Igal aastal umbes samal ajal meeldib mulle kuulata oma ema meenutusi sellest, kuidas tema vanaema ja minu vanavanaema Pauliine armastas marjul ja seenel käia. Ja kui ma seal metsas, käed mustikased, ette kujutan, kuidas mu vanavanaema anumatega bussiga metsa ning pärast nende täitudes tagasi koju jõudis, jääb vaid üle mõelda, kui palju rohkem vaeva pidi tema minuga võrreldes nägema. Milline tahtmine ja eesmärkide seadmine!
Seekord marju korjates küsisin teadlikult emalt rohkem küsimusi ja üks neist oli: mis sa arvad, kas Pauliinele metsas meeldis ka? Olen alati teadnud, et põhiliselt viis metsa ja hoidistamiseni siiski üks tolleaegseid põhivajadusi – ellujäämine, et talvel oleks midagi hamba alla pista. Ema arvas, et meeldis, kuna vanavanaema kasvas maal ja oli harjunud looduse keskel olema. Aga mõelda vaid: ta kõndis veel kõrges eas pärast bussiga naasmist, ühes käes pang ja teises korv, läbi linna koju, hakkas seejärel saadut puhastama, siis hoidistama – kas see ongi maa sool, millest räägitakse? See, kellel on jaksu, tahtmist ja pealehakkamist elu kõige praktilisemates asjades?
Milline rikkus, et meil on (veel) metsa ja seal kasvavaid ande, et meil on veel põllumehi ja aialapi olemasolul võimalik isegi üht-teist kasvatada. Või et meil on turg, kus kohalikud talunikud oma saadusi müüvad. Loomulikult on meil ka poeletid täis kõike head ja paremat, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud mõtlema, et me ei peaks toetuma ainult sellele mugavusele, kuna üks olulisi viise loodusega kontaktis olemiseks on mõista ja kogeda, kuidas moos purki või kartul salatisse saab. Võib-olla areneb see arusaamine vanusega, aga mul on suur aukartus meie Looja vastu, kui näen, kuidas Ta on inimest toitvate taimedega õnnistanud – kui imeline on nende kasvamine väiksest seemnest ja millise rahulolu annab nende korjamine ning kohe sealsamas suhu pistmine.
Omaette väärtus on meile eelnenud põlvkonnad, kellele korilus ja hoidistamine oli elu lahutamatu ja loomulik osa. Nad on oma kogemuste ja oskustega suur väärtus – neilt saab nippe hoidistamiseks ja parimal juhul jagavad nad ka oma kukeseente leiukohta. On rikkus ja õnnistus, et saame koos tegemise kogemust oma lastele edasi anda: mida tähendab veidi vaeva näha, et söök lauale jõuaks. Ja sealjuures mitte lihtsalt söök, vaid kõige parem ja maitsvam mahekraam, mille on inimese jaoks välja mõelnud ja kasvama pannud meie Taevane Isa.
Ei tasu alahinnata lapsepõlvekogemusi, -mälestusi ja nendest tekkivat nostalgiat. Meenutan heldimusega lapsepõlve ahjutule praginat ja pärast kelgutamist ahjuukse ees tule paistel varvaste soojendamist. Kui olin juba aastaid elanud keskküttega elamistes, hakkasin kusagil sügaval südames ikka ja jälle neid „vanu häid aegu“ meenutama ja Jumal seadis nii, et viimased aastad olen elanud taas ahjuküttega kodus. Esimene talv ei olnud lihtne ja samas viimast ma teisiti enam ette kujutada ei osanud. Inimene tõesti harjub kõigega ja kui tegemist ei ole just valu või mõne muu ebameeldiva äärmusega, võib esialgu keeruline olukord lõpuks isegi meeldivaks osutuda. Kui me nüüd oma uude koju taas ahju planeerisime, ütles üks tuttav, et kes siis tänapäeval sellise asjaga talvel jännata viitsib, pange ikka õhksoojuspump ja mure lahendatud. Loomulikult ei ole ma õhksoojuspumba vastane, aga huvitaval kombel on aastatuhandeid loomulikuks peetud kütmismeetodist saanud paljudele koormav tüütus. Viimasel talvel mitme ahju vahet askeldades mõtlesin ise muiates, et huvitav, millega teised, ahjuta inimesed oma õhtuid sisustavad või mida mina teeksin, kui neid ahje ei oleks. Miskitmoodi on kogu see ahjundus mulle südamesse pugenud ja teinud mind maalähedasemaks. See on tekitanud tänutunde, et ka soe tuba ei ole enesestmõistetav nähtus ja et ahjutule praksumises on alles täpselt seesama lapsepõlvest tuntud võlu. Kusjuures, ahjude kütmise kõrvalt jõuab veel kõige muuga ka tegeleda.
Ahjukütmist või suvel korilusega tegelemist võib kõrvutada ükskõik millise majapidamistööga alustades trepiesise pühkimisest või pesupesemisest. Paraku on just korilus jäänud unustusse ja tundub olevat ülikeeruline tegevus, millest loobumiseks on kuulda igasuguseid huvitavaid põhjendusi, alustades sellest, et ei olda kas metsainimesed (kuigi jalutamas käiakse seal teinekord ikka) või puuduvad oskused (mida on võimalik omandada). Tegelik põhjus on vast siiski vajaduse puudumine, kuna praegu on meil õnn viibida heaoluühiskonnas, kus ka banaani saamiseks ei pea vaeva nägema.
Miks ma sellest kõigest räägin? Sest me oleme Looja lapsed, Ta lõi maailma meie jaoks ja Ta lõi selle täiuslikuks. Loomulikult ei ole kõik enam ammu päris nii nagu alguses, kuid siiski üsna palju saab toimida veel oma algsel kujul – lihtsalt ja ligipääsetavalt. Adventistidena taotleme tervislikkust, loovust ja loodusega kontaktis olemist ja kui meie söök tuleb loodusest (sellele me vist vastu ei vaidle), võiksime kas või vähehaaval selle teemaga kontaktis olla – tulevaste põlvede pärast. Ka neil on ka vaja algteadmisi ja oskusi, kuidas ise ilma suuremate väliste abivahenditeta toime tulla. Samal põhjusel õpivad meil rajaleidjad sõlmede tegemist või matkatarkusi ja samal põhjusel püüame meelde jätta piiblisalme. Me ei saa ega peaks toetuma ainult tarbimisele ja poekettidele, kelle pakutu on küll ahvatlevates pakendites, kuid mis kriisiolukorras ühe hetkega kaduda võib.
Õpetussõnad ei ole selle teema osas kitsid. Miskipärast loeme neid ridu ikka veel ka tänapäeval ja olen veendunud, et see peaks meid kõiki vähemal või rohkemal määral ka isiklikult kõnetama. Need read ei ole sinna juhuslikult meile lugemiseks pandud. Õp 6:6–8: „Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks! Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat, valmistab
ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse.“
Õp 10:5: „Taibukas poeg kogub suvel, aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.“
Inimestena meeldib meile mugavus, kuid me ei peaks seda pidevalt taotlema. Mõistuse piires töö hoiab vaimu erksa ja ükskõik milline füüsiline tegevus annab lõppeks ka parema une. Antud teemat puudutavale füüsilisele koormusele lisandub ka hingeline rahulolu teadmisest, et olen pikaks külmaperioodiks midagi oma söögilaua rikastamiseks ära teinud. Söögilaua rikkus omakorda on otseses seoses meie tervisega nii, et pole võimalik omada üht teiseta.
Sotsiaalmeedias võtab maad oma suviste tegemiste postitamine – kes reisib, kes käib kohvikutes, kes sirutab käe mõne hea raamatu järele. Kõik see on tore ja rutiinist väljumiseks vajalik, kuid minu tähelepanu köidavad aastast aastasse postitused pungil marja- või seenekorvidest, hoidistamistest ja millegi muu olulise ise ärategemisest. Kogu see esimene jada, millega suviti tegeleme, on tarbimine ja mõnulemine, aga mida me saaksime suvel ära teha selleks, et ka talvel vahepeal mõnuleda saaksime, et meil oleks kindlustunne, et keldris või sügavkülmas on üht-teist ja et mu lapsed on saanud suvel kas või mõne kogemuse, mis tunne on metsas, suu mustikane, marju korvi noppida või kui siiras on rõõm seenevälja leidmisest. Ja mis tunne on pimedal talvehommikul neid marju värske smuuti seest leida või ahjutule praksudes arooniamahla limpsida. Need on päris asjad. Nende vastu ei saa ükski telesaade, kommertsüritus või uus lelu. Need jäävad meelde. Ja kui mu laps saigi sel suvel metsas aru, et sipelgahammustus võib päris valus olla, sain teda lohutada oma mälestusega lapsepõlvest, kuidas ükskord suutis herilane mu põldmarjase näpu üles leida ja sinna suraka jätta. Väike nutt ja kisa käib teinekord asja juurde. Raskused karastavad ja annavad kogemused, millega tulevikus oma lapsi julgustada. Kõik see, mis meie ja meie lastega toimub, on seesama maailm, mis ringiratast ikka edasi käib ja ennast kordab.
Korilus on meie kultuuri ja maa lahutamatu osa. See on imeline õnnistus ja and ülevalt, et meile on loodud talvetagala varustamiseks kõik võimalused, kui me neid vaid ise märgata oskame. Rõõmsat saagikogumist, selle jagamist ja armsaks pidamist!
