Seekord pakun, Sulle, lugeja jälle ühe elu lugu. See pealkirjas toodud mõte ühest vaimulikust laulust, mis selle kogemuse kirja pannud Jaanus Riimetsale on eriliselt kalliks saanud, on nagu lühikokkuvõte tema elust ja suurimast äratundmisest. Kui tihti mõtled Sina sellele, et Jumalata elatud elu pole midagi väärt? Kui tihti on Jumala armurikkus Sinu elule tõelise mõtte ja eesmärgi andnud? Kas tahad elada alatasa seda armu taga nõudes, üha avastades uusi tahke Jumala iseloomus ja tegemistes, ikka kogedes, et Jumal võitleb meie eest meie võitlemisi, ka neid kõige rängemaid, mida tundub olevat võimatu võita? Kas oled kogenud, et Tema võidab tõeliselt – võidab meie võitlused, aga võidab armastuses ka meie vastupanu, mis teebki võitlemise vahel nii raskeks. Ta võidab ka väga pikka aega meie üle valitsenud sõltuvused ning teeb meid tõeliselt vabaks Temas – kui meie ei loobu seda võitu taga nõudmast.
Mulle on väga pikka aega olnud eriti hingelähedased kaks piiblitegelast, keda inimesed põlgasid ja tõenäoliselt mitte ainult enne uue elu alustamist, sest nad alustasid uut elu ebatraditsiooniliselt, päriselt ja õige Abimehega. Need inimesed on halvatu Betsata tiigi ääres ja Maarja Magdaleena. Mõlemale ütles Jeesus põhiliselt ühe nõuande: mine ja ära tee enam pattu. Minu elus valitses alkohol väiksemate ja suuremate vaheaegadega umbes 38 pikka ja kohutavat aastat, aga ma ei taha neist ebameeldivustest rääkida. Tahaksin rääkida sellest, kuidas meie hea Looja ja Lunastaja mind pidevalt enda juurde kutsus, kuigi mina ei taibanud, et Ta seda tegi.
Juhtisin meie väikeses Keila koguduses hingamispäevakooli tundi, kui keegi ütles, et vabaduse suurim vastand on sõltuvus. Mulle tulid meelde erinevad sõltuvused, mis siin kurjas maailmas valitsevad, aga kui hiljem sellele mõtlesin, tekkis küsimus: kas pole suurim ja ohtlikem sõltuvus sõltuvus iseendast – isekus? Kas Jeesuse otsesed ja kaudsed mõrvarid olid sõltuvuses mingitest ainetest? Kas polnud nende põhieesmärk raha ja sellega kaasnev võim? Kuigi mulle pole raha kunagi eriti kogunenud, olen nii enese kui teiste juures tähele pannud, et just rahaga seonduv tekitab suhetes kõige enam raskusi. Nii raha saamise probleemid kui ka raha kasutamise probleemid. Pikad, pikad aastad kulus mu sissetulek enamasti enda uimastamiseks, kusjuures huvitaval kombel püüdsin selle abil põgeneda just rahapuuduse eest.
Esimest korda käisin kirikus 1983. aasta teise jõulupüha õhtusel teenistusel Tallinnas Jaani kirikus. Kummalisel kombel on mul meeles ainult see, et annetasin karpi viis rubla, mis polnud tollal väga väike summa. Aga ma ei mõelnud raha väärtusele, ma isegi ei mäleta, millele ma mõtlesin, aga oli selline eriline tunne, et pean andma. Annetused on üldiselt inimese ja Jumala vaheline asi; lisan selle seiga sellepärast, et raha oli minu jaoks tol ajal kordades olulisem kui nüüd, kuigi mul on seda praegu kordades vähem kui siis. Aga veel enne seda, sama aasta suvel, kui käisin Haapsalus uut töökohta vaatamas, läksin pärast ühe asutuse külastamist linna jalutama. Kõndisin mööda tolleaegsest seitsmenda päeva adventistide koguduse palvelast ja heitsin pilgu ukse juures olnud sildile. Tol ajal nägin ma veel liikuda ja isegi lähedalt lugeda, nii et sain teada, mis hoonega on tegemist. Ometi ei käinud ma selles hoones kordagi, sest aastaid hiljem, kui minu elutee lähemalt meie kogudusega ristus, asus adventistide kogudus juba mere ääres vanas õigeusu kirikus.
Enne seda aga oli veel üks kohtumine – hoopis raadio teel, nimelt oli Ameerika Hääles vaimulik saateosa, kus üks õpetaja rääkis suurest vene kirjanikust Fjodor Dostojevskist, tema usust ja sellest, kuidas tema romaanis „Kuritöö ja karistus“ loetakse ette lugu maailma ajaloo ühest suurimast imeteost, Laatsaruse elluäratamisest. Alles palju aastaid hiljem sain teada, et just see tegu pani Jeesuse vihaseimad vastased, tolleaegsed Jumala esindajad, Tema tapmise plaane kiirendama. Mulle oli oluline see, et Dostojevski oli minu jaoks tol ajal Lion Feuchtwangeri kõrval kõige autoriteetsem kirjanik. Selle saksa-juudi kirjaniku, Feuchtwangeri teoste, muu hulgas ka „Juudi sõja“ triloogia kaudu, milles ta kirjutab väga positiivselt algkristlastest, sain teada, et juudid pühitsevad erinevalt kõikidest teistest rahvastest nädala seitsmendat päeva. See fakt saigi koguduse valikul määravaks: ma valisin usku tulles oma koguduseks seitsmenda päeva adventistide koguduse. Siis läks veel hulk aega, mil püüdsin sobitada rahateenimist ja selle ennasthävitavat kulutamist, mis tolleaegses ühiskonnas ka õnnestus.
Ent ühiskond hakkas muutuma ja väga palju pidi muutuma ka minu väline ja sisemine olukord. Majanduse kukkumine viis selleni, et praktiliselt kõik pimedad kaotasid töö ja meil Haapsalus õnnestus siis veel meile kuuluv maja, mis asub praeguse Haapsalu kiriku vastas, kahele kristlikule asutusele välja rentida. Üks neist oli trükikoda ja teine organisatsioon, mis tegeles alkoholisõltlaste aitamisega. Nende asjaajamistega seoses külastasin 27 aastat tagasi teisel ülestõusmispühal kohaliku baptistikoguduse koosolekut. Kuulasin pastori jutlust; ta rääkis, et paasapühad on Iisraelis suur püha, ja luges ka Hanna tänulaulu. Sain selle inimesega väga lähedaseks ja ta aitas mind eriliselt teel Jumala juurde. Kahjuks lahkus ta meie hulgast juba 11 aastat tagasi. Mind määrati maja haldava pimedate asutuse juhiks ja ma hakkasin külastama ka samaarikute – nii nimetasin sõltlastest kliente – hommikusi piiblitunde. Seal loeti Sõna ja igaüks ütles mõne oma mõtte, lauldi ka laule. Seal oli üks väike valge laulik, milles oli laul, mida praegu enam eriti vist ei laulda, aga millel on imeline pealkiri „Su arm, oh Jumal, on parem kui elu“. Südames taipasin juba siis, et see on kõige olulisem. Sest vastupidi mõtlevad kõik need, kes on kas avalikult või salaja Jumala peale vihased, kõik, kes loodavad oma tegudele.
Sain ametis olla neli kuud, aga kuna jätkasin alkoholi tarvitamist, siis viisid paljude pahameel ja ka muud põhjused selleni, et mind vabastati katseaja lõpus ametist. Asutust hakkas juhtima mees, kes oli algul ise need kristlikud asutused meile kutsunud, aga hiljem neis pettunud ja elu läks nii, et see maja müüdi võlgade katteks maha. Mina olin vahepeal ristimise kaudu kogudusega liitunud, aga ei suutnud ikka alkoholist loobuda ja läksin ise sellesama, varem meilt ruume rentinud kristliku asutuse kliendiks. Olin seal neli kuud. See aeg õpetas mind rohkem kui ükski teine neljakuuline periood mu elus. Nägin seda, et piibliaegadest ei ole siin maailmas ja ka Jumala rahvas eriti palju muutunud. Ma sain palju abi ja olen elu lõpuni neile inimestele tänulik, eriti soomlastele, kes oma annetustega asutust toetasid.
Koguduses oli mul väga heitlik areng, elasin paljusid asju väga raskelt läbi, eelkõige valestimõistmisi ja teatud hoiakuid. Igatahes ei suutnud ma alkoholist loobuda ja mind lahutati kogudusest, algas teatud mõttes poolik vaimulik elu. Hakkasin käima Tallinna koguduses, sest sain väga suured elamused vend Aarne Kriiski jutlustest ja õde Aino Ormuse seminaridest, eriti pühamuteemalisest seminarist. Hiljem õnnestus mul saada selle seminari kokkuvõtlik raamat.
Kui elasin juba Virtsus, aga käisin Rummus emal külas, helises äkki telefon: ühistu esimees teatas, et mu Virtsu korteris hakkas suitsuandur tööle ja segab inimesi. Maja all olnud katlamaja ajas veidi suitsu sisse ja kuna minu korter oli just katlamaja kohal, siis mõjus suits minu suitsuandurile. Pidingi võtma ette sõidu Virtsu. Kuna mulle meeldib väga ujuda ja saunas käia, siis otsustasin, et käin enne Keila tervisekeskuses ujumas. Sealt tulles kohtasin bussipeatuses juba tollal Keila kogudust teeninud Marget ja ta kutsus mind lahkesti Keila kirikusse. Nii ma hakkasingi seal käima. Läks veel mõnda aega võitluses alkoholiga, aga lõpuks, peale 11. detsembril 2013 tehtud lõplikku karskusotsust olin valmis uuesti kogudusega ühinema ja nii saigi minu koduks väike armas Keila kogudus, keda hellitavalt pisikeseks karjukeseks hüüan, sest meid on tõesti vähe, aga see ei tähenda, et me poleks tublid.
Olen alati veidi peljanud suuri rahvahulki, nüüdseks on mu nägemine praktiliselt kadunud ja olen ka muidu pigem väiksema seltskonna tüüpi. Kuulan palju kodulehelt advent.ee salvestatud jutlusi ja seminare, eriti meeldivad mulle Rein Kalmuse Taanieli raamatu ja mäejutluse-teemalised seminarid. Olen algusest peale aru saanud, et Jumala Sõnal on kaasajal eriline tähendus, esiteks on see kõigile, isegi pimedaile, kättesaadav ja teiseks ei ole kusagil nii selgelt öeldud, mida arvab meist ja meie minevikust, olevikust ja tulevikust meie armastav Jumal. Kasutan oma kogemuse lõpetuseks algussõnu oma teisest vaimulikust lemmiklaulust, meie mustas laulikus on see 320: „Jumal on hellasti trööstinud mind, tasutud on minu lunastushind“.
Jaanus Riimets
Meie lunastushind on tõesti tasutud ristipuul sureva Jumala Poja ohvris. „Ta on tema, kes ei teadnud midagi patust, meie eest teinud patuks, et me saaksime Jumala õiguseks tema sees,“ kirjutab Paulus 2. kirjas korintlastele 5:21. Kui meiegi vaatame sinna, kus see hind kinni maksti, siis näeme, kui mõttetu on meie elu ilma Jumalata, sest meie kõigi kõige suurem igatsus – tunnistagem seda endale või mitte – on olla armastatud. Ristile vaadates me näeme – kuigi võime endale paista vääritu ja viletsana –, et meid armastatakse, universumi Kõrgeim Valitseja armastab igaühte meist armastusega, mida ei saa millegagi võrrelda, aga mis täidab iga inimhinge kõik vajadused – kui see armastus leiab usus vastuvõtmist.
