Kui teie kooselust oleks kirjutatud raamat, siis milline oleks esimene peatükk ehk kuidas te tuttavaks saite?
Jaan: Ma arvan, et selle pealkiri peaks olema kas Armastus või Armastus esimesest pilgust või midagi taolist.
Kui rääkida algusest, siis need olid tõsised aastad. 1958. aastal sain sõjaväest vabaks. Olin südamest kristlane, kuid usust teadsin minimaalselt. Igatsesin rohkem teadmisi saada. Olin õppinud Tallinnas trammijuhiks, käinud sõjaväes ja seejärel töötasin trammijuhina. Elasin Tallinnas üksinda, ilma tõsiste sõpradeta. Viinavõtjad mulle ei istunud ja tõsiseid tütarlapsi ka ei olnud, kes oleks kristlased olnud. Nii et olin päris üksi.
Käisin kirikutes, niipalju kui neid Tallinnas oli, kus ma midagi aru sain – eesti keelt ma absoluutselt ei osanud. Nõnda elasin Tallinnas, kuni Taimi tuli Saaremaalt ja õppis ka trammijuhiks. Taimi oli ilus tütarlaps ja hakkas mulle meeldima. Vahetevahel sõitsime trammidega, saime niisama kokku. Aga mina ei osanud eesti keelt, tema ei rääkinud jälle vene keelt. Nii et suhtlemist praktiliselt ei olnud.
Kuni ükskord oli selline omamoodi huvitav juhtum: kui trammijuht jäi ringi peal 2 minutit hiljaks, siis talle pandi selle ringi kohta märge – praak. Lõpp-peatuses oli dispetšer, kes aja ametlikult fikseeris. Mina ootasin seal oma trammiga, paar minutit oli pausi, ning dispetšer ütles: “Näe, Lobjakas tuleb, jäi hiljaks. Pani praaki.” Mina ütlesin, et ärge pange talle. Tema vastas, et ma panen siis sulle. Mina ütlesin: ”Pange, jah.” (Muigab).
Ja kui Taimi jõudis sinna, siis dispetšer ütles: ”Näe, see poiss vaatab sind. Ta ei taha, et sulle pannakse praagi märge, lubas enda peale võtta.” Sellest päevast alates hakkas Taimi ka mind natuke vaatama. Ja nii see väikene tutvus algas...
Taimi: Meie tutvus oli väga lühike, see oli tõesti armastus esimesest silmapilgust. Me olime ainult ühe kuu tuttavad. Siis me ei saanudki veel õieti abielluda, sest tema oli vene usku ja mina adventist. Sel ajal ei tohtinud, kui üks oli ühte ja teine teist usku, abielluda. Enne peab samasse usku tulema. Jaan ristiti, aga enne olime siiski juba registreeritud. Vend Aug ristis Jaani Tallinna adventkirikus ja peale seda õnnistas meie abielu vend Köömnemägi meie kodus. See oli kogu meie pulm.
Oli raske aeg. Ma tulin maakodust – isa oli sõjas langenud, ema kasvatas meid vennaga üksinda. Kui abielluma hakkasin, sain just kahekümne-aastaseks. Nii et sain 8. aprillil 20-aastaseks ja abiellusime 28. juulil 1958. Kui Köömnemägi meid laulatas, olime ainult kahekesi, nii et kahjuks pole sellest isegi fotot. Sel ajal oli väga vilets aeg, praegu on ikka tõesti väga head ajad. Väga suured võimalused on.
Tõesti, mulle hakkas see poiss väga meeldima. Ta oli nii ilus. Ta ei olnud küll väga pikk, aga minust ikkagi 4 cm pikem – mõõtsime täpselt ära. Ja tema on minust kolm ja pool aastat vanem. Ta oli väga hea ja hell minuga, ma ei jõua ära kiita. Ma olen mõelnud, et kui sellest üks raamat kirjutada, tuleks väga ilus raamat.
Niimoodi ei ole vist keegi oma pruuti armastanud, kui tema mind armastas. Nii nagu meie lapsedki ütlevad, et kui te oma 50. aastast pulma-aastapäeva tähistate, siis ärge püüdke seal kellelegi midagi näidata, vaid olge südamlikud. Tõesti, meie abielu on olnud selline südamlik ja ilus, ma olen iga päev Jumalat palunud, et ta hoiaks minu kallist Jaanikest, et tal ei tuleks mingit haigust, et ma ei peaks üksi jääma. Niisugust meest vist teist ilma pealt ei leia!
Milline osa on Jumalal teie abielus?
Taimi: Väga suur. Ilma Jumalata ei tule abielu kõne allagi.
Jaan: Minu jaoks oli see oluline, sest igatsus oli abielluda ainult uskliku tütarlapsega. Ma algul ei teadnud, et Taimi on kristlane. Saime tuttavaks ja siis nagu ikka... vahel rääkisime juttu ja käisime jalutamas. Ja ükskord seisin pargis ja nägin, et tema läks kuhugi viiuliga. Kui järgmine kord kohtusime, küsisin, et kus sa käisid viiuliga. “Käisin mängimas.” Küsisin, et kus sa käisid mängimas. “Käisin kirikus.” Ja siis ma juba arvasin, et võib-olla ta on kristlane...
Taimi: Kas ma tohin lisada? Mul on see puu ka meeles, mille all me Kadrioru pargis olime. Kui Jaan küsis, et kas ma olen kristlane, vastasin “Jah.” Siis ta sai nii rõõmsaks, võttis mind sülle (seda rääkides tulevad nii Jaanil kui ka Taimil pisarad silma), viskas mind kõrgele õhku ja üks oks kriipis mul laupa ja verd hakkas voolama. Muidugi ta ehmatas ära, mis juhtus. Aga see oli tohutu õnnelik silmapilk. Ja siis ta võttis välja oma Piibli ja ütles, et tema igatsus on, et saaks seda koos oma väljavalituga lugeda. Nii me istusime seal pingi peal ja lugesime Jumala Sõna.
Jaan: See väike raamatuke oli Uus Testament vene keeles. Piiblit polnud ma näinud, ei teadnudki, missugune see on või kust seda saab. Preester kinkis selle mulle. Käisin kurtmas preestrile, et näe, Jumalat usun, aga ma olen nii patune, südamerahu ei leia, et mis ma nüüd pean tegema. Siis preester võttis pisikese taskutestamendi ja andis mulle lugeda. Lugesingi. See oli mul alati taskus. Kui jalutamas käisime, oli see ka mul kaasas.
Taimi: Pärast seda, kui ta kuulis, et olen kristlane, küsis veel, et kas tulen talle naiseks. Vastasin, et ütle eesti keeles: “Ütle mul.” (Taimi teeb vene aktsiendiga järele, kuidas Jaan üritas neid kahte sõna öelda. Mõlemad naeravad.) Ütlesin, et ütle ilusti. Ja siis ta oli terve aeg trammi peal õppinud neid kahte sõna hääldama ja vahepeal teise konduktori käest küsinud, et kas kõlab juba eesti keele moodi. Harjutas niikaua, kuni selge oli.
Kas teie vanemad või teised koguduse liikmed teile kaasa valikul ka mingeid soovitusi andsid?
Taimi: See on kaunis kurb jutt. Ema näiteks keelas absoluutselt venelasele mehele minna. Ema ei teinud vahet, kas inimene on ukrainlane või venelane. Ma küll püüdsin tõestada, et ukrainlased on ikka teine rahvus. Aga ema oli oma seisukohas kindel – ema elukohast umbes kahe kilomeetri kaugusel elasid venelased ja nad olid väga mustad ja ropud ja niisugused... ühesõnaga mitte meeldivad inimesed. Ja nüüd, et tema tütar läheb mingisugusele venelasele mehele?!
Aga kui nüüd edasi rääkida, kui olime mõlemad Tallinnas trammijuhid, meile sündis esimene poeg. Ema oli üksinda maal. Ta pidas mitut ametit – oli segafarmi juhataja ja ka farmi juhataja. Aga tal oli süda väga haige. Arst ütles, et ega ta kaua ei ela. Ja ta ei olnudki vana, üle neljakümne. Jaan oli väga heatahtlik ja selline hästi hea südamega mees ning ütles, et võtame ema enda juurde. Meile kingiti pulmapäevaks töökoha poolt korter Tallinna kesklinnas, see oli suur korter. Seal oli meil natuke ruumi. Kui olin esimest last sünnitamas, oli ema juba meie juures. Nad tegid Jaaniga parajasti remonti. Ema mul ühtegi sõna vene keelt ei osanud. Ja Jaan ei osanud eesti keelt. Ja nüüd räägib Jaan edasi...
Jaan: Ma mõistsin Taimi ema, sest teadsin, et ta ei taha, et Taimi abielluks võõramaalasega. Siiski sain aru, et me armastasime teineteist ja seega tuli tõestada, et siin ei ole midagi karta.
Mulle meeldis ema juures see, et kui meil oli plaan juba abielluda, küsisin Taimi käest, et mis ema arvab, kus peaks laulatama – kas teie või minu kirikus. Lisasin, et minu jaoks on see väga tähtis küsimus. Ema ei öelnud, et meie omas, vaid: “Seal, kus õige on.” See vastus mulle meeldis.
Taimi: Räägi sellest ka, kuidas te remonti tegite. Sellest “las olla” jutust, see on nii naljakas.
Jaan: See on nii koomiline. See eesti keele õppimine on, nagu ta ikka on. Arvasin, et saan keele palju rutem selgeks. Olime juba üle aasta abielus ja ma ikka nii vähe oskasin. Siis, kui Taimi oli haiglas Olegi sünnitamas, tuli meil remont teha. Ja siis nii palju, kui oskasin, rääkisin, ülejäänu näitasin kehakeele ja käte abil. Ja siis mul jäi meelde eestikeelne fraas “las olla”.
Taimi: Ja kui ema küsis millegi kohta: “Kas nii?”, siis Jaan vastas: “Las olla.” See oli praktiliselt ainuke asi, mida ta eesti keeles oskas öelda.
Jaan: Ma ikka oskasin rohkem, aga see oli selline universaalne kindlalt selgeks õpitud väljend.
Igas elus on ka probleeme ja keerdkäike. Kuidas teie neist jagu olete saanud?
Jaan: Mulle tuleb meelde ühe vana jutlustaja jutt – perekond on nagu paradiis ja igas paradiisis on madu. Ka meie perekonnas on lahkarvamusi, teistmoodi mõtlemist. Ikka tuleb vaidlusi. Ja pahandusi. Aga mida meie oleme õppinud, mida mina olen õppinud...
Taimi: Ja mina ka – üksteisega arvestama!
Jaan: Me oleme õppinud andestama, ära leppima ja mis kõige tähtsam – unustama.
Taimi: Ütlen seda veel juurde, et Jaan on üks väga hea mees. Kui tal tuleb mingi mõte pähe, ta kas või telefoni teel helistab: “Kuule, kallis, mis sa arvad... kas teeme niimoodi või niimoodi... Ma tulen koju, räägime läbi.” Ja siis räägime läbi. Ta on väga hea, ei aja kunagi oma tahtmist peale, nagu Piibel ütleb: “..naised, kuulge meeste sõna”, vaid me oleme võrdsed. Ta ei suru mulle oma mõtteid peale ega ütle, et teeme nüüd raudselt nii.
Tegelikult on elus väga palju probleeme, mida tuleb lahendada. Elu on pikk, viiskümmend aastat on ikka väga pikk aeg. Samas tundub, nagu oleks läinud linnulennult – justnagu oleks ma eile abiellunud. Aga üldiselt on väga ilus elu olnud. Isegi ema, kes möödunud aastal suri, ütles: “Ma tahaksin teie kuldpulmas olla. Aga ma arvan, et ei saa – ma olen juba nii vana.”
Ma tahan veel seda öelda, et ehkki ema keelas mul venelasele mehele minna, minu süda ei lubanud teistmoodi. Kui me registreerisime, siis ema ei tulnud. Me ei tohtinud emale üteldagi. Minu vend oli kohal ja veel mõned lähedalt sugulased. Samal registreerimise õhtul, see oli nädala sees, ostsime viinamarjamahla ja tordi ning läksime maale emale külla. Ema lüpsis parajasti karjalaudas. Me läksime sinna ja ema küsis niimoodi, teades et Jaan ei saa midagi aru: “Kas see ongi sinu mees või?” Ütlesin: “Jah, tõesti, see on minu mees. Praegu tulime registreerimiselt.” Ja siis hakkas ema nutma, ta oli väga hea meiega. Kallistas meid mõlemat ja siis läksime tuppa, teine naine lüpsis edasi. Mäletan seda pilti, nagu oleks see eile olnud, kuidas ema istus tooli peale, võttis mind sülle ja Jaan oli põlvili meie ees. Ja siis nutsime seal kõik kolmekesi (seda rääkides lähevad mõlemal silmad märjaks). Hiljem palus ema korduvalt andeks, et ta ei lubanud mul Jaanile naiseks minna.
Jaan: Ema ei teadnud ka alguses, kes ma olen. Iga vanem soovib oma lapsele head.
Aga selline oli Jumala plaan, nii ma usun, ja nüüd me oleme 50 aastat koos olnud!
Taimi: Kõige toredam on see, et saame nüüd pidada kuldpulmi ja meil on need võimalused. Me saame oma kalleid sõpru kutsuda ja ... Ja ma teen endale ilusa pika valge kleidi, see on mälestus meie ilusast ajast.
Järgnevalt küsiksin, et mis on pika ja õnneliku abielu saladus?
Taimi: Kõige lihtsam on ütelda seda, et kui Jumala arm on meiega, üksteisest saadakse aru ja üksteist armastatakse. Ma usun, et oluline on ka ilus abielu algus. Tihtipeale olen mõelnud, et ei tea, kas keegi meestest oskab oma naist niimoodi armastada nagu Jaan mind! Nii hellalt on ta mind hoidnud. Kas või kõige pisem asi – näiteks kui lapsed olid väiksed, siis oli vaene aeg. Vahest oli toitugi vähevõitu ja kui mingi parem pala oli laual, siis ta alati ütles: “Söö ikka sina” või “Kas ma võin ka natuke võtta?” Ta on hästi heatahtlik, vaatab, et kuidas teistel hea oleks.
Ja näiteks praegugi käib ta kikivarvul, et ma ikka magada saaksin. Igal hommikul küsib: “Kuidas sa, kallis, puhkasid?” Ta püüab mind igatepidi säästa. Teeb kõik selleks, et ma oleksin terve ja rõõmus. Tõesti, tänu taevale, ma olen õnnelik ja rõõmus. Ja ta muretseb minu, mitte enda pärast. Minul on mure jälle tema pärast. Ja ma iga päev palun: “Jumal, hoia mu kallist Jaanikest.” Ma vahest küsin, kas ta minu pärast ka palub. “Ikka, alati,” kõlab vastuseks. Jaan on väga tubli ja tagasihoidlik ja ma ei teagi kõiki neid sõnu, mida peaks ütlema. Taktitundeline, hell ja hea. Ja mina tahan temale ka hea ja hell olla.
Jaan: See saladus on kõigepealt selles, et me oleme mõlemad kristlased. Tõsised, südamest kristlased. Pideva Jumala kaitse ja varju all olles, mida Ta meile pakub, tahame elada ausalt ning täita oma kohustust.
Perekonnas on asju, mida naine ei saa teha, ja ka asju, millega ma ise toime ei tule. Naise osa on köök, tema hoolitseb tervise eest. Siis on tema ise ja kogu pere terve. Olen ka tähele pannud, et raskemate probleemide lahendamiseks on naistel keeruline leida parajaid võtteid. Mees peab hoolitsema naise eest – kannatlikult, rahulikult, ohvrimeelselt. Alati ei saa enda peale mõelda. Ei saa tööd edasi lükata. Elus tuleb igasugust tööd teha, ka rasket. Ei saa valida, et vot seda tööd ma teen, seda ei tee. Või nüüd ma enam ei viitsi. Selliseid sõnu nagu ma ei taha, ei viitsi ei peakski minu arvates olema.
Abielu on Jumala poolt loodud kõige väiksem ühiskonna osa. Jumal on selle loonud ja andnud juhiseid. Kui me neid jälgime, siis Jumal õnnistab ja hoiab.
Jumal on teile kinkinud kaks last. Kas lastekasvatus on teie meelest keeruline ülesanne?
Jaan: Sel ajal, kui meie lapsed olid lapseeas, oli see eriti raske ja keeruline. Siis ei tohtinud lapsed kirikus käia. Ja oli kuuepäevane töönädal. Ka koolis oli hingamispäeval koolipäev. Sellepärast, et lapsed ei käinud hingamispäeval koolis, ei saadud mind ka pastori ametisse panna. Mind taheti Viljandisse saata koguduse jutlustajaks...
Taimi: Ja pärast veel Narva.
Jaan: Viljandis täitevkomitee esimees küsis esimesena, et kas teil on lapsed. Ning seejärel, kas nad laupäeval koolis käivad. Saades eitava vastuse, teatas: “Meil pole sellist jutlustajat vaja.”
Aga lapsed pidid laupäevaseid õppimisi teiste käest küsima ning iseseisvalt järgi õppima. Ja nad õppisid hästi. Füüsikas võtsid nad ka olümpiaadist osa.
Taimi: Meil olid head lapsed – nad olid hästi usklikud. Õpetaja kord neilt küsis, et kus see Jumal teil on. Ja kuidas väike Andres siis ütles...
Jaan: Meie pojad olid avalikult kristlased. Nad kaitsesid avalikult oma põhimõtteid, niipalju kui nad oskasid. Aga oli selline aeg, kui kristlasi taheti ümber kasvatada. Oli see aeg, kus Gagarin käis parajasti kosmoses. Üks noor õpetaja tuli koolist ja ütles, et mina kasvatan need lapsed ümber. Kutsus nad õpetajate tuppa ja siis õpetaja küsib: “Kus teie Jumal siis on? Näidake, rääkige, kus on teie Jumal.” Andres läks lauale ligemale, kükitas ja ütles: “Oletame, et me oleme nii väikesed nagu sipelgad põrandal. Ja Gagarin käis nii kõrgel kui see laud on. Aga meie Jumal on seal lae all.”
Taimi: Andres oli siis väike poisike. Õpetaja raputas pead ja ütles, et minge koju. Vaatas, et nendega pole midagi peale hakata.
Jaan: Meid kutsuti, jah, igale poole. Käisime lastevanemate komitees, täitevkomitees, koolis mitu korda. Mulle öeldi, et lapsed võetakse ära ja meid pannakse vangi. Loeti moraali. Aga mul tuli südamesse selline mõte, et räägi-räägi, sina saad sellest palka. Ega meile midagi tehtudki – vangi ei pandud ja lapsed said ka koolis käia. Kui nad keskkooli läksid, olid ajad juba kergemad. Ja isegi ülikooli said...
Taimi: Tahan lastest rääkida. Nagu emale ikka, mõlemad lapsed olid kallid. Aga Andres oli eriti ema südamele lähedane. Mäletan, kui ta oli teismeline poiss ja küsis minu käest: “Kuule, memm, mul tuli üks paha mõte. Kas ma räägin sulle ära?” Tükk aega ootasin ja vastasin: “Kui sul on parem, siis räägi ära.” Rääkiski ja siis läks nii rõõmsaks – tuli ja kallistas. Ja nad olid Olegiga üldse ühed head lapsed.
Mäletan, et kui nad abiellusid, siis kuidas Andres Põltsamaalt Tuleviku tänavalt õhtul oma abikaasaga ära minnes veel tuli ja kallistas mind ning ütles: “Mul on nii kahju siit ära minna. See oli ilus kodu ja hea meel oli siin olla. Memmekene, ära jää kurvaks.”
Vaadates nüüd tagasi neile viiekümnele aastale, siis mida te kõige rohkem hindate?
Taimi: Kõik mu päevad on nii ilusad. Ma olen Jaanile mitu korda öelnud, et nüüd meil on ilus kodu ja ilus aed ja... see on paradiisi eelmaitse. Vahel olen küsinud, et ei tea, kas Jumalariigis ongi nii ilus. Aga Jaan ütleb, et seal on kindlasti veel palju parem – seal me ei jää vanaks ja seal ei ole surma.
Jaan: Meie perekonnas on alati ilusad ajad olnud. Aga need viimased aastad... elu on kergem ja lapsed on üles kasvatatud. On tervist ja saab mõelda, mida veel misjonitöö heaks saab teha. Praegu on hea aeg ja head võimalused.
Kas teil on mõni soovitus noortele abielupaaridele või vallalistele, kel alles otsivad oma õiget?
Jaan: Abielu on väga tõsine samm inimese elus. Elus on kaks olulist sammu. Kõigepealt on vaja Jumala lapseks, kristlaseks saada. Ja teine on abiellumine. Sellega seoses mul tuleb meelde John Kennedy kuulus lause, kui ta presidendiks sai. Seda lauset kordasid ameeriklased küllaltki tihti. Ta ütles: “Ärge oodake, et Ameerika peab teile midagi andma, vaid mõelge sellele, mida te ise saate Ameerikale anda.” Nii ka abielus – ei peaks ootama, mida teine mulle annab, vaid peab ise andma kõik, milleks sa võimeline oled. Ja kui ei ole võimeline, siis palu Jumalat, et Tema aitaks.
Mina arvan, et see, et me nii kaua elanud oleme ja terved oleme, räägib juba iseenesest palju. Sest kui naine ei hoolitse mehe eest, ei armasta teda, ei ole selline, nagu ta peab olema, siis on sel oma mõju. Ma ei osanud loota, et ma saan endale nii toreda, targa ja hea naise!
Aga jah, kes tahavad abielluda, peavad ise mõtlema. Otsima. Kui naine ainult täidab oma kohustust – muudkui askeldab köögis – ja mees istub laua taga, loeb lehte ja kordab: “Ma armastan sind,” pole tegu armastusega. Kui on armastus... siis mine ja aita! Askeldage koos, tehke koos.
Meie peres ongi nii olnud. Tallinnas olime mõlemad trammijuhid. Ja kui Saaremaale läksime, olime mõlemad elektrikud. Taimi õppis ka elektrikuks minu kõrval.
Taimi: Sina olid seitsmes kategooria, mina kuues.
Jaan: Ja kui tulime maale elama ja ehitasime selle maja, see on meil kolmas maja, tegime ka ehitusel koostööd. Minul oli rohkem kirvetöö, temal rohkem pintsli- ja ilutöö. Taimil on hea ilumeel. Ja kui maal tekkis vajadus traktoriga sõita, tegi ta endale traktoristi load.
Kui meie elust oleks raamat, siis see oleks väga paks, väga palju oleks rääkida. Aga kokkuvõtlikult – tänu Taevaisale, see on Tema arm ja juhatus, et me kokku saime. Tahtsin endale ilusat ja toredat usklikku naist. Ja ma sain. Ja lisaks naisele ma sain veel ühe tähtsama asja – see on Tõde. See on evangeelium. Selle ma sain koos abiellumisega.
Taimi: Nii et said kaks kärbest ühe hoobiga (muigab).
Jaan (naerab): Kui elasin üksipäini Tallinnas võõra rahva keskel, mõtlesin, et küll oleks hea, kui kuskil oleks kool, kus saaksin õppida usuteadust või midagi sedamoodi. Ja esimest korda, kui Taimi kutsus mind Mere pst kirikusse, mõtlesin, et näe, see ongi see kool. Mida ma veel ootan? Sellest ajast käisin seal kirikus, uurisin Piiblit ja ei läinudki kaua, kui mind ristiti. Vend Aug ütles, et natuke vara, aga kui ma väga tahan ja elan nende õpetuste järgi, siis võib see nii olla.
Taimi: Ma olen kõik ära öelnud oma kalli Jaani kohta. Ta on mulle kui kullatükk! Kõik head sõnad tuleb tema kohta üles kirjutada.
Jaan: Sinu kohta peaks veel rohkem olema öelda, sest nagu keegi ütles, naine on kodule päikeseks. Kui päike paistab, on kõik hästi. Ja kui tervis on ka hea...
Taimi: Terve abielu jooksul on ikkagi oluline hoida tervist. Kui me noored olime, siis adventkirikus seda väga toonitati. Tervislike eluviiside ellurakendamine on väga oluline – enesetunne on nii hea ja reibas.
Ka meie vanemate palved on kindlasti olulisel kohal.
Ja kui lapsed sünnivad, siis võtke aega ka omavahel olemiseks. Et mitte kogu aeg ainult lapsed... Seda peaks noored tähele panema!
Ja veel: lapsed on antud meile ainult ajutiselt. Kui lapsed on väikesed, siis peab seda aega väga kallilt hindama. Nad lähevad ära nagu linnupojad. Aga kui siis see suhe on peres säilinud mehe ja naise vahel ja nad üksteist armastavad, ei ole sellest viga. Päris tore on neil kahekesti elada. Ilma lasteta. Ja kui juhtub veel, et on head lapsed ja käivad tihti külas, seda suurem rõõm! Aga kui nad külas ei käi, saab ka läbi.
Elu on ikka väga tore kool. Kõiksugu treeningud ta annab inimestele.
Jaan: Mul on tänapäeva noorte meeste pärast mure, et nad on vähe karastatud ja treenitud. Peavad sõjaväes käima, saama korralikku trenni. Siis on nad ka perekonnas mehelikumad mehed.
Taimi: Ja mehed tahavad väga hellust(vaatab mulle kavalalt otsa). See ei loe, et ta mees on. Väga tahab hellust. Ja iga nädal, miinimum üks kord, peaks ütlema: “Sa oled mulle väga kallis!”
Jaan: Kord nädalas on ikka harva.
Taimi: See on miinimum. Aga naine tahab kuulda kõrvadega, mees armastab... kõhu kaudu. Kui talle hästi süüa teed, siis on mehel armastust ka küllalt.
Jaan (naerab): Päris nii see ka ei ole.
Öelge kolm iseloomustavat märksõna üksteise kohta!
Taimi Jaani kohta: väga hoolitsev, kohusetruu ja armastav abikaasa.
Jaan Taimi kohta: armastav, hea ilumaitse, kohusetundlik. Ja töökas ka.
Jaan: Jumal on inimese väga hästi loonud. Kui oled noor, siis on hea silmanägemine. Kui kortsud hakkavad tekkima, siis silmanägemine jääb ka tuhmimaks.
Taimi: Ja siis on mehe meelest naine kogu aeg ilus. Ta lihtsalt ei näe kortse, kuna silmanägemine on viletsam. Väga hea!
