Võib-olla pole kõige parem mõte alustada aastat nii tõsise looga nagu alljärgnev, aga just nüüd sattus see mulle silma ja enam ma sellest mõttes lahti ei saanud. Meie maal ei kiusata täna usu pärast kedagi taga ja meil on raske endid kujutleda olukordades, kus usu pärast tuleb vastust anda ja kannatada ning võib-olla elustki loobuda. Küllap esitavad paljud siirad Taevaisa lapsed endale sellistele olukordadele mõeldes küsimuse: kas ma suudaksin usuproovi välja kannatada ja Jumalale ustavaks jääda? Minagi olen viimasest ilmasõjast lugedes ja vaadates palju mõelnud ülekohtule, mis sai osaks juutidele ja veel mitmetele rahvusrühmadele, kui natsi-Saksamaal vastuvõetud seadused klassifitseerisid need tohutud inimhulgad lihtsalt niisama alamaks rassiks, mis tuli ära hävitada. Paratamatult tekkis seos Piiblis kirjapanduga, kus Jumalale ustav rahvas arvatakse sarnasel moel kuritegelikuks ja neilt nõutakse surmaähvardusel oma usust ja Issandast loobumist.
Meie Issand ütles, et kui me Talle ustavad oleme, tehakse meiega samuti nagu Temaga. Ja Teda arvati kurjategijate hulka, kuigi Ta ei teinud iialgi kurja. Ta suri ristisurma, mis oli kõige hullemate kurjategijate karistus.
Meie elu ei pea olema häda ootamise elu, kuid meie Issand tahab headel päevadel meiega väga lähedaseks sõbraks saada, et kui peaksid tulema rasked ajad, oleks meil, kellele loota. Järgnev katkend raamatust, mille pealkiri võiks eesti keeles kõlada „Langegu tuhat …“, räägibki olukordadest teise maailmasõja päevil ja sellest, kuidas inimesed Issandale ja usule Temasse ustavaks jäid.
Elamistingimused muutusid üha hullemaks. Kuna aina enam mehi värvati sõjaväkke, tootsid talud vähem ja toitu oli isegi talongidega napilt.
Iga juut pidi nüüd avalikus kohas kandma erekollast tähte, mis oli kinnitatud riietele või mustale käepaelale. Enam ei olnud lubatud käia kinodes, kontserdisaalides ega isegi avalikes parkides. Toidupoodides teenindati neid viimastena – kui üldse. Ning sakslaste peale, kes juutidega sõbrustasid, kaevati kui ebapatriootlike peale.
Proua Holling oli aastaid Haselite kortermajas elanud naaber. Tema abikaasa oli sõdur ja tema ise meeldiv ja kõigiti lugupeetud inimene. Ühel hommikul, kui Helene lahkus majast, et minna toidupoodi, nägi ta ostukotiga proua Hollingit ja ootas teda järele. Vapustusega märkas ta tema mantli külge kinnitatud kollast tähte. Helene ei olnud varem taibanud, et proua Holling oli juut.
„Tere hommikust!“ tervitas Helene teda rõõmsameelselt. „Ma näen, et te lähete samuti poodi. Lähme koos.“
Kui nad kahekesi härra Doeringu aknast möödusid, nägi Helene pitskardinat veidikene avanemas ja seejärel taas sulgumas. Tema vennastumist juudiga oli tähele pandud.
„Oh, proua Hasel,“ alustas proua Holling, „ma ei tea, kuidas küll, mis edasi saab. Naabrid, kes on aastaid minuga sõbralikud olnud, isegi ei tervita mind enam, vestlemisest rääkimata. Toidupoes ei teenindata mind enne, kui kogu aaria rass on lahkunud. Vahel tuleb mul tundide kaupa väljas oodata ning siis antakse mulle kõige viletsamad tooted. Tihti ei müü nad mulle midagi.“
„Kuulge,“ ütles Helene, „mul on plaan. Teie ütlete mulle, mida te vajate, ja annate mulle oma talongid ja mina ostan teile vajalikud kaubad, teie ootate nurga taga, kus nad teid ei näe.“
Proua Holling neelatas. „Proua Hasel, te ei tohi seda teha. Isegi minuga rääkimine on teile ohtlik. Kui teid avastatakse, olete kadunud.“ „Ma olen usklik,“ ütles Helene lihtsalt. „Jumal suudab oma lapsi kaitsta. See hõlmab nii mind kui teid.“
„Ma ei unusta teie lahkust iialgi,“ ütles proua Holling innukalt. „Nüüd ma tean, kes mu tõelised sõbrad on.“
Sellest ajast alates tõi Helene koos oma toidukaupadega ka proua Hollingi omad.
Ühel õhtul paar nädalat hiljem kuulis Helene uksel vaikset koputust. Seal seisis pisarates proua Holling. Helene tõmbas ta kiiresti uksest sisse.
„Mis on juhtunud? Kas olete saanud oma abikaasa kohta halbu uudiseid?“
„Oh, proua Hasel,“ nuuksus naine. „Üks mu sõpradest sai teada, et varsti mind arreteeritakse ja saadetakse koonduslaagrisse. Ma viisin oma mööbli sõprade juurde hoiule. Kui mind arreteeritakse ja mu mees naaseb, siis palun öelge talle, mis minuga juhtus.“
Naised embasid teineteist nuttes. Siis hiilis proua Holling korterist välja.
Kui Helene järgmisel hommikul kivitrepi astmeid küüris, kuulis ta naabrinaisi rääkimas. „Gestaapo tuli eile hilisõhtul ja arreteeris proua Hollingi,“ ütles üks. „Ta saadeti Theresienstadti.“
„Nii ongi parem,“ ütles keegi. „Me ei taha siia riigivaenlasi.“
Siis nad jäid vaiksemaks ja jätkasid vestlust sosinal. Helene vaatas nende poole ja nägi, et nad heitsid tema poole tähendusrikkaid pilke.
Pärast sõja lõppu tuli proua Holling tagasi. Theresienstadti laager vabastati vaid paar päeva enne seda, kui oli määratud tema hukkamine. Niipea kui ta oli tagasi oma vanas kodukandis, pugesid naabrid vaat et nahast välja, püüdes temaga sõbralikud olla – nad kartsid, et ta nende peale kaebab. Kuid tema keeldus nendega suhtlemast.
Frankfurt hakkas aina valusamalt vaesuse pitsitust tundma. Sügisel pärast seda, kui talumehed olid kartulikoristuse lõpetanud, sai Helene loa puhastada põld ülejääkidest. Igal päeval pärast kooli võttis ta lapsed ja käsikäru enesega ning läks põllule väikeseid kirsisuuruseid kartuleid välja kaevama. Aeglaselt täitsid nad kotiriidest kotid – 45 kg igasse kotti. Nad ei lõpetanud enne, kui maa oli täielikult külmunud. See oli olnud kurnav ja kontimurdev töö, kuid nende keldris oli nüüd 30 kotitäit kartuleid – see aga tähendas, et neil oli talveks piisavalt toitu.
Ühel ööl nende kibedate kuude vältel kuulis Helene uksel vaikset koputust. Ta paotas ust. Üks naaber lipsas sisse ja pigistas tugevasti tema kätt. „Proua Hasel, Jumala pärast, te peate mind aitama!“ ütles ta õhku ahmides. „Mul ei ole kedagi, keda saaksin usaldada. Palun halastage mu peale!“
Helene tõmbas närvilise naise elutuppa. Proua Neumann hoidis tavaliselt omaette. Helene teadis vaid seda, et tema abikaasa oli paar kuud tagasi lahingus hukkunud.
„Palun rahunege. Mis teil mureks on?“ päris Helene nüüd.
Sosinal viidi Helene asjaga kurssi. Frau Neumann oli seotud põrandaaluse liikumisega. Ta oli varjanud juute seniks, kui nad suudeti maapiirkonna perekondadesse ümber paigutada. Praegu pakkus ta varjupaika 13-
aastasele poisile. Keegi oli teda hoiatanud, et gestaapo, kardetud salapolitsei, kavatses korraldada tema korterile reidi.
„Proua Hasel, palun varjake seda poissi,“ palus ta nüüd. „Keegi ei kahtlusta teid. Kui te mind ei aita, oleme mõlemad kadunud!“
Proua Neumann ei osanud arvatagi, et Helene hingamispäevapidamine ja parteiga ühinemisest keeldumine olid temast juba kahtlusaluse teinud. Helene mõtles oma kolmele lapsele, kelle see tegu ohtu seaks, kuid ta ei võinud seda poissi surma saata. Ta nõustus kiiresti. Poiss saabus ööpimeduses. Helene, kes oli uksel ootamas, avas selle vaikselt ja lasi poisi sisse. Lastele anti range käsk mitte kellelegi nende salajasest külalisest rääkida.
Mitu päeva oli kõik vaikne. Ühel õhtul aga kuulis Helene uksekella ja avas ukse kolmele pikki musti nahkmantleid kandvale gestaapo sõdurile.
„Proua Hasel,“ alustasid nad ilma sissejuhatuseta, „teid kahtlustatakse oma korteris juudi varjamises. Meil on läbiotsimisluba. Te teate, mis teie ja teie perekonnaga juhtub, kui me ta leiame.“ See oli avaldus, mitte küsimus.
„Seega, me küsime teilt, kas te varjate juuti?“
Segased mõtted sööstsid läbi Helene pea. Kas Jumal andestab vale, kui see võib päästa poisi ja meid? Kui ma tõtt räägin, oleme kõik kadunud. Issand, aita mind!
Astudes teelt eest, kogeles ta viimaks: „Kui soovite, võite mu korteri läbi otsida.“
„Proua Hasel,“ küsisid mehed uuesti, „kas te varjate juuti?“
Taas kutsus Helene neid korterit läbi otsima.
Veel kolmandat korda küsisid nad: „Öelge meile, kas te varjate juuti?“
Ust pärani lükates tegi Helene kutsuva liigutuse. „Võite julgelt korteri läbi otsida.“
Mehed vaatasid üksteisele otsa. Ning pöörasid siis ilma ühegi sõnata minekule.
Paar päeva hiljem võtsid põrandaalused poisi kaasa ja viisid ta turvalisse kohta maal, kus ta sõja üle elas.
Kurtile ja Lottele tehti koolis igapäevaselt aaria rassi ülemvõimu ja Saksamaa vältimatu võidu teemadel ajupesu. Iga kord kui värvati suurel hulgal Frankfurdi mehi ja neid rindele saadeti, koguti lapsed kooliõue, kus nad pidid seisma, parem käsi Hitleri saluudiks tõstetult, ja kuulama pikki poliitilisi tiraade. Aja jooksul töötasid lapsed välja strateegia väsimusega toimetulemiseks. Eelnevalt kokkulepitud signaali peale puhkes kooliõue nurgas kaklus. Samal ajal kui õpetajaskonna tähelepanu oli häiritud, vahetas kogu õpilaskond käsi. Vaevatud õpetajad ei märganud kordagi, et kogunemise lõpuks saluteerisid lapsed vasaku käega.
Ajupesust vahetumaks mureks oli aga hingamispäevapidamise probleem. Koolis toimus õppetöö kuuel päeval nädalas. Traditsiooniliselt olid adventistide lapsed hingamispäeval kooliskäimisest vabastatud. Nüüd oli olukord teistsugune. Kui keegi jättis oma lapsed hingamispäevaks koju, kahtlustati, et ta on juut.
Kaalutlemise tulemusel soovitas Seitsmenda Päeva Adventistide Hesseni Liidu president koguduseliikmetel oma lapsed kuni sõja lõpuni ohtliku poliitilise olukorra tõttu hingamispäeviti kooli saata. „Jumal mõistab meie ekstreemset olukorda,“ kinnitas ta oma kogudusele.
Helene mõtles tema nõuande üle hoolikalt järele. Juba kahtlustati, et ta on juut. Milleks parteijuhte veel rohkem ärritada? Kuid siis meenus talle papa lahkumispalve enne seda, kui ta sõtta läks: „Aita meil olla ustav sellele, mida me usume.“ Ta otsustas hingamispäevapidamises ustavaks jääda ning palus Jumalalt selle kiusatusega silmitsi seismiseks erilist jõudu. Hingamispäeva hommikutel lahkus ta koos lastega vaikselt majast ja sõitis trammiga kirikusse.
Varsti sai ta kirja, milles koolidirektor kutsus ta oma kabinetti.
„Proua Hasel,“ ütles ta, „õpetajad on mulle teatanud, et teie lapsed ei käi laupäeviti koolis. Kas te olete juudid?“
„Ei,“ ütles Helene. „Me oleme aarialased. Kuid me oleme ka seitsmenda päeva adventistid.“
„Palun selgitage mulle, mis toimub.“
„Vastavalt Piiblile,“ ütles Helene, „on laupäev hingamispäev – päev Issanda teenimiseks. Kuni praeguseni on minu lapsed alati olnud laupäevadel koolist vabastatud. Ma tean, et see on teie jaoks suur otsus, kuid ma paluksin teie luba jätta nad laupäevadel koolist koju.“
Direktor põrnitses mõnda aega aknast välja, seejärel ohkas ja raputas pead.
„Proua Hasel,“ ütles ta, „ma ei saa teid aidata. Ma imetlen teie põhimõtteid, kuid ma ei saa teid toetada. Partei liikmed on mind süüdistanud oma koolis juutide varjamises.“
Ta tõusis püsti. „Ma pean nõudma, et teie lapsed käiksid laupäeviti koolis. Ma kinnitan teile, et olen sunnitud isiklikult kontrollima, kas nad on kohal, ja ma ka teen seda. Mulle on öeldud, et kui ma ei suru läbi laupäeviti koolis käimist, kaotan ma oma töö.“
Helene teadis, et ta räägib tõtt. Vaid paar aastat varem oli Haselite naabrusesse kolinud üks juudi pere nimega Frank koos oma kahe tütre Margoti ja Annega. Margot kanti sellesama Ludwig Richter Schule nimekirja. Sel ajal oli jõustunud avaliku teenistuse reformiks nimetatud seadus, mis andis korralduse kõik Reichi asutused, sealhulgas koolid ja ülikoolid, juutidest puhastada. Kui Margoti direktor Walter Hoesken lubas tal koolis jätkata, vallandasid natsid nii tema kui Margoti õpetaja.
Helene mõtles, kas kahe hingamispäevahommikuse koolitunni pärast on tõesti mõtet tekitada sellist möllu. Pealegi jääb meil kogu ülejäänud päev hingamispäevapidamiseks ja Jumala teenimiseks. Kas mul on õigust selle mehe töö ohtu seada? Kas Jumal on nii punktuaalne?
Siis kuulis ta Jumalat oma südamele kõnelemas: „Kes iganes on ustav väikestes asjades, on ustav ka suurtes.“
Ta vastas vaikselt ja lugupidavalt: „Ma olen vastutav Jumala, mitte teie ees. Ma ei saada oma lapsi laupäeval kooli.“
„Hea küll,“ vastas direktor. „Mina ei vastuta tagajärgede eest. Mida te soovite, et ma ütleksin, kui mind küsitletakse?“
„Saatke parteiametnikud ja kooli juhatuse liikmed minu juurde. Jumal võitleb minu eest, kui ma ustav olen.“
Helene läks koju, kogus lapsed enda ümber ja palvetas: „Issand, need on meie jaoks ohtlikud ajad. Anna mulle tarkust teada, kuidas tegutseda. Anna mulle julgust seista tõe eest. Kaitse meid meie oma riigis olevate vaenlaste eest.“ Hoides lapsi enda lähedal, tegi ta pausi. „Issand,“ sosistas ta innukalt, „ära lase mu lastel kunagi saada mulle tähtsamaks kui Sina. Ära lase neil saada minu iidoliteks.“
Paar päeva hiljem tõid lapsed uudiseid. Nende direktor oli muudel põhjustel oma kohustustest vabastatud – ning sõjaväkke värvatud.
Katkendi Susi Hasel Mundy raamatust „A Thousand Shall Fall“ tõlkis Siiri Saar
„Elu olukorrad pole alati must-valged,“ kuuleme tänagi öeldavat. Ometi pole Jumala tahte puhul halli maad, ehkki meie püüame sageli asju iseendale ära põhjendada ja unustame, et me ei saa oma valesid valikuid Jumalale ära põhjendada ja peale selle panevad meie kompromissid sageli komistama inimesi, kes meid kristlasteks peavad, sest isegi kui me suudaksime neile midagi põhjendada, pole meil sageli selleks võimalust.
Õpime siis täna tegema oma valikuid koos meid armastava Issandaga ja Tema poolt, sest keegi meist ei tea, millal olukorrad ka meie riigis muutuvad ja Piiblis ettekuulutatud seadused sunnivad meidki elatusvahenditest ilmajätmise ja surma ähvardusel loobuma ustavusest Jumalale. Sel päeval ei seisa keegi meist oma jõus ja tarkuses sellele sunnile vastu. Aga Issandas võime me seista, seda kuulutab meile Jumala Sõna ja seda kinnitavad kõik kogemused, mida me Issandaga käies oleme teinud.
