„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:14) Nii loeme Jeesuse inimeseks sündimise ja elu kohta siin maal. Johannese evangeeliumi esimest salmi lugedes teame, kes see Sõna on, sest seal öeldakse, et „Sõna oli Jumal“. Olen mõelnud selle üle, miks Teda Sõnaks nimetatakse, ja leidnud, et Ta on Sõna, sest terve Jumala Sõna – Piibel – räägib Temast. Ta on Sõna, sest sõnades saab avalikuks see, mida mõeldakse, ja Jumala mõtted said avalikuks Jeesuse elus; see, milline Jumal on, sai avalikuks Jeesuse elu kaudu. Sõna tuli meile näitlikult ära seletama, milline on Jumal tegelikult.
See tunnistus, mille Jumal tahab maailmale anda, ei piirdunud aga Jeesuse tunnistusega. Sõna tahab ka täna lihaks saada, et kõik see, millest Piibel kirjutab, võiks ka täna tõeks saada ja Jumal saaks austatud oma laste elu kaudu. Paulus kirjutab efeslastele oma soovist, et Isa annaks neile „oma au rikkust mööda saada tugevaks tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks nende südameis ja te oleksite juurdunud ja rajatud armastusse, et te võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse; et te oleksite täidetud Jumala kõige täiusega“ (Ef 3:16–19). Niisiis tahab Jumal oma Vaimu läbi elada meie südames, et oleksime juurdunud ja rajatud armastusse, ja täita meid Jumala kõige täiusega. Ja kui Jumal annab meile käsu armastada, siis selle eelneva Pühakirja teksti kohaselt teeb Tema ise oma kohaloleku läbi meis selle käsu täitmise võimalikuks.
Ühest sellisest kogemusest kirjutab Lea.
Olen pikka aega püüdnud mõista ja ka ellu rakendada oma ligimese armastamise käsku. Olen mõistnud, et see on väga oluline, tegelikult esimene asi, mida Jumal meilt ootab. Olen kordi ja kordi lugenud: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis“ (Jh 13:35) ja „Sellest ilmneb, kummad on Jumala lapsed ja kummad kuradi lapsed. Ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, ega see, kes ei armasta oma venda“ (1Jh 3:10) ja tundnud, et see on midagi väga olulist, aga ma ei mõista seda täielikult ega ka ela selle kohaselt.
Hiljuti osasaamisteenistusel alandudes oma koguduse õe jalgu pesema palusin ma südamest: „Jumal, anna mulle mõista, mis asja me siin ajame ja mida see tähendab.“ Ja selle õe jalga oma kätte võttes tundsin ma, kuidas imelise suure lainena vallutas mu südame armastus selle õe vastu, süda tundis imelist eesõigust selle teenistuse läbiviimisel ja sel samal hetkel teadsin ma, et see on vastus minu palvele.
Armsad, kui me üksteist ei armasta, ei ole meil Jeesust ja nii lihtne see ongi. Ja muidugi kandus see südame seisund üle igale inimesele, kes sel päeval mu teele sattus ja see on nii tänaseni. Mu tänu on nii ütlemata suur, et Jumal on mulle taas avanud ühe oma suurtest tõdedest. Õhtul palves mõeldes kõigele sellele, mis oli minuga toimunud, tundsin taas erilist Jumala ligiolu, peaaegu füüsiliselt tuntavat ligiolu ja Tema tohutut piiritut armastust meie vastu, et mu huuled ütlesid kui iseenesest: Jumal, ma armastan Sind!
Tagasi vaadates näen, kuidas Ta vastab palvetele, kuidas Ta juhib ja õpetab ja kasvatab. Palusin hingamispäeva pühitsemise pärast – ja mulle kingiti kogemus, palusin ustavust kümnises, mulle kingiti kogemus, palusin patutunnetust, selle hukutava mõju mõistmist – mulle anti see kogemus, palusin armastust oma õdede-vendade vastu – mulle kingiti kogemus. Ja ma tean, et ma olen teel, Jumal juhib ja käib kõrval ja hoolitseb selle eest, et see tee viiks kord igatsetud koju, see tee viib mind kohtuma oma Issandaga. Ja tean, et kord, kui seisan Tema ees, ei küsita mu käest teaduskraadi teoloogias, isegi ühtegi teoreetilist küsimust. Küsitakse vaid seda, kas olen Teda armastanud ja ma olen nii tänulik ja õnnelik, et võin vastata Talle – ma armastan Sind!
Lea Tombu
Lugedes Pühakirjast selliseid tekste nagu Lea kogemuses toodud tekst 1Jh 3:10 oleme silmitsi tõsiasjaga, et kui meis pole armastust, siis me pole Jumala lapsed, vaid kuradi lapsed. Ja seda hoolimata kõikidest teadmistest, mis meil Pühakirja või Jumala kohta on. Jumal armastab meid ja igatseb oma armastuse meie südamesse panna, aga meie peame oma südame avama.
Madalates kohtades on alati vett, on keegi öelnud. Oma isekuse ja armastuse puuduse äratundmine muudab meid alandlikuks ja ajab meid lahendust otsima. Ja lahendus on Jumala Pojas, kes muuhulgas alandus pesema oma jüngrite jalgu. Vahetult enne Ketsemani aia ja Kolgata mäe kogemust tahtis meie Lunastaja anda oma järgijaile eeskuju armastavast teenimisest. Kui me mõtleme meie alandlikule Issandale, kes tuli siia maailma inimesi teenima; Issandale, kes Peetrusele ütles: „Kui ma sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga“, siis muutub ka meie süda alandlikuks ning Jeesus saab oma armastuse meie südamesse valada ja see armastus meis näitabki, et meil on „osa Temaga“. Tema täidab kõik meie vajadused oma rikkust mööda (vt Fl 4:19) ja Tema armastus on meie tõeline vajadus. Kui ka sina palud, saab ka sinu vajadus täidetud ja sina oled omakorda valmis minema ja täitma oma teenimistööga järgmiste inimeste vajaduse armastuse järele.
Järgmine lugu aga kinnitab meile, et kui me niiviisi armastades ja Jumalale kuuletudes teenime, siis ei jää inimeste südamed meie ümber puudutamata. Ja loomulikult pole puudutajad meie, vaid armuline Jumal, kes tahab meile pakkuda kogemusi oma alalisest kohalolust ja hoolest.
Olin üksi meie elutoas, olin haige ja pidin diivanile pikali heitma, kui äkitselt tuli mõte, et läheks hoopis suurte akende alla kiiktooli ja kuulaks mingit jutlust. Väljas sadas parasjagu vihma ja oli maru. Eemalt oli lähenemas äike. Kusjuures see oli esimene(!) äike, mida kaheksa siin elatud aasta jooksul näinud olen. Ma armastan äikest ja tormilist ilma, ja olen justnimelt äikest siin aastaid taga igatsenud. Vaatasin siis jutlusi, mis meie advent.ee lehel järjekorras olid, ja nägin, et sinna on ilmunud aastavahetuse luulekava. Kuigi pidin hoopis teist jutlust kuulama hakkama, panin just selle mängima.
Kui siis äike sähvima hakkas ja oli tuul ja maru ning vihma ja rahet peksis vastu akent, hakkasin kuulama seda luulekava ja olin imestusest sõnatu: terve see luulekava rääkis just sellest, mis meil siin akna taga toimus!
Need tekstid liigutasid mind sügavalt, klaverimängu ajal palvetasin ja pisarad voolasid. Kuidas see mind taas raputas, puudutas ja kinnitas! Selle luulekava ajal liikus äike paremalt poolt mere kohalt otse meie pea kohale, seejärel vasakule eemale mäe kõrvale. Kui minu abikaasa tuppa tuli ja ütles: “Oo, äike!“ – sest ka tema armastab äikesetorme, siis oli enamus luulekavast läbi ja äikesetorm kaugustesse liikunud. Mõtlesin hämmastusega, et kuidas Jumal seda teeb?! Ma näen kaheksa aasta jooksul esimest korda siin äikesetormi selle ilus ja valus tervikliku vaatemänguna ja samal ajal jutustavad inimesed tormist, marust, tuulest ja äikesest?! Ja see on niimoodi ajastatud – sekunditega! See on hämmastav! Ja need klaverilood seal vahel olid nagu pärlid, et iga killukene jõuaks südameteni ja inimestel tekiks moment vestluseks Jumalaga. Et tekiksid avatud vestlused Tema, meie elu Loojaga.
Suurim tänu Jumalale, kes meie armastab ja meid ei ole unustanud ning meid nii imeliselt kinnitab!
Kristi Taidla
„Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.“ (Rm 8:14) ütleb Jumala Sõna. Palume siis, et Jumala Vaim juhiks meid meie päevadest läbi, et Tema saaks meid usus kinnitada ja kasutada meid teiste kinnitamiseks. Ja nagu eelmine lugu kinnitas, on Tema abi absoluutselt õigeaegne, just nagu loeme Pühakirjast Hb 4:15: „Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.“
