Kui Ellen White 19. sajandi keskpaigas talle antud nägemustele toetudes kirjutas, et spiritism levib kulutulena üle kogu maailma, ei pööratud sellele erilist tähelepanu, kuna tol ajal tundus vähetõenäoline, et selline ettekuulutus täituda võiks. Pigem kristlikus ühiskonnas oli spiritism sel ajal tõesti alles lapsekingades ja oht selle levikuks näis utoopiline. Kuigi tahaksin siin ümber trükkida kogu 1888. aastal ilmunud teose „Suur võitlus“ 34. peatüki, toon välja ühe lõigu: „Pimedusevürst, kes on nii kaua pingutanud oma võimeid petmiseks, mõistab oma kiusatusi osavalt kohandada iga inimese ja olukorraga. Haritud inimestele esitab ta spiritismi peenemal ja mõistuspärasemal kujul, ning nii õnnestub tal meelitada paljusid oma lõksu. Tarkus, mille spiritism annab, on selline tarkus, mille kohta apostel Jakoobus ütleb, et see ei tule „ülalt", vaid on „muldne, maine, kurjast vaimust pärit“ (Jk 3:15). Seda suur petja muidugi varjab, kuna varjamine sobib paremini tema eesmärkidega. Tema, kes ilmus kõrbes Kristust kiusama taevase seeravi hiilguses, ilmub inimeste ette kõige kütkestavama valguseinglina. Ta äratab inimestes huvi ülevate teemadega /.../ ja võidab nende kiindumuse väljendusrikka kujutlusega tema armastusest ja heldusest. Saatan erutab inimeste kujutlusvõime kõrgelennuliseks ja paneb inimesed uhkust tundma oma tarkuse üle nii, et nad põlgavad südames Igavest Jumalat. See võimas olend, kes võis viia maailma Lunastaja kõrgele mäele ja näidata Talle kõiki maailma kuningriike ning nende au, esitab kiusatusi inimestele selliselt, et need eksitavad kõiki, keda ei varja Jumala vägi. /.../ Vähestel on õige arusaamine spiritismi hukutavast mõjust ja ohust sattuda nende mõju alla. Paljud hakkavad tegelema sellega ainult uudishimust. Neil pole sellesse tõelist usku ja neid valdaks õudus, kui nad mõistaksid, et allutavad end vaimude juhtimisele.“
1990. aastal ilmunud raamatus „Jumala määratud prohvet“ kirjeldab selle autor Rene Noorbergen üsna üksikasjalikult spiritismi levikut esialgu Ameerika Ühendriikides ja seejärel Euroopas. Suurema hoo sai spiritismi levik sisse just
19. sajandi teises pooles ja nüüd, olles varsti 200 aastat peale Ellen White’ile antud nägemusi ajas edasi jõudnud, võime ümbritsevale olukorrale ausalt otsa vaadates nõustuda, et tema prohvetlik ettekuulutus on täiel määral täitunud ja süvenemas.
See ei ole mugav teema, aga meie aeg paneb meid paratamatult kaasa mõtlema ja erinevate olukordadega kokkupuutumiseks vajame adekvaatset reageerimist, kuna nii laialdane ja ühiskonnas aktsepteeritud pole vaimude maailmaga suhtlemine varem olnud. Vaimudega suhtlemine on tänapäeval paljude jaoks igapäeva loomulik osa ja kuna sel on meedias ka meelelahutuslik aspekt, võtab see nähtus varjundeid, mis näivad elukoormat kergendavat, kuid tegelikult avaldab see hingele hoopis vastupidist mõju. Rääkimata meediakanalite ja ajakirjanduse masstoodangust, mis puudutab saateid ja artikleid selgeltnägijatest/nõidadest, pöördub üha enam inimesi abi saamiseks ka isiklikult nende poole. Kui ise mõnda meediumit ei tunta, siis küll mõni lähedane sugulane või sõber oskab ses osas soovitusi jagada.
Selgeltnägijad/meediumid ehk teisisõnu vahendajad, kes vaimude maailmast informatsiooni saavad, annavad nõu kõikvõimalike probleemide korral ja on võimelised suurema huvi korral teisigi vaimudega suhtlema õpetama. Meie suuremate raamatupoekettide veebilehtedel käiks justkui vaimumaailma võidujooks, nad isegi ei ürita teineteisest erineda. Jõuluostu reklaami all soovitatakse teiste seas meediumite ja astroloogide raamatuid teemadel nagu astraalrändamine, taassünd, tarokaardid ja unenägude seletamine, mida omakorda propageerivad tunnustust leidnud avaliku elu tegelased või on keegi neist isegi mõne raamatu esikaanel.
Eestis elades ja töötades olen näinud lähedalt nii oma töökaaslaste, sõprade kui sugulaste pealt, kui aktiivselt igapäevaelus spiritismiga tegeletakse. Kõikvõimalike probleemide puhul, alustades kaelavaludest ja lõpetades suhteprobleemidega, on justkui varrukast võtta mõni meedium, kelle poole pöörduda ja üks esmaseid praktikaid, millega tervendamist alustatakse, on n-ö mineviku kordaseadmine, millega on seotud ka usk eelmistesse eludesse.
Olen olnud hämmastunud, et sellest pole puutumata jäänud mitte ühegi valdkonna inimene, olgu selleks siis meditsiin, haridus, psühholoogia, meedia või teadus. Puutusin spiritismiga tegelevate inimestega kokku ka Ameerika pinnal, kus mõned mu töökaaslased rääkisid, kuidas nad iga päev vaimudega suhtlevad ning isegi tööl oli mõnel kaasas kirjandust nõidusest ja maagiast. Kui mulle üks neist kord öövahetuses mitusada aastat vanas majas kirjeldama hakkas, kuidas ta teinekord tööl „musti mehi“ trepist üles-alla kõndimas näeb, sain mõttes vaid palvetada, ja kui talle mündi teisest poolest rääkida püüdsin, kustus säde tema silmis ja igasugune huvi minuga sel teemal edasi vestelda taandus. Nähes inimesi isiklikesse probleemidesse uppumas ja pideva depressiooni äärel kõikumas, soovitasin abi saamiseks vaimudega suhtlemise asemel palvetada meie Looja, tõelise Jumala poole. Nagu kirjutab Noorbergen oma raamatus, et sõna „palve“ on spiritisti jaoks kõige vastuvõetamatum sõna, saan nüüd aru, millega ma neid kõige rohkem ärritasin. Olles tuttav ka Roger Morneau’ kogemusega, jõudis alles aastaid hiljem minuni arusaam, et see ümberlülitumine ongi peaaegu võimatu, kuna nähtamatu maailm vastandub sellele täielikult. Kui inimene on ennast vaimude maailmaga juba tugevalt sidunud, ei saa me rääkida sujuvast üleminekust – on kas üks või teine, isegi kui spiritism ennast valgusena esitab. Ühelt poolt teise ületulek on võimalik, kuid vaid kõrgemate jõudude sekkumisega. „Mitte miski peale Jumala väe, mis antakse vastusena tõsisele usupalvele, ei saa vabastada petja paeltesse sattunud hingi.“ (Ellen White, „Suur võitlus“)
Üha enam levib spiritism ka kirikutes. Õpetused hinge surematusest, pühakutega suhtlemine ja nende poole palvetamine on teatud ringkondades eksisteerinud juba aastasadu, kuid nüüd on lisandunud ka inglitega ühendusse astumine, arusaamatutes keeltes rääkimine ja esemete jumalikustamine, mis ei ole midagi muud kui spiritism, kuid selle teadmiseni ei jõuta sageli enda tarkusest. Kui inimene veel otsib tõde, peaks ta iseseisvalt uurima, millist seisukohta esindab Piibel vaimudega suhtlemise, nõiduse ja selgeltnägemise kohta, ükskõik mida keegi kirikus või religioosse juhtfiguuri käest ka kuulnud ei ole. Kahjuks ei pruugi kuuldu ega nähtu Piibliga lähedaseski seoses olla. Toon välja kõigest mõned kirjakohad, mis seda teemat puudutavad.
2. Ajaraamat räägib ühest masendavast olukorrast, mil Jumalat armastava kuninga Hiskija järeltulija ja mantlipärija Manasse oma isa juhatustest täielikult pöördus: „Ta püstitas altareid baalidele (Lähis-Ida jumal, viljakuse jumal), valmistas Ashera (semiitlik emaduse ja viljakuse jumalanna) kujusid ja kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid. Tema laskis oma pojad tulest läbi käia Ben-Hinnomi orus, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, nõidus ning seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda.“ Rõhutan, et 3. Moosese 19. peatükk sisaldab käskusid, mitte soovitusi, mille 26. salmist leiame: „Ärge ennustage märkidest ja ärge tegutsege nõidusega!“ 5. Moosese 18:10: „Ärgu leidugu su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida.“ Kas on võimalik nendest kirjakohtadest kuidagi kaksipidi aru saada – et tegelikult Jumal kiitis selle kõik heaks?
Nii Vanas kui ka Uues Testamendis on palju näiteid, kuidas suhtub Jumal nõidusesse ja spiritismi ning Ta kutsub meid läbi katsuma kõik teistsugust ususüsteemi esindavad õpetused, mis tänapäeval üha enam pead tõstavad.
Pühakirja süvenedes on võimalik ära tunda valguse ingliks kehastunud pimedusevürsti manipulatsioonid ja pettused, kes juba Eedenis õpetas, et „te ei sure, kindlasti mitte“. Sama veenvalt esineb saatan ka tänapäeval: suhelge oma surnud armsatega, saage neilt sõnumeid ja abi. Nad ei ole surnud. Minu meediumid aitavad teid selles. Milleks teile Jumal, kui teil olen mina? Algusest peale ja aastatuhandeid pole segadust ja pimedust külvava saatana vahendites ja meetodites midagi muutunud. Küll aga on läinud võimsamaks ja kergemini kättesaadavaks tema vahendid meedia, sotsiaalmeediakanalite ja kirjanduse kaudu.
Kõige viimane raamat Piiblis, Johannese ilmutus, ei saaks enam selgemalt väljendada: langenud, langenud on suur Paabel ning on saanud kurjade vaimude eluasemeks ning kõigi rüvedate vaimude varjupaigaks. See võib kõlada katkise grammofoniplaadina, aga meil tuleb tõsiselt pöörduda Jumala Sõna poole. Mis on kaotada, mis võita? Kaotada ja võita on tegelikult kõik. Kui väga inimesele meeldibki pidevalt olla kusagil vahepeal ja poliitiliselt korrektne kõiges, mis meid ümbritseb, ootab Jumal meilt täielikku pöördumist pimeduse teedelt, sest Jumala Sõnale toetudes ja spiritistide enda tunnistustele tuginedes ei ole vaimude maailmaga suheldes võimalik samaaegselt Jumalale läheneda. Taaveti lauludest kõlavad mõtted küsivad täna ka meilt: „Issand vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.“ Tõde on meie ees ja kõigile avatud. Kes siiralt otsib, see leiab ja näeb seda. Johannese evangeeliumist leiame kuldsed sõnad: „Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu, /.../ ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.“ 1Jh 5:20)
