Rein Kalmus: Oluline on olla valmis Kristusega kohtumiseks täna

Rein Kalmus on adventkoguduse pastor ja muusik, ilma kelleta ei möödu ükski suurem kontsert ega aastapäev. On ta siis klaverisaatja, oreli- või metsasarvemängija või kõneleja rollis, annab ta endast alati parima ning rõõmustab kuulajat. Rein Kalmusel on aastakümnete pikkune kogemus pastorina ja erialane ettevalmistus kirikumuusikas. Oma mõtteist muusika- ja pastoritöö kohta räägib Rein Helis Rosinale. 

Oled hetkel Eesti adventkoguduses kõige pikema staažiga tegevpastor. Kas pastoriks olemine on selle ajaga kuidagi muutunud?

On ja ei ole. Vaimulikud väärtused on püsinud läbi aegade samad. Aga kui välised tingimused on teistsugused, siis minu arvates seab see pastorile ka natuke teistsugused nõuded. Antud juhul ei ela me enam suletud ühiskonnas, nagu oli nõukogude ajal, vaid meil on avatus, vabadus ja kõik võimalused.

Kas ajastuga kohanemine on olnud kerge?

Ei ole, see võib olla tingitud ka east. Olen mõelnud, kas praegu tehtaks mulle ettepanek asuda vaimulikutööle. Kahtlen pisut. Põhimõttel, et igale kingsepale jäägu tema oma liistud, olen ma rohkem loomeinimene.

Kui räägime andidepõhisest teenimisest, siis kõik andide testid, mida ma olen läbinud, on näidanud üht: mul on õpetamisand. Oleksin võinud olla mõnes adventülikoolis õppejõud ja ma oleks seda väga nautinud. Kuna ma sündisin valel ajal vales kohas (muigab), siis minu jaoks ei osutunud see reaalsuseks. Kui mind tööle võeti, oli teistsugune lähenemine ja teised nõuded.

Noorematel kolleegidel tuleb administreerimine ja ideede genereerimine hästi välja. Tunnen, et mina sellele standardile ei vasta. Ometi olen püüdnud oma äratundmise ja võimete poolest anda parima.

Pastoritöö hulka kuulub ju ka hingamispäeviti inimeste õpetamine. Samuti olen kuulnud paljudelt, et sinu jutlusi oodatakse, sest need kõnetavad.

Seda on rõõm kuulda, et olen millekski suuteline. Aga kui võrdlen end tütar Merviga, tunnen end väga algajana. Jutluste puhul olen teadlikult ja tahtlikult läinud õpetamise teed, see pole klassikaline jutluse rada. Mulle meeldib õppida Piiblit ja minna maksimaalselt sügavale.

Mulle tohutult meeldib Jeesuse elu. Põltsamaa koguduses, kus ma praegu tegutsen, olen võtnud Markuse evangeeliumist kronoloogia­tabeli ja süstemaatiliselt punktide kaupa jutlusi pidanud. Püüan abimaterjalide abil maksimaalselt sisse elada. See on asi, mis mind ennast köidab ja on tore, kui inimesed leiavad enda jaoks ka midagi uut ja huvitavat, millele nad varem pole osanud mõelda. Aga isegi seda tehes tunnen ma, et olen rohkem õpetaja kui jutlustaja.

Kuidas jutluse ettevalmistamine sinu puhul käib?

Mul on teema ees, võtan piibliteksti ja loen selle läbi, seejärel võtan erinevad tõlked ja võrdlen neid. Kasutan ka abimaterjale: adventkoguduse piiblikommentaare loen, kui Ellen White on selle kohta midagi öelnud, lisan ka selle. Uue Testamendi väga hea kommentaar on William Barklaylt, ta toob arvukalt näiteid inimestest ja kirjeldab tolle aja eluolu, kombeid ja arusaamu, mis on üks Piibli õppimise aluseid. Kui loeme Piiblit kaasajas, loeme sinna väga palju sellist sisse, mida pole olnud ja mida kirjutaja pole kunagi mõelnud. Piiblit lugedes peame arvestama ajastu, kultuuri ja isiku kontekstiga. See on põnev.

Jumala eesmärk on, et inimene Sõna kaudu kasvaks, muutuks, õpiks. Täpselt samamoodi on see ka minu eesmärk: et inimene võiks õppida ja koostöös Püha Vaimuga kasvada ja muutuda. Aja jooksul on mul välja kujunenud teatud prioriteedid.

Millised need on?

Adventkoguduse õpetuslikud tõed ehk adventtõed koosnevad üldkristlikest põhimõtetest ja nn eri­tõdedest. Ma ei ole kunagi tahtnud end vastandada teiste kogudustega, kuigi olen terve elu adventusklik olnud. Ometi on minu jaoks paljuski paigast ära olnud adventkoguduse ajalugu õppides tasakaal koguduseliikmete usulises praktikas: läbi aegade on väga tugev rõhk olnud adventistlikel eritõdedel. 

Üldkristlik pool on jäänud natuke tagaplaanile, aga oluline on ka inimese uussünd ja Jumalale pühendumine. See on vundament, millest usuelu peale hakkab: kui inimene leiab Jeesuses Kristuses endale Päästja, parima sõbra, saame ükskord ka vahetult Temaga seda sõprust jagada. Minu jaoks ongi esiplaanile tõusnud inimese kasvamine headuses, Jumala armastuses, sõbralikkuses, empaatias...

Oled kahe viimase liidu nõukogu koosseisu liige olnud, räägi mõne sõnaga ka sellest.

Mäletan aegu, mil olin nõukogu suhtes skeptiline. Tagasi vaadates – paljud asjad olid isiklikul tasandil vastumeelsed. Olles nüüd mitu koosseisu liidu töös kaasa löönud, näen, et seal on inimesed, kes südamest mõtlevad meie koguduse ja selle töö peale, mille Jumal meile on usaldanud.

On olnud otsuseid – ja võib-olla tuleb ka edaspidi –, mis ei ole kõige paremad. Minu jaoks on saanud tähtsamaks panus, mida inimesed koguduse heaks annavad. Olen õppinud hindama ja väärtustama noori töötegijaid, kes mõtlevad, kuidas seda tööd teha.

Teine asi puudutab juhtimist: tööd on võimalik organiseerida ja juhtida kahte moodi. Me teeme seda kas inimese- või töökeskselt. Töö koguduses, ka liidu tasandil, jääb alati tööks inimestega. Minu jaoks on väga oluline, et kui meil on ideed, mõtted ja projektid, suudaksime säilitada ka inimkesksuse.

On oluline, et valitseks hea kristlik tasakaal. Mets koosneb puudest, kogudus inimestest. On vaja head administreerimist, aga unustada ei saa ka seda, et inimesed ei ole malenupud. Nad vajavad hoolimist ja head sõna. See on minu kui veterani (muheleb) sõnum ja hool, et kõik, kes kunagi tulevad, seda ei unustaks.

Räägime muusikast. Kui palju laule sa oled kirjutanud?

Ma ei ole kokku lugenud, palju mul koorilaule, soololaule ja instrumentaalpalasid on. Kuna mul sekretäri pole, on arvepidamises kaos. Üks valdkond, millele ma ilmselt kunagi jälile ei saa, on see, palju ma erinevatele koosseisudele seadeid olen teinud.

Kaua aega tagasi unistasin noodi väljaandmisest, aga pole selleni jõudnud. Vahepealsed elumuutused võtsid jalad alt. Üks projekt on plaanis küll: mõtlesin välja anda noodi, mis koosneb kolmest loost pealkirjaga „Kolm laulu Siionist“ või midagi sarnast. Need on kolm koorilaulu, mille tekstid on Piiblist Taaveti lauludest.

„Issand on Siionis suur“ kõlab mul praegu kõrvus.

Jah, sellega ma lõpetaksin. Esimene laul oleks „Ma tõstan oma silmad mägede poole“, mis on olnud ka Tallinnas ettekandel. Teine on „Paabeli jõgede kaldal“, see sai mul valmis alles septembrikuus. Nagu Helerin (Lehtla, toim) ütleb, mõjuvad mulle konkursid alati positiivselt: siis on jälle midagi tulemas. Tõepoolest, mul peab mingi sund taga olema, siis võtan kätte ja hakkan kirjutama. Kahe viimase koorilaulu peale läks mul sisuliselt kaks kuud ja need lood on mulle südamelähedased, pool sammu jälle edasi meisterlikkuse teel (naerab).

Kui palju sa jõululaule oled teinud? Meil Rakveres tuleb sel aastal kaks sinu laulu esitusele.

Vähemalt neli. Kaks neist on ilmunud jõululaulude kogumikus, ühte teeme Ootuse kooriga jõulukontserdil 21. detsembril Käru kirikus.

Kas on mõni teema või tähtpäev, millest oled rohkem muusikat kirjutanud?

Ei ole. Kõige suurem probleem vokaalmuusika puhul on minu jaoks sõnad. On vaja häid sõnu, vaimulikku teksti, mis köidab ja haarab, siis tuleb muusika palju lihtsamalt. 

Näiteks laul „Issand on Siionis suur“ elab oma elu, seda kantakse ette siin ja seal ilma minu teadmata. Eesti kristlikul maastikul on see üks enim esitatud minu lugusid. Loomeprotsessi osas – nii ta tuli. Mõnikord vaatan tagasi ja mõtlen, et huvitav, kes selle põneva loo küll kirjutas (hakkab naerma). Täpselt selline tunne on! Tean vaid, et mina olen paberit määrinud ja arvutisse toksinud.

Kui muusikaakadeemias õppisin, võtsin valikainet, kus tegelesime René  Eespere juures loomingu kirjutamisega. Kord tundi minnes olin püüdnud jälle midagi kirjutada ja kurtsin õppejõule, kui raskelt seekord muusika kirjutamine tuli. Ta vaatas nooti ja küsis, palju mul selle peale aega kulus. Ütlesin, et kolm tundi. Ta vaatas mind kerge muigega ja andis mõista, et kas see ka aeg on. Ta andis mõista, et loomeprotsess ongi vaevaline. 

Tšaikovski praktika oli iga päev muusikat kirjutada. Isegi kui ei loonud uut muusikat, kirjutas mõnda käsikirja ümber. Kui ta oli pidevalt asja sees, külastas teda ka inspiratsioon. 

Loomeprotsess on nagu magus valu. Nagu laps oleks sündinud – valu ja vaevaga –, aga kui ta käes on, siis on palju rõõmu.

Kuidas 2020. aasta vaimuliku laulupeo motolaul sündis?

Esmalt paar sõna osalemisest. On inimesi, kes ei aktsepteeri, et adventistid on ka sinna kaasatud. Minu seisukoht on: Jumalale tasub alati laulda, Ta on väärt ülistamist ja kiitmist. Me teenime kõik ühte Jumalat. Kui mõtleme, kui sekulaarne on Eesti ühiskond, võiksime ka meie kristluse lippu lehvitada Eesti rahva ees ja näidata, et on siiski inimesi, kes väärtustavad Jumalat.

Minu poole pöördus vaimuliku laulupeo korralduskomitee: sain kirja, kus paluti, et kirjutaksin vaimulikule laulupeole laulu. Andsin oma nõusoleku, et üritan. Sõnu pakuti ka, autoriks Avo Üprus, kes on üks tuntumaid vanglatöötegijaid. Oli paar kohta, mis mulle teoloogiliselt ei sobinud, tegin asjad natuke ringi. Hiljem, kui korralduskomitee kooskõlastas seda Avo Üprusega, ei teinud ta sellest probleemi. Pean tunnistama, et selle lauluga olen tõeliselt vaeva näinud. 

Et sõnad olid sümbolistlikud, panin pealkirjaks „Saladus“. Minu kontseptsioon oli, et kui laul jääbki sümbolite tasemele, on ta natuke väheütlev. Sümbolite vahelt peab ka kahe jalaga maa peale tulema. Mida ma siis tegin? Kirjutasin sõnadele viimase fraasi juurde. Kui kogu laul räägib saladusest omamoodi põneval keelel, siis viimane fraas ütleb, et see saladus ongi rõõm Jeesusest Kristusest, mis saab ilmsiks üle maa.

Hiljem sain teada laulupeo moto: Rõõm üle maa. Minu laul valmis enne. Kust äkki sai minu laulust motolaul? See annab konkreetses kontekstis laulule teise kaalu. On asju, mis teevad rõõmu, aga mis iseenesest ei olegi olulised (naerab).

Aga mis on olulised asjad ja teevad rõõmu?

Käesoleva aasta suvi – nelja uue liikme lisandumine Põltsamaa koguduses. Kui ma näen, et inimesed pöörduvad Jumala poole ja see ei ole pinnapealne, vaid on südamest, kogu hingega pühendumine. See teeb rõõmu.

Ei juhtunudki midagi katastroofilist, kui eelmine põlvkond pastoreid emerituuri läks ja tuli uus põlvkond pastoreid. Näen väga häid ja tugevaid tegijaid. See on minu jaoks oluline ja teeb rõõmu.

Kliimasoojenemine on oluline. See räägib mulle, et selle maailma teatud süsteemid hakkavad kokku kukkuma. See tähendab: Kristuse tagasitulemine ei saa olla kaugel. See on oluline ja teeb rõõmu. Pean koos oma linnuvaatlejatest sõpradega tõdema, et lindude arvukus üha kahaneb. See ei saa rõõmu teha. Aga et ükskord saabub selle hädaoru lõpp ja Kristus tuleb tagasi, tahaks hüüda nagu Johannes: „Tule, Issand, Jeesus Kristus!“

Annan endale aru, et Kristus tuleb tagasi siis, kui aeg Jumala kellal saab täis. Samas ajamärkide lugemine ei saa olla asi eneses: kui näeme ajamärke, kutsub see meid tegelema oma iseloomuga. Vastasel juhul pole ajamärkide märkamisest meile isiklikult mingit kasu. Ega Jeesus ilmaasjata Matteuse 24. peatükis ei kutsu märke tähele paneme.

Türil loeme kolmapäeviti Ellen White'i teost „Varajased kirjutised“. White rõhutab, et peame valmistuma Kristusega kohtumiseks. Valmistumine on see, et tegelen sellega, mis on minu sees ja annan Jumala Vaimule ruumi. Jumal saab minu sisemaailma ümber kujundada, et ma ei oleks jonnakas, kade, keelekandja jne. Tulgu Ta 2, 20, 200 aasta pärast, mis vahet sel on? Oluline on olla valmis Temaga kohtumiseks täna. See on igapäevane pühendumine, elu koos Kristusega. 

Kas on veel mõni nüanss, mis aitaks lugejal sind paremini tundma õppida?

Johannese 17. peatükis tõstab Jeesus esile oma järelkäijate ühtsuse. Et nad oleksid üks nagu Poeg ja Isa. Minu jaoks on väga oluliseks muutunud ühtsuse küsimus koguduses. Usun, et see pole Jumala plaan, et meie koguduses oleksid mingisugused fraktsioonid. Usume sama Jumalat ja püüame tervislikult elada.

Tean, et adventkirikus on eri suundi. Olen teinud oma teadliku valiku: alternatiivsete liikumistega ma ei ühine. Kui Ellen White ütleb, et adventkogudus ei ole Baabülon, ei saa ma ka nõustuda, et peakonverents oleks langenud Baabüloni tasemele. Ka peakonverentsi esimees ja liikmed on inimesed. Nad võivad mõnes küsimuses eksida, keegi ei ole kaitstud eksimuste eest. Aga see ei tähenda, et pööraksin oma kriitikakahuri neile. See pole lähenemine, mida Jeesus oma palves palub: et oleksime üks. Isegi kui meie vaated teatud küsimustes erinevad, ongi kristlus see, mis võimaldab meil ära mahtuda ühte ja samasse kirikusse.