Üks inimestest, keda Jumal on talentidega rohkearvuliselt õnnistanud ja kes neid kogudusetöös rakendab, on samaagselt õpilase- ja õpetajarollist rõõmu tundev Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu töötaja Mervi Kalmus. Mõtteid oma tegemistest jagas ta Helis Rosinaga.
Oled liidu töötaja, vastutad mitme tööharu eest. Mille kõigega Sa käesoleval ajal tegeled?
See sõltub prioriteetidest ja vajadustest. Viimastel aastatel on hästi palju energiat ja aega läinud meie liidu haridusprogrammi peale. Kogu asjaajamine Kõrgema Usuteadusliku Seminariga (KUS) on käinud minu kaudu. Lisaks sellele, et olen seal õpetanud, olen siia toonud ka välismaiseid õppejõude. See koormus nüüd aasta-aastalt väheneb, sest suuremalt jaolt on meie tudengid kas lõpetanud või lõpetamas, nii et nüüd on võimalus tähelepanu muudele asjadele suunata.
Hingamispäevakooli töö on selline, mis kunagi otsa ei lõpe. See keskendub sellele, et meil oleksid paremad ja kvalifitseeritumad õpetajad ja et oleksid olemas õppematerjalid erinevatele sihtgruppidele.
Aga praegu on mul kõige rohkem südame peal kolmas tööharu – isiklik teenistus. See on kõik see, mis puudutab koguduseliikmete vaimulikku kasvu ja isiklikku evangelismitööd. Praegu on kaks materjali, mida tahaks selle aasta lõpuks välja anda. Tihti tiirlevad mõtted sellel, mida võiks veel teha ja kuidas võiks veel abistada koguduseliikmeid, et nad oleksid paremad tunnistajad.
Ehkki liidu koostöö KUSiga saab läbi, jätkad seal õppejõuna.
Jah, aga mitte suures mahus. Nad palusid mul kreeka keele õpetajana jätkata, ja ma tundsin südames, et peaksin pakkumise vastu võtma. Võin ju ühte loengut kord kuus anda küll. See on minu viis olla neile kasulik ja väljendada oma tänu, sest nemad on meile selle koostöö raames väga palju andnud.
Septembris läksin esimesse loengusse kohale, hommikul veel vaatasin järele, et kursusel on seitse registreerunut. Loengusse tuli aga kakskümmend tudengit! Paras kaos oli, aga see oli hästi tore kaos. See tähendab nii palju, kui inimesed tunnevad sinu aine vastu huvi. Kahekümne tudengiga tekib klassiruumis mõnus energia. Olen õpetanud ka seitset või kaht tudengit korraga, aga see ei ole emotsionaalselt nii nauditav, suurema seltskonnaga läheb tund palju lõbusamalt. Ma ootan juba järgmist, oktoobris toimuvat loengut.
Tuled praegu Kompassi koguduse nõukogu koosviibimiselt. Mis mõtted ja tunded seonduvad selle noore kogudusega?
See on olnud huvitav protsess. Mul on hästi hea meel, et olen olnud ühe koguduse sünni juures. Tavaliselt ei ole sünnitamine kerge tegevus, sellega kaasneb palju valu ja see võtab väga palju energiat. Aga kui see on viis, kuidas jõuda rohkemate inimesteni, peaksime seda tegema.
Oluline pole mitte niivõrd see, et nüüd on Tallinnas füüsiliselt rohkem kogudusi, vaid et noored, kellest valdavalt Kompassi kogudus koosneb, võtavad järjest rohkem vastutust ja pühenduvad. Minu jaoks ongi kõige ilusamad lood Kompassis seotud inimestega, kelle pühendumise aste järsult tõuseb. Näen, et inimesed võtavad kogudusetööd isiklikult ja südamega. Väikeses koguduses on kõik kaasatud, kõik on vajalikud.
Loomulikult on Kompass täiesti tavaline kogudus, kellel on oma ema DNA. Tänases nõukogus oli natuke juttu ka sellest, et teatud protsent inimesi ei külasta hingamispäevakooli, vaid ainult jumalateenistust. Arvan, et see protsent võib olla umbes sama mis meie emakogudusel. Ehk siis nii nagu ema, seisab ka tütar silmitsi samasuguste väljakutsetega.
Samas pean ikkagi tunnistama, et lähen hingamispäeva hommikul rõõmuga ükskõik kuhu kirikusse, aga erilist rõõmu tunnen just Kompassi koguduses viibides.
Kui tihti seda juhtub, et külastad mõnda kogudust väljapool Tallinnat?
Praegu juhtub seda vaid korra või kaks kuus. Tajun, et minu kohalolemist, abi ja teenimist on praegu Kompassis kõige enam tarvis. Kui ma alustasin praeguses ametis, käisin rohkem mujal jutlustamas.
Jutlustamisgraafikut tehes panen kõigepealt kaks korda kuus Kompassi koguduse kirja ja siis saan vastu võtta küllakutseid. Praegu on näiteks jaanuarini graafik täis.
Millised plaanid on nüüd haridustöös liidu tasandil järgnevateks aastateks?
See on päris keeruline küsimus. Me oleme juhtkonnaga seda üsna pikalt arutanud. Vähemalt osadel inimestest, kes on omandanud seminaris rakenduskõrghariduse, oleks tarvis edasi minna magistrantuuri. Sellise õppe pakkujat ei ole praegu lihtne leida.
Loodame, et unioon toetab ja leiame ehk kompromissi Andrewsi ülikooli või Newboldiga, et inimesed ei peaks lihtsalt kaheks või enamaks aastaks ära minema, vaid saaksid õppida sessioonõppes või mõnel muul viisil ja eesti keeles.
Teine asi on pastorite täiendõpe. Ka sellega tegelen oma töös, et pakkuda pastoritele aastas vähemalt 30 tunni ulatuses täiendõpet koolituste ja seminaride näol. Eelmisel nädalal olime just Soomes, seal pidas loengut üks Andrewsi ülikooli õppejõud. Kevadel käisime Lätis. Vahel on olnud koolitusi ka piiblikooli kujul, kui meil on käinud kõnelejaid väljastpoolt Eestit.
Sul on kaks magistrikraadi ja käsil on doktorantuur. Kuidas Sina oled enda jaoks sõnastanud, miks on oluline õppida?
Ma olen üks neist hulludest, kes võiks terve elu õppida ja mitte kunagi tööle minna (naerab). Uute teadmiste omandamisel asetan end olukorda, kus ütlen, et ma ei tea piisavalt ja olen valmis uusi teadmisi vastu võtma. See nõuab teatavat alandlikkust, aga kui oled ennast avanud, on teadmiste ja kogemuste hulk, mida omandada, piiramatu. Minu meelest on õppimine kõige parem asi, mida inimene teha saab.
Saladuskatte all võin öelda, et vahel käin ringi ja haun plaani, kuidas ma võiksin kolmandale erialale minna kõrgharidust omandama. Väga tahaks kunagi muusikat õppida.
Õppimine on protsess, mis muudab mind inimesena, see ei ole vaid teadmine arvutis või eksamipaberil. Kõik see, mida ma tean, kasvatab mind. Teoloogia õppimine kasvatab mind ennekõike muidugi kristlasena. Minu jaoks ei ole õppimine mingi kuiv asi või raske kohustus, vaid see on kõige suurem rõõm.
Mida senine õpinguaeg doktorantuuris on Sulle pakkunud, milliseid avastusi oled teinud?
Mulle väga meeldis selle kevade kursus, mida viis läbi üks Andrewsi ülikooli õppejõud. Ta käis lugemas spiritualiteedi ehk vaimuliku elu ja praktikate loengut. Kristlasena on vaimulikud praktikad alati mu elu osaks olnud, aga muljet avaldas see, kuidas ta suutis neid asju avada. Samas ei olnud õpe vaid teoreetiline – meil tuli käia näiteks Newboldi aias piibliteksti üle mõtisklemas ja üksteise eest palvetamas. See oli vaimulikult hästi elustav.
Sel kevadel tajusin eriti selgelt, et ei lähe kooli mitte lihtsalt uut teadmist omandama, vaid ka oma sõprade keskele. Mul on koolis kaks pinginaabrit: Gabriel Texasest, kes käis tänavu meie noortelaagris kõnelemas, ja üks veidi vanem härrasmees Njabulo Zimbabwest; mõlemaga oleme saanud headeks sõpradeks. Ja see, kuidas nad minu eest hoolitsesid, oli väga liigutav! Saime rääkida pastoraalse töö raskustest ja rõõmudest, käisime golfi mängimas ja vaatasime õhtul koos jalgpalli. Nii et ma väga hindan seda võimalust ja neid inimesi.
Millega doktorantuuriõpingud päädivad?
See on praktiline kraad, mis koosneb projektist ja teoreetilisest osast. Möödunud aasta ja see aasta mööduvad teoreetiliste peatükkide kirjutamise tähe all ja ilmselt järgmisest suvest saan hakata planeerima praktilist projekti ja selle läbiviimist. Minu lõputöö teemaks on “Jutlustamine postsovetlikus-postmodernses ühiskonnas noortele täiskasvanutele”. Tahan teada, mis veel kõnetab noori ja kuidas on võimalik jõuda evangeeliumisõnumiga noorteni, keda ei toeta ei taustateadmised ega kristlik kultuur.
Loodan töö praktilise osa läbi viia Kompassis, sest seal on inimesi, kes aeg-ajalt sisse astuvad ja kel pole kristlikku tausta. Loodan neilt väärtuslikku informatsiooni saada.
Oled pärit pastoriperest, mistõttu oled elu jooksul elanud erinevates Eesti linnades. Kuidas see on mõjutanud sinu arusaama kodust ja sõpradest?
Kontseptsiooniga “kodu” on mul keerulised suhted. Mul päriselt ei olegi olnud seda kogemust, mida tähendab minna ühte majja ja aeda ning teada, et see on päriselt minu oma. Ma ei tea, mida tähendab tunne minna oma vanematekoju. Tean, mida tähendab minna oma emale ja isale külla.
Nii et minu jaoks ei ole kodu mingi koht, vaid kodu on minu inimesed.
Kuigi on tulnud palju kolida ja varasemad kolimised olid emotsionaalselt väga rasked, tajun, et Jumal on mind eriliselt inimestega õnnistanud. Mul on palju häid sõpru ja ma tean, et ma pole seda kuidagi ära teeninud. Loen seda üheks Jumala õnnistuseks. Võib-olla on Ta andnud rohkem inimesi selleks, et kompenseerida seda kodukoha puudust. Ma pean ennast väga õnnelikuks ja rikkaks inimeseks, sest mu elus on nii palju imelisi inimesi.
Mainisid, et tahaksid rohkem muusikat õppida või sellega tegeleda. Milline suhe Sul laiemalt muusikaga on?
Mul on muusikaga väga eriline side ja mulle tundub, et aja jooksul läheb see side järjest tugevamaks. Mul on ülitundlikkuse diagnoos. See ei ole midagi hirmsat, see tähendab lihtsalt, et minu reaktsioon teatud olukordades on emotsionaalsem ja sügavam kui teiste inimeste reaktsioon. Ülitundlike inimeste puhul tuuakse tihti välja nende sidet muusikaga. Minul on ka nii, et kui tahan end välja lülitada ja oma hinge toita, lähen istun Estonia kontserdisaalis viimasesse ritta ja lihtsalt naudin klassikalist muusikat. See on midagi, mida mul on väga vaja, eriti tehes vaimselt üsna pingelist tööd. Kontserdil käimine sai uue elu ja hoo 2017. aasta sügisel, kui mõtlesin üle pika aja, et peaks kontserdile minema. Mäletan, et kuulasin Estonias Mihkel Polli soolokontserti ja järsku sain aru, et siit enam tagasiteed ei ole, et nüüd on muusika mu ellu tagasi tulnud. See oli märgilise tähtsusega õhtu, olen isegi selle kontserdi pileti alles hoidnud. Pärast seda võibki mind tihti kohata kas Estonias või Mustpeade majas.
Aga armastus muusika vastu ei piirdu ainult kontserdil käimisega. Ma olen õppinud nüüd aasta jagu klassikalist laulmist muusikaakadeemias, olen kirjutanud kontserdiarvustusi, sellel suvel sain Klassikaraadios end proovile panna paari raadiosaate tegemisel.
Aeg-ajalt pakud Facebookis võimalust, et teed eestpalvet kõigi eest, kes soovi avaldavad. Missugune on Sinu senine kogemus?
Minu jaoks on see olnud üks kõige suurem õppetund, mida olen palve kohta õppinud. See on mulle kinnitanud, et inimesed janunevad selle järele, et keegi hooliks neist piisavalt, et nende eest palvetada. See teadmine on hästi oluline.
Kõige toredamad juhtumised on need, mis on seotud inimestega, kes ei ole minu teada kristlusega seotud. Viimasel korral, kui seda üleskutset tegin, võtsin eraldi aega, et kirjutada nendele inimestele, kellest ma teadsin, et nad ei ole kristlased, aga kes olid mu postitust laikinud. Kirjutasin neile lühidalt ja ütlesin, et näen, et oled mu postitusele reageerinud ja et ma palvetan täna sinu eest. Sain niimoodi päris hea hulga vastuseid tagasi. Peamised vastused olid sellised, et ega ma ei usu eriti midagi, aga ma ikkagi tahan, et keegi minu peale mõtleks ja mu eest kõrgemale mõne sõna kostaks. Nad väljendasid oma tänulikkust.
See ongi ju see, mida mind kristlasena on kutsutud tegema: hoolima teistest inimestest. Kui ma saan seda teha palve kaudu, siis mul on väga hea meel. Kui ma saan seda teha mingil muul moel, on ka hästi.
Tean, et seda väikest kirjatükki, mis ma oma kogemusest kirjutasin, on avaldatud Adventist Review’s ja pastorite abikaasadele mõeldud ülemaailmses ajakirjas. Minu soov ei ole, et ainult mina seda teeksin, tahan inspireerida ka teisi. Nii olen hiljem vähemalt kahe sõbra Facebooki-seinal samasugust üleskutset näinud. Inimesed pakuvad avalikult sõpradele oma palvet ja ma näen, et paljud inimesed reageerivad. See teeb meele rõõmsaks.
See on üks neist viisidest, kuidas me saame väga väikese vaevaga sotsiaalmeediat evangeeliumi kuulutamiseks ja hea tegemiseks kasutada.
Nimeta mõni tegevus, milleks tuleb kasutada tahtejõudu?
Trenni minek. Ma olen leidnud üsna hea rütmi, käin trennis hommikuti enne tööleminekut. Seda tuleb võtta mõistuse, mitte tunnetega.
Ka õppimine, ehkki mulle väga meeldib õppida. Minu praeguste õpingute süsteem on selline, et mul on ainult üks sess aastas – maikuus pean paar nädalat Newboldis olema. Ülejäänud ajal on kodus iseseisev töö. Sellepärast on enesedistsipliin hästi vajalik, see teadmine, et ma ei tohi ühtegi raamatukogupäeva vahele jätta. Vahel on ikka raske ja peab ennast sundima, aga ma mõtlen, et kogemus iseenda sundimisest on tegelikult väärt kogemus. Tuleb hilisemas elus kasuks.
Kas lisaks muusikale on veel midagi, mille abil laed oma akusid?
Olen tohutult suur lugeja. Lugemine on üks peamistest viisidest, kuidas ma end tööst välja lülitan ja iseennast laen. Loen umbes 40 raamatut aastas, mul ei ole kodus ei internetiühendust ega televiisorit. Kui paljud teised istuvad õhtul koju jõudes televiisori ette või teevad lahti Netflixi, siis mina avan mõne hea raamatu.
Mul on välja kujunenud oma maitse, teemad ja autorid, mida ma armastan. Minu endine õppejõud ja praegune mentor dr Aulikki Nahkola on tohutu lugemusega inimene. Tema annab mulle alati raamatusoovitusi ja ausalt, iga kord, kui ma Inglismaale lähen, on tal suur patakas raamatuid riiuliserval mind ootamas. Vähe on neid asju, mida ma rohkem naudin kui väga hea raamatu lugemine.
Aasta tagasi Kompassi koguduse avamisel rääkisid märkmikust, kuhu kirjutad üles aspektid, mille eest tänulik oled. Kui palju sinna tänaseks sissekandeid on kogunenud?
Seal on neid ikka rohkem kui aasta tagasi, aga päris kindlasti ei ole neid seal piisavalt. Just paaril viimasel päeval olen mõelnud selle peale, et sügis on tulnud ja rutiin on võimust võtnud ning pimedat aega on üha rohkem. Seetõttu ei ole alati ka neid hetki, mil oskan teadlikult tänulik olla. Suvel puhkuse ja toredate kohtumiste ajal sai sissekandeid rohkem tehtud.
Nii et väike kuldne märkmik tuleb taas välja otsida ja sissekannete tegemist jätkata.
Sul on ka kunstnikuannet, oled kauneid maale ja sünnipäevakaarte joonistanud-maalinud. Kas Sa oled viimasel ajal ka seda loomingulist poolt rakendanud?
Pean tunnistama, et ei ole seda kaua aega teinud. Käisin just möödunud hingamispäeval headel kogudusesõpradel külas ja neil oli seinal üks pilt, mille all oli minu nimi ja aastaarv 2002. Ma olin täiesti ära unustanud, et olin sellise pildi üldse joonistanud. Hästi tore ja natuke piinlik oli seda näha. Pean tunnistama, et mul ei ole alles ühtegi korralikku pintslit ega värvi. Samas arvan, et see asi ei ole päriselt kaduma läinud, vaid lihtsalt ootel. Ühel eluhetkel tuleb vajadus ennast ka kunsti kaudu väljendada ja siis ma haaran jälle värvide järele!
