Kui ma meie Issanda ees palves olin ja küsisin: „Millega sel korral ajakirja lugejaid julgustada?“, tuletas armas Issand mulle meelde aastatetaguse loo, millest minu usk toona tublisti kinnitust sai. Jagasin seda lugu tol ajal ka mitmes koguduses, seetõttu võib see mõnele lugejale tuttav ette tulla.
Ühe kevadise tööpäeva lõpul mõtlesin enne töölt lahkumist lugeda internetist midagi vaimulikku ja leidsin end lugemast kristlikku lehte Kuulutaja, millest võib sageli leida inimeste kogemusi Jumalaga. Lugema hakates ei teadnud ma, et Jumalal on järgneva looga plaanid ka minu jaoks.
Kartulilugu
Teise maailmasõja ajal Hohensalzas juhtus meil eriline lugu.
Kui olin kord haigena Königsbergis, võisin kogeda, et meil on rikas Isa taevas, kes hoolitseb oma laste eest. Tookord ütlesime endale: raha pärast ei taha me enam kunagi muretseda. Isa taevas teab, mida vajame.
Nüüd Hohensalzas pidime saama uue õppetunni. Tookord oli neil aladel toiduga õige hea olukord võrreldes näljaajaga pärast sõda, võiks nimetada isegi, et jätkus rikkalikult. Meil käis palju külalisi ning majas olid ka mõned Berliinist väljasaadetud lapsed, keda oli õnnistatud ülihea isuga — nad olid täitmatud.
Ühel päeval ütles meie poolakast majaabiline mulle: „Pastoriproua, meie kartulid hakkavad lõppema.“ Oli alles jaanuar ja kartuleid pidi jätkuma juulikuuni. „Noh,“ arvas ta, „kui nii palju külalisi käib, siis pole ka mingi ime, et kartulid otsa saavad.“ „Jah, aga Jumala saadetud külalisi ei tohi ka ukse taha jätta,“ vastasin mina. „Siis peab armas Jumal ka kartulite eest hoolitsema.“ Selle järel läks ta toast välja.
Jäin järele mõeldes seisma. Mida tahtis Issand mulle öelda? Pidin ma hakkama jaopärast andma ja lastele ette kirjutama, kui palju nad tohivad süüa? Kas võisin ma Jumalat usaldada, et Tema kartulite eest muretseb? Hilisemal ajal pidime kõik õppima jaopärast sööma, tookord oli see meile võõras. Palusin selgust, aga seda ei tulnud.
Tookord oli mul üks salmikastike, kus oli palju lehekesi Piibli kirjakohtadega. Teadsin küll, et Piiblit ja taolist salmikogu ei või tarvitada oraaklina. See oleks ebausk. Aga tookord palvetasin Issanda poole, et Ta võiks oma rumalale lapsele kasvõi selgi viisil vastata. Kui see ei pea nii olema, tulgu siis mulle salm, millel selle looga tegemist pole. Seejärel haarasin kasti ja tõmbasin sealt salmi. Lehekesed olid aga nii õhukesed, et kolm tükki olid kokku jäänud.
Kui ma märgitud kirjakohad avasin, siis tuli esiteks Ps 91:14, 15: „Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime. Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.“
Teine oli Mt 8:26: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?“ ja kolmas Lk 12:7: „Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!“
See oli selge vastus. Ma ütlesin: „Issand, ma tänan sind. Ja kartulite pärast ei taha ma muretseda. See on nüüd Sinu mure!“ Oli kolmapäev või neljapäev.
Pühapäeval oli meil koguduse koosolek. Seekord olid külalised tulnud Posenist (Poznanist). Nende hulgas oli üks lennuväeinsener, usklik mees, kes kogudusele ka kõneles.
Koosoleku järel istusid külalised meie juures kohvilauas. Insener oli meil esimest korda. Korraga pöördus ta minu poole ja küsis: „Pastoriproua, öelge palun, kuidas teil kartulitega on?“ Vaatasin teda üsna imestunult ja küsisin: „Kust tuli teile mõte kartulite pärast küsida?“ Tookord polnud taoline küsimine tavaline. Siis ta ütles: „Mulle anti ülevalt korraldus teie eest hoolitseda.“
Saime lennuväelt neli tsentnerit kartuleid. Aga see polnud veel kõik. Järgmisel päeval tuli maalt tuttav külla. Mida ta kaasa tõi? Seljakotitäie kartuleid. Siis saime postipaki lähedasest mõisast, kus meie poisid olid koolivaheajal olnud. Pakis olid kartulid! Järgmisena tuli läbi Saksamaa rongiga Badenist kott kartulitega. Seal oli veel lisaks teisigi häid asju nagu suhkur, kakao ja õunad, aga ei puudunud ka kartulid. Seejärel tõi üks talumees meie oma kogudusest tsentneri kartuleid. Lühidalt — kartuleid tuli igast kandist ja meil jäi vaid imestada ja tänada.
Ühel päeval kohtasin tänaval üht naist meie kogudusest, kes kaebas oma häda: tema kartulid olid lõpukorral. Ma jutustasin talle, mida olin kogenud, ja kutsusin teda meile, et ta võiks meie küllusest osa saada. Kui ma koju jõudsin, ütles abikaasa: „Sel ajal, kui olid linnas, helistas õpetaja Hirsch ja ütles, et ta tahab meile kartuleid saata. Kui ta oli käsikäruga kahte kotti kartuleid rongile toomas, siis kohtunud temaga keegi naine ja küsinud, kuhu ta kottidega teel on. Kuulnud, et pastor von Holsti suurele perele kartuleid viimas, oli too naine omalt poolt veel tsentneri lisanud.“ Nii saime sealt veel kolm tsentnerit kartuleid ja olime rikkalikult varustatud.
See oli imepärane puudusest läbi aitamine. Et mitte unustada tänu, kirjutasin selle kartuliloo üles, paljundasin ja kinkisin oma abikaasale sünnipäevaks. Varsti selle järel oli insener lennuväest jälle meil, ma andsin temalegi kartuliloo koopia ja ütlesin: „Teie tegite alguse. Teie peate nüüd ka nägema, kuidas asi jätkus.“ Ta võttis lehe kaasa ja peagi oli ta selle Posenis kogudusele ette lugenud. Pärast koosolekut tuli üks talumees ta juurde ja ütles: „Teie kartulilugu meeldis mulle väga. Tahan ka selles kümne tsentneriga osaleda.“ Meie olime rikkalikult varustatud, aga nüüd läks see kartulilugu Posenis edasi. Kahjuks ei tea ma üksikasju, aga paljudel juhtudel olevat see olnud sarnane meie looga.
Üks mees oli kartulilugu koosolekul kuulnud. Mõni aeg pärast seda oli ta naine kaevanud: „Meie kartulid on lõpul. Kelle poole me peaksime pöörduma? Kes võiks meid aidata?“ Mees arvas: „Me ei pöördu inimeste poole, me palume Jumalat kartulite pärast.“ Seda nad tegidki ja vaevalt olid nad palve lõpetanud, kui uksekell helises. Kui nad avasid, seisis seal insener lennuväest oma autoga. Ta oli toonud neile kümme tsentnerit kartuleid.
Tookord ütlesime endale: „Me ei taha enam kartulite pärast muretseda.“ Me olime kogenud, et Isa taevas hoolitseb oma laste eest üle palvete ja mõistmise. Järgneval ajal oli küll mõnikord ka üsna ilma kartuliteta olukord, pidime ka nälgima ja puudust kannatama. Kas Taevaisal polnud enam võimalik oma laste eest hoolitseda? Siiski. Tema oli ja jääb rikkaks. Kui Ta laseb meid puudust kannatada, siis Ta teab, milleks see hea on.
Tema lapsed peavad Teda usaldama.
Margarete von Holst
Lugemise lõpetanud, asusin koduteele ning kui olin koju jõudnud ja vaevalt koduukse sulgenud, helises uksekell. Uksel seisis vend Tiit, tal oli kartulikott käes ja ta küsis: „Ega sul kartuleid vaja ei ole?“ Kui tal oleks kotis olnud ükskõik milline muu toiduaine, ei oleks ma ilmselt näinud mingit seost just äsja loetud kartulilooga. Nüüd kogesin, et see lugu elab edasi. Sel kevadel oli Tiit kartulikotiga ukse taga veel vähemalt neljal korral ja see juhtus alati, kui mul olid parasjagu kartulid otsa saanud. Kord oli see kartulikoti saabumine nii täpselt ajastatud, et just samal hetkel, kui ma kallasin tühjenevast kartulikotist viimaseid kartuleid välja, seisis Tiit uue kotiga ukse taga.
Aga see kartulilugu ei lõppenud seal ja siis. Kuna see oli tore julgustav lugu, jagasin seda igal võimalusel ka teiste kristlastega. Ja enamasti „juhtus“ nii, et kuulajate hulgas oli ikka mõni inimene, kes vajas kartuleid, ja mõni inimene, kel oli kartuleid üle ja kes oli valmis neid jagama. Mäletan Rapla koguduses nähtud kartuliloo jätku. Peale seda, kui olin neile seda lugu jaganud, ütles üks õde: „Aga minul on ka kartulid otsas.“ Ja sealsamas vastas teine õde: „Mul on siinsamas keldris kaks kotti kartuleid, sa võid need endale saada.“
Jumal kannab meie eest hoolt. Paulus, kes tegi Jumalaga palju kogemusi, kirjutab filiplastele: „Aga küll minu Jumal täidab kõik teie vajaduse oma rikkust mööda auga Kristuses Jeesuses.“ (Fl 4:19) Kui meie palume ja täname, siis Jumal täidab meie vajadused, ja mitte ainult kartulite järele.
Koloslastele kirjutades palub Paulus: „…et saaksid kinnitust nende (laodikealaste ja kõigi nende, kes Tema palet lihas ei ole näinud) südamed, olles kokku liidetud armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkusesse ning tunnetaksid Jumala saladuse, Kristuse, kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded.“ (Kl 2:2, 3) Paulus peab siin täielikku mõistmist rikkuseks ja soovib, et tema kirja lugejad saaksid aru, et kõik tõelised aarded peituvad Kristuses. Kui me Temale vaatame, siis teame, milline on Jumal ja kuidas Ta meisse suhtub. Jumal andis Jeesuse meile: elama inimesena oma vendade hulgas, toitma ja tervendama ja armastama; armastama sel määral, et Ta andis oma elu ristil, et meie võiksime elada. Kui me neid lunastuse aardeid Kristuses avastame, siis pole meil põhjust kahelda ka selles, et Ta meie toidulaua või muude igapäevaste vajaduste eest hoolt kannab. Tema on „leib taevast, mis annab maailmale elu, ... et inimene seda sööks ega sureks“ (Jh 6:33 ja 50) Ta ei taha, et me otsiksime Teda vaid seetõttu, et meie kõht saaks täis (Jh 6:26) – ehkki ka see on suur põhjus tänulik olla –, vaid et meiegi saaksime aru, et „elu on enam kui toidus“ (Mt 6:25) ja Jeesus pakub meile tõelist elu Temaga ning me võime Tema armus ja väes aidata täita oma kaaslaste vajadusi.
