb või usub. Aja jooksul olen hakanud teisi inimesi ja seeläbi ka ennast paremini mõistma.
Kui riigis kehtiv eriolukord ükskord lõpeb, siis mida sa tahaksid esimeste asjadena jälle teha?
Ma saan praegu ka päris palju asju teha, aga kindlasti tahaks inimestega kokku saada. See on ka üks põhjustest, miks me pole laste laulupäeva ja perelaagrit edasi lükanud. Me võiksime nad ju ära tühistada, aga ma usun, et just selline võimalus kokku tulla on midagi sellist, mida inimesed ootavad.
Millega sa tegeled siis, kui sa koguduse ja tööasjadega ei tegele?
Ma võin kõlada tahtmatult nüüd poliitikuna, kes ütleb, et riigikoguliige teeb oma tööd 24/7, aga laias laastus on nii välja kujunenud küll. Töö koos Jumalaga ja kogudusetöö ei ole selline, mis võimaldaks väga palju isegi kella vaadata.
Mul ei ole täna ühtegi sellist hobi, mida saaks päris hobiks pidada. Aeg on otsa saanud. Eric (vanem poeg, toim.) kommenteerib, et mul on ju kogu aeg koosolekud. Ta näeb nüüd väga hästi kõrvalt minu tööpäeva, kuna kodus tuleb terve päev vaikselt käia, sest uks on lahti ja ei tasu sattuda kellelegi kaamerasse või mikrofoni.
Olles olnud meie adventkoguduse kirjandustöö leviku eestvedaja, kui palju raamatuid sa loed?
Kristi (Jaanus-Janari abikaasa, toim.) alailma ütleb, et meil on raamatuid liiga palju – need ei mahu kodus kastidesse ja riiulitesse ära.
Ma olen rõhuva enamuse meie poolt välja antud kirjandusest ka ise läbi lugenud, teatud hulga olen lugenud läbi ingliskeelsena enne seda, kui nad eestikeelsena on ilmunud. Ma ei pea kellegagi võistlust loetud raamatute arvu kohta.
Paraku viimased paar nädalat on seda lugemisaega natuke väheks jäänud. Mul on alati paar raamatut pooleli, mis ootavad, et ühel hetkel võiks lõpule jõuda ja saan järgmise käsile võtta.
Praegu on mul lugemisel Pavel Goia „One Miracle After Another“ ning „Nõuandeid hingamispäevaseks piibliuurimiseks“, mille kinkis mulle minu ristimispäeval keegi Rakvere kogudusest. Siiamaani ei ole ma seda raamatut läbi jõudnud lugeda, ehkki kätte olen korduvalt võtnud.
Nii et mõnel raamatul on päris pikk ooteaeg.
Midagi pole teha, kui häid asju tuleb nii palju peale.
Milline on sinu ideaalne hingamispäev?
See sõltub täiesti olukorrast ja tunnetusest. Ma arvan, et ühte konkreetset ideaali pole olemas. Mõnikord võib ideaalse hingamispäeva üks osa olla see, kui ma ise jutlustan. Teinekord jälle see, kui saan lihtsalt osa teenistusest ja keegi teine teenib. Mõnikord on selleks võimalus olla koos teiste inimestega, teinekord jälle võimalus olla omaette. Eks ta sõltub ka sellest, millised on eelnevad päevad olnud.
Ma arvan, et praegu võiks ideaalseks hingamispäevaks lugeda selle, kui saab teiste inimestega koos olla. Üks asi on hingamispäeval alati hea – saame olla koos Jumalaga.
