Mulle meeldib mõelda, et aeg lendab küll kiiresti, aga juhtuda jõuab selle lennu ajal väga palju. Loomulikult on toimunud ka Eesti Vabariigi loomisest möödunud saja aasta jooksul väga palju. Meie riik on näinud nii edusamme kui tagasilööke. Meie vanemad on meid üles kasvatanud. Oleme pilgutanud silmi lugematu arv kordi ning leidnud pärast igat pilgutust eest jälle uue eluhetke. See hetk on vahel harras, teinekord soovime aga, et see mööduks kiiresti. Soovime või mitte, kiiresti möödub see alati ning on juba pärast järgmist silmapilgutust kadunud minevikku.
Eredamatest hetkedest jäävad aga alles mälestused. Igal aastal tähistavad mitmed adventkogudused üle Eesti mõnda aastapäeva. Sel aastal näiteks tähistab Pärnu kogudus 110. aastapäeva ning Põltsamaa kogudus koos vabariigiga 100. aastapäeva. Väga tihti on selliste aastapäevapidustuste programmis ka üks ajalootund, mil vaadatakse tagasi selle koguduse rännakule — tuletatakse meelde neid samu mälestusi eredamatest eluhetkedest.
Abimaterjaliks on mälestuste meenutamisel muidugi pildid, videod ja muu meedia. Oleme juba ligi kaks aastakümmet harjunud sellega, et kõik need pildid ja videod on salvestatud digitaalselt, enamasti meie arvutitesse ja telefonidesse. Tänu sellele saame mälestusi koguda rohkem ja kiiremini. Lihtsustub ka nende vaatamine ja jagamine lähedastega. Oleme isegi asunud digitaliseerima oma vanu paberpilte ja -tekste. Sellel tehnoloogial on aga üks varjukülg, mida illustreerib järgnev lugu.
Aitasin aastaid tagasi ühel sõbral oma arvutit uuendada. Töö teostamise ajaks pidin kõik arvutis sisaldunud olulised andmed ajutiselt mujale viima. Pärast töö lõpetamist panin need sinna küll tagasi, kuid midagi läks selle protsessi käigus valesti. Sõber langes peaaegu pisaratesse, sest ei suutnud enam arvutist leida üles oma pilte — mälestusi eredamatest eluhetkedest. Õnneks leidsime me need pildid üles, kuid paljud teised sarnases olukorras ainult ehmatusega ei pääse.
Minul on isiklikult elu jooksul üles öelnud kolm arvuti kõvaketast. Andmed olen ma imekombel nende pealt kätte saanud — viimati näiteks taastati mulle ühe firma poolt 250 euro eest 3TB jagu adventkoguduse videomaterjali — kuid tihti jäädaksegi oma piltidest ja dokumentidest lõplikult ilma. Ka selle artikli lugejatest on kindlasti mitmed pidanud tundma seda kaotusvalu. Lisaks tehniliste probleemide küüsi sattumisele võib arvuti või telefon lihtsalt maha kukkudes katki minna, kuskile ära kaduda või varga ohvriks sattuda.
Õnneks saame me kõigi nende murede vastu ennast üsna hästi kaitsta, tehes oma digitaalsetest andmetest varukoopia. Võimalusi on selleks tänapäeval mitmeid. Esmapilgul on kõige lihtsam tähtsamaid asju käsitsi välisele kõvakettale kopeerida. Kõige turvalisem on aga kasutada mõnda internetipõhist teenusepakkujat, kes hoiab oma klientide andmeid turvalistes andmekeskustes. Näiteks nii Dropbox kui OneDrive võimaldavad varukoopiate tegemise oma andmekeskustesse täielikult automatiseerida. Google Photos teenus lubab piiramatult pilte ja videosid „pilve“ laadida täiesti tasuta ja nii arvutist kui telefonist. Valikuid on nii palju, et head ettekäänded varukoopia mittetegemiseks peaaegu puuduvad. Rahalised kulutused välise kõvaketta või pilveteenuse peale on ju tühised, kui neid võrrelda andmete kaotsiminekust tuleneva võimaliku kahjuga.
Tooksin välja veel mõned näpunäited, mida arvesse võtta, kui varukoopia tegemine on mingil põhjusel võimatu. Ära hoia kunagi millegi ainukest koopiat mälupulgal, sest need vidinad on kõige kiiremad üles ütlema, eriti kui neid regulaarselt kasutatakse. Ära võta varukoopiata andmeid reisile kaasa, sest kodust väljas olles on kõige tõenäolisem, et tehnika katki läheb või ära varastatakse. Ära hoia hinnalisi andmeid ürgvanades arvutites, sest ühel hetkel lakkavad need kindlasti töötamast. Ära usalda CD- ja DVD-plaate, sest need võivad loetamatuks muutuda ka lihtsalt tulekindlas šeifis seistes.
Hea küll, pildid ja videod võivad kuskil kõvakettal ju olemas olla, aga kõige olulisemad on mälestused meie endi mälus — need ju kaduda ei saa, eks? Ma julgen arvata, et saavad küll. Saatan on sellest väga huvitatud. Ta tahab, et unustaksin ära oma lapsepõlve, mis õpetas mind elust rõõmu tundma. Ta tahab, et unustaksin ära oma vanemad ja õed-vennad, kes õpetasid mind suhteid väärtustama. Ta tahab, et unustaksin ära tingimusteta armastuse, mis täitis mu südame, kui abiellusin. Ta tahab, et unustaksin ära rahu, mida kogesin siis, kui andsin oma elu Jumalale. Põhiline Saatana meetod oma tahtmise saamiseks on hoolitseda selle eest, et meil ei oleks mitte kunagi aega nende mälestuste meenutamiseks.
Mälestuste unustamiseks enamasti sellest piisabki, et me neid enam üldse ei meenuta. Kui meie elu lendab edasi nii kiiresti, et pole hetkekski aega tagasi vaatamiseks, on suur oht, et oleme tegelikult eksinud. Mälestuste meenutamine aitab meil uuesti läbi elada neid hetki, mis on meie elu muutnud. Meile tuleb meelde, miks oleme teinud valikuid, mis meid tänasesse päeva on toonud. Seepärast tuleks meil võtta aega, et meenutada, taaskogeda, rõõmustada, õppida, vahel ka leinata, aga ka lootust ja usku leida. Olgu see läbi mõtisklemise, piltide vaatamise, päeviku lugemise või vanade kohtade ja sõprade külastamise. Siis ei kao need mälestused mitte kunagi.
Kui ma meenutan neid hetki, mil Jumala rahu on täitnud mu südame ja võimaldanud mul eluga edasi minna, eitab see mul ka tänase päeva raskustes Jumalale kindlaks jääda. Kui meenutan neid põhjuseid, miks ma oma abikaasaga abiellusin, ning kõiki neid rõõmuhetki, mida koos temaga kogenud olen, aitab see mul ka tänasel päeval jätkuvalt täisväärtuslikku abielusuhet hoida. Kui ma meenutan seda, kuidas suhe vanematega ja õdede-vendadega minu elu lapsepõlves üles ehitas, aitab see mul ka tänasel päeval suhteid enam väärtustada. Kui ma meenutan seda, kui lõbus ja muretu mul lapsepõlves oli, aitab see mul ka tänasel päeval vabamalt võtta ja elust rohkem rõõmu tunda.
Eelmisel suvel käisin jälle jalutamas Põltsamaal, kus veetsin esimese osa oma lapsepõlvest. Muutunud on palju, samas nii vähe. Mõned päevad tagasi vaatasin veel hommikul voodis lebades telefonist pilte, kuidas kümne aasta eest koos abikaasaga oma vanematel külas viibisin. Seejärel sõitsin koos perega neile päriselt külla, et neid mälestusi paljundada. Hiljuti avasin arvutis mõningaid tööga seotud vanu projekte. Vaatasin neid ja muigasin. Ma ei taha neid mälestusi kaotada!
Sada aastat Eestit! Vägev! Meenutagem kõike seda erilist, mida Jumal meile või meie esivanematele selle aja jooksul on andnud. Mis aga veel olulisem, tehkem rohkelt uusi meeldejäävaid mälestusi, käsikäes Jumalaga! Aga ärgem selle juures siis unustagem oma digitaalsetest mälestustest varukoopiat teha.
