Olen seitsmenda päeva adventist!

Põltsamaa adventkogudusse kuulub 42 liiget, neist neli liitus kogudusega 2019. aasta suvel. Kogudusepere värskeimad liikmed Endo Põldaru (14), Karl Allikvee (22), Elmar Kaasik (72) ja Elli Aldru (75) rääkisid oma kogudusega liitumise loost Helis Rosinale.

Kas te oskate välja tuua juhtumeid, mis veensid teid Jumala olemasolus?

Elmar: Minu elus on olnud seitse juhtumit, kus olen surmasuust päästetud. Seal on puhtalt Jumala käsi mängus, sest Ta võttis mul lausa õlast kinni. Oli üks samm ja ma oleks kolme ja poole meetri pealt kukkunud, pea ees, betoonile. Ta hoidis mind tagasi, seal ei saa muud olla. Neid lugusid on palju.

Palun räägi lähemalt kasvõi ühest juhtumist.

Elmar: 1969. aastal sõitsin heinaajal ratastraktoriga, rõuguvedaja oli taga. Küla vahel oli kitsas tee ja vasakpoolne esikumm lõhkes. Teepervest oli alla kaks ja pool meetrit. Jätsin traktori seisma ja nii kui ma sealt välja minema hakkasin, vajusin koos traktoriga alla, traktor risti üle mu kõhu. Minu taga sõitis üks auto, mehed läksid agregaati tooma. Nemad nägid kõike pealt, mis toimus.

Kõige tähtsam algab nüüd: Jumal hakkas olukorda juhtima. Nende meeste hulgas oli üks noor kraanajuht, kes elas õnnetuskohast 200–300 meetri kaugusel. Ta jooksis oma õuele otse üle naabri kartulipõllu, nii kuidas jalad võtsid. Hiljem ütles Kalju: „Jooksin ja mõtlesin, et kuidas ma selle küll ruttu käima saaksin.“ Kiirus oli oluline, ruttu pidi tegutsema.

Vanasti läksid kraanad üldjuhulvändast käima, aga nüüd nii kui süüdet keeras, masin käivitus. Tal polnud see elu sees nii hästi käima läinud! Ei läinud viit minutitki, kui ta oli kohal, võttis trossi ja tõmbas traktori mu pealt ära. Mina olin juba teadvuseta. Mind viidi haiglasse ja mul oli ainult seljalihase rebestus!

Seal oli Jumala käsi mängus, teisiti ei saa olla: et need mehed juhtusid pealt nägema, et kraanajuht oli nende hulgas ja et see kraana nii hästi käima läks!

Elli: Ma olin kuueaastane ja meie vastas oli suur tiik. Tädimees tegi sinna suure ja sügava augu, ta käis sealt hobustele vett võtmas. Mina, lapsekene, läksin tiigi peale, väikesed puusuusad all. Mõtle, ma libisesin sinna auku! See oli suur, jääd täis ja enam ma sealt välja ei saanud. Hoidsin kätega jääaugu servast kinni ja hakkasin appi hüüdma. Oli talv, lörtsi sadas ja kedagi inimestest väljas ei olnud.

Mõtlesin, et siia mina nüüd jään. Käed hakkasid juba väsima, mõtlesin, et lasen nüüd lahti. Aga naabruses elas Olga-tädi ja temale anti märku välja minna. Ta tuligi õue ja kuulis lapse kisa. Ta tuli augu juurde ja tõmbas mind välja. Olga-tädi võttis mu sülle ja viis tuppa. Ema võttis märjad riided seljast, pani kuivad riided selga ja andis kuuma teed. Kaua ma seal augus olla võisin? Ikka mitu minutit. 

Kui naabrit poleks tol momendil tulnud, oleks mina sinna auku jäänud! Tõesti, Jumal hoidis mind juba siis. See oli Tema kaitse, et ma niimoodi pääsesin.

Endo: Mina kuulan ja mõtlen, et teil on igasuguseid näiteid tuua. Kus minu näited on? Mul ei ole olnud sellist elu ja surma kogemust. Toon natuke teistsuguse näite. Kui ma olen käinud jumalateenistusel või kui me olime suvel siin kolmekesi Reinu juures ja ta õpetas meid, olen tundnud rahu ja pühadust. Jumal on ligi ja hoiab meid kõigest kurjast eemale. Ja Ta saadab meid elu lõpuni. Sellepärast ma tahtsingi kogudusega liituda.

Karl: Ma ei oska välja tuua otseseid juhtumeid, aga palvevastused on ilmselt parim märk Jumala kohalolust minu elus. Isegi sellel ajal, kui ma ei olnud seotud kogudusega, olen ma tundnud Jumala juhatust pärast palvetamist. 

Elli: Mina tahtsin kogudusega liituda, sest see on Jumala rahvas.

Elmar: Mina olin enne luteri koguduses, aga sellist rahu pole ma varem kogenud. Siin on mul ka tervis on tunduvalt parem. Tänu Taevaisale!

Milline on teie taust – olete te sündinud kristlikku perekonda?

Elli: Minu ema oli kristlane, isa ei olnud. Isa armastas pühapäeval ikka tööd teha, aga ema käis kirikus.

Elmar: Minu perekonnas oli ema luterlane, tal oli kirjandust ka kodus. Kirikuskäimine oli harv, sest hulga maad oli minna. Siis, kui kolhoosist hobune anti, sai minna. Suvel, kui olid pühad, saime kolhoosist hobuse, võeti naabrid ka peale ja läksime. Minu suguvõsas on ka baptiste, minu onupoeg Tõnu Lehtsaar koos oma perega on baptistid.

Mina olen Tõnust 13 aastat vanem, minu onu ehk Tõnu isa oli vangilaagris. Ühel sünnipäeval kord küsiti onult, kas ta peab viha ka nende peale, kes ta vangi saatsid. Onu vastas: “Unustage ära, mina viha ei pea.“ Nii ka mina unustan ära, kui keegi on midagi paha teinud. See on küll meeles, aga et ma nüüd, rusikas taskus, käiksin ringi, see on välistatud. Mul läheb ta nii ruttu mööda. Tõnu isa ja ema on mulle eeskujuks, tõsisemalt sain kristlaseks siin Põltsamaal 1995. aastal.

Karl: Jah, sündisin kristlikus perekonnas ja olen lapsest saadik käinud luteri kirikus. 

Endo: Mina olen sündinud kristlikku perekonda, ma elan kristlikus perekonnas. Minu sugulased on kõik enamasti kristlased. Võib-olla kaugemad sugulased ei ole.

Mida tähendab teie jaoks kogudus?

Elmar: Minu jaoks on see üks ilus soe perekond. Ühtehoidmine, üksteise austamine, üksteisest lugupidamine… seda nimekirja võib jätkata. See on suur perekond Jumala riigis.

Endo: Ma ei oskakski paremini öelda – see ongi üks suur perekond, oleme kõik Jumala lapsed ja käime koos.

Elli noogutab.

Millal saabus teie ellu see hetk, mil otsustasite, et tahate adventkogudusega liituda?

Karl: Ma arvan, et see ei olnud kindel hetk, mil ma seda otsustasin, vaid pigem toimus pidev areng selle poole – eriti paelusid mind adventkiriku meetodid Piibli uurimisel. Mulle meeldib asju sügavuti uurida ja minu arust on see positiivne, et adventkirikus võetakse arvesse Piibel tervikuna ja arvestatakse kontekstiga.

Elli: Minul oli see juba ammu. Kasvatasin Annikat, käisime igal pool ja Annika käis ka laagrites. Kui Annika ema ta minult ära võttis, mõtlesin, et nüüd. Aga siis tulid muud asjad ette. Mind hakati süüdistama asjades, milles ma süüdi ei olnud, ja ma ei saanud kogudusse tulla. Muidu oleks juba siis tulnud. Nüüdseks oleme Annika emaga ära lepitatud. See oli väga raske aeg, mis ma läbi elasin.

Elmar: Vellot ja Eha (Põldaru, toim) tundsin ma juba ammu ja teadsin, et nad on adventistid. Kolm aastat tagasi tulin Põltsamaale tagasi. Vello pani minu postkasti ajakirja Meie Aeg. Esimesed üks või kaks numbrit mõtlesin, et mis sa neist loed, sealt pole midagi lugeda. Aga siis hakkasin lugema. Mul on siiamaani ajakirjad alles. Sealt ma saingi sädeme, minus hakkas kasvama igatsus siia tulla.

Nüüd varakevadel tuli lõplik otsus, et tahan kogudusega liituda. Varem ei julgenud sellest Ehale ja Vellole rääkidagi, sest olin Niguliste kirikus. Tänu Taevaisale, et olen siin! Ma olen väga rahul selle otsusega.

Elli: Mina olin juba noorena adventkoguduses. Olin 21, kui mind Rakveres ristiti. Aga ma ei olnud seal kaua aega – läksin Tartusse ja siis jäi kõik see…

Elmar: Olen 1995. aastast Niguliste koguduse liige, käisin seal leeris. Siis hakkasin regulaarselt kirikus käima, oli üksikuid kordi, kui tõesti ei saanud minna. Siis elasin 16 aastat Tartus ja käisin Pauluse kirikus. Nüüd olen Põltsamaal tagasi ja ma olen seitsmenda päeva adventist! (Elmaril tuleb seda öeldes lai naeratus näole.)

Endo: Minul oli niikuinii mõte tulla millalgi sellises vanuses, nagu ma praegu olen, kogudusse. Asjaolule, et ma just sel aastal kogudusse tulin, aitas kaasa see, et näiteks Rein (Kalmus, toim) ütles, et ma olen küllaltki küps ristimiseks. Hea kokkusattumus oli ka see, kui kuulsin, et Elmar hakkab käima ristitavate ettevalmistusklassis. Mõtlesin, et väga hea, võiksime koos ristitud saada.

Mis teile ettevalmistusklassist meelde jäi?

Elmar: Minule kui endisele luterlasele jäi kõrva see, et juhinduma peab Vana Testamendi järgi, nii nagu see ilma muutusteta on. Palju mul kõrva taha jääb, see on juba iseasi. Samuti see, et laupäev on tõeline hingamispäev, see on püha. 

Mulle meeldib meie pastor Rein Kalmuse väljendusviis – ta teeb asja selgeks. See jõuab kohale, sa saad aru, mis ta räägib. Üks meeldivamatest asjadest ongi Reinu Sõna lahti seletamine. Igal hommikul palvetan, et tal tervist, jõudu ja Vaimu väge oleks, et ta ikka meie sekka tuleks Sõna seletama.

Karl: Meeldejääv oli piiblitõdede loogilisus. 

Endo: Rein rääkis palju – kas nüüd kõik meelde jäi, seda ei tea. Te olete juba küllaltki kogenud, vanust teil on, teie teate minust rohkem.

Elmar: Ei usu. 

Endo: Ikka. Ma kuulsin küllaltki palju uusi asju ja need ei jää võib-olla kõik kohe meelde. Põhimõtteid ma teadsin, mis erinevused on konfessioonidel ja traditsioonidel.

Elli: Hingamispäev on kõige tähtsam. Adventkirikus on tõde.

Elmar: Mis mulle siin koguduses veel meeldib, seondub toitumisega, millest kirjutab Ellen White. Ma sain Taevaisalt märguande, juba kaks aastat pole ma sealiha söönud. Enne sõin seda ohtralt. Ma sain sellest lahti, aga see oli ka signaal Taevaisa poolt: kohe, kui ma sealiha või sülti natuke rohkem sõin, oli mul selg nii haige, et järgmisel hommikul ei saanud liikudagi. Adventkoguduses tõstetakse esile toitumist, on rohkem taimetoitu ja mina tunnen end niimoodi palju paremini.

Muidugi mul on sellega tegemist, aga iseloomu peab ka natuke olema. Ema teeb köögis süüa ja küsib lapselt, mis sa seal kõrvaltoas teed. Laps: „Võitlen kiusatusega.“ Ema: „Ja mis see kiusatus sul on?“ Laps: „See küpsisepakk seal nurga peal.“ Nii on ka minuga, et vaatan lihakäntsakale ja võitlen kiusatusega, aga ei söö.

Kui te mõtlete tagasi oma ristimispäevale, siis mis teile sellega seoses meenub?

Elmar: Minu jaoks oli ristimispäev nii pidulik ja püha. Ütlen ausalt: mul ei ole nii ilusat päeva elus olnud. Palusin Taevaisa, et tuleks ilus ilm ja tuligi! Me olime seal kõik nagu inglikesed, kui tagantjärele videost vaatasin. Minu jaoks oli see väga-väga-väga ilus päev.

Olen kogudusele tänulik, et kõik nii kenasti korraldatud oli. Kui ilusti nad laulsid, kui veest välja tulin! See oli võrratu, väga liigutav.

Elli: Minu ristimispäevast on nii palju aastaid möödas, et ma ei mäletagi seda nii täpselt enam. Vend Viirsalu ristis ning peale minu oli veel ristitavaid. See oli märtsikuus ja ristimine toimus kirikus.

Karl: Mind hämmastas see, kui suur sündmus see oli terve koguduse jaoks. Mul oli äärmiselt hea meel, et terve kogudus oli seda minuga koos tähistamas. Eriti liigutav oli see, kui minu veest välja tulles kogudus laulis. 

Endo: Oli tõesti ilus päev, kõik olid heas tujus, oli rahulik, ilus ilm – olgu Jumal tänatud selle eest!

Kui ma mõtlesin, et mis teid kõiki ühendab, ei pidanudki seda kaua otsima – osalesite vabatahtlikuna heategevusüritusel “Talvele vastu“. Kas vabatahtlikuks olemine on teil veres?

Karl: See teeb mulle head meelt, kui saan oma annetega kasulik olla. 

Elmar: Minu jaoks on see loomulik. Olen eluaeg käinud inimestel abiks, mõnikord saanud selle eest ka väikese tasu. Ikka lähed ja aitad teisi. Endo, sa oled ju nõus ?

Endo noogutab.

Mis tegevused panevad teil silma särama ja mida teile tõesti meeldib teha?

Elli: Inimeste aitamine.

Elmar: Jah, oma ligimese ja endast viletsa aitamine. Vend on noor mees, temal on särtsu veel oi kui palju. Me vanad inimesed juba, vaatame, kuidas teineteist aidata saab. Kui saad aidata, siis see paneb ka silma särama.

Endo: Ütlesid väga hästi, et hea on inimesi aidata. Kui nad on tänulikud selle eest, siis on hea tunne. Mulle meeldib kirikus heliga tegeleda ja ülekannet teha, Guido on selle mulle selgeks õpetanud. “Talvele vastu“ üritusel meeldib mulle ka aidata.

Kas te olete mõelnud, milleni nüüd pärast ristimist tahate püüelda?

Elli: Ma ei ole sinnamaani mõtetega veel jõudnud, mul on nii palju tegemist olnud.

Elmar: Sa oled nagu ratsahobune: ühe asja oled ära teinud ja kolm tükki jooksevad järgi. Elli on end nii tühjaks kurnanud, sest tahab nii palju aidata inimesi siin ja seal.

Minu prioriteet on elada nii, nagu Taevaisa on ette kirjutanud. Tahan kogu hingest täita tema õpetust. Ja paluda armu ja halastust, et ta hoiaks ja kaitseks ning et ma ei eksiks sellelt teelt. Ja kui ma vääratan, siis tõsimeeli toon selle Tema ette. Tema näeb kõiki asju. Kui eksin, palun andeks. Tema annab tarkust ja mõistust.

Endo: Minul on veel pikk tee minna, palju õppida ja palju teha. Järgmine prioriteet, kõige väiksem asi, mis ma teha saan, on palvused. Tavaliselt on nii, et kui on reedeõhtuti Jussi kord, siis mina loen ja kui tuleb hea koht, siis tema räägib. Ma võiks püüda teha ka nii, et ma siis üksi loen ja kui näen, et teema on lõppenud või on hea koht, räägin ka ise.

Elmar: Selleks me palume sulle jõudu ja Vaimu väge. Sa saad sellega hakkama.

Karl: Piiblit uurides, kirikus käies ja palvetades. 

Piiblis on hästi palju tegelasi, kas mõni neist on eriliselt teie tähelepanu pälvinud, kelle tegemised aeg-ajalt mõtteis mõlguvad?

Elli: Võtame Sauluse, kes pärast sai Pauluseks.

Karl: Mulle väga meeldib Eelija kirglik usk. 

Elmar: Joosep, mis ta kõik läbi elas. Loed ja mõtled – armas aeg, mis tema peas küll toimus. Ja ikka andis ta oma vendadele andeks!

Jääme arutama Joosepi elu üksiknüansside ja vangis viibimise kestuse üle.

Endo: Ma oleks Elmariga sama näite toonud. Mul on häbi öelda, et kui ma püüan detailselt kellegi teise elu peale mõelda, siis ei tule praegu meelde.

Piiblis jagub avastamisruumi meile kõigile.

Elmar: Alles hiljaaegu oli mul vestlus ühe inimesega, kes ütles, et on Piibli läbi lugenud, aga kui ma midagi küsisin, ei teadnud ta ööd ega mütsi.

Elli: Ühe korraga ei saagi …

Elmar: Täpselt, Piibel ei ole juturaamat. Ongi nii, avastamist on seal alati. Võtame vanad ja staažikad pastorid. Näiteks Eenok Haamer, keda ma tunnen, ütles, et andke andeks, tema küll kõike täpselt ei tea. Seal on avastamist kõigile.

Eile oli meil Elliga juttu andestamisest ja palveväest. Võtame Harri Haameri, kes vangis istus. Ta oli kaugel Kolõmas, kus on igikelts. Ta palvetas ja tuli tagasi. Raamatu pealkiri on „Minu elu on taevas“. See on väga hea raamat, toob välja igasugu läbielusid. See räägib palveväest ja andestamisest, mida ka Piibel õpetab.

Te käite regulaarselt hingamispäeviti kirikus. Milliste ootustega te tulete kirikusse?

Elmar: Mul on hea meel, et saan oma perega koos olla, kuulda Jumala Sõna, mida pastor või siis keegi teine seletab.

Elli: Ma tulen kirikusse toitu saama. 

Elmar: Vaimutoitu.

Karl: Mul ei ole kindlaid ootusi, pigem tulen kirikusse iga kord avatud südame ja meelega. 

Mida te tahate öelda neile, kes külastavad koguduse koosolekuid või üritusi, aga kes ei ole kogudusega liitunud?

Elli: Ma väga sooviks, et nad tuleksid ka kogudusse.

Endo: Tuleksid nad kasvõi kirikusse. Siis saavad nad ise otsustada, kas nad leiavad Jumala või ei leia. 

Elmar: Jah, kas see puudutab nende südant. Kas see jõuab neile kohale, kas nad saavad mingisuguse sädeme? Tuleb muidugi palvetada, et Taevaisa koputaks nende südametunnistusele ja nad oma patud üles tunnistaksid ja Jumala armu vastu võtaksid. Miks ei võiks pool Põltsamaast olla adventkoguduse liikmed? Muidugi on see raske, aga loodame, palvetame.