Enne kui Hele Kulp pastoriametisse nimetati, juhtis ta Põltsamaa adventkoguduses misjoniosakonda ja korraldas erinevaid sündmusi. Nüüd, töötades erinevates Eestimaa linnades, hoiab ta sama fookust, igatsedes jõuda imelise sõnumiga üha enamate inimesteni. Millised ootused ja plaanid on uue tööperioodi eel, rääkis Hele Helis Rosinale.
Praegu, intervjuu tegemise ajal, on Sul puhkus. Mida tähendab Sinu jaoks puhkus?
See on kauaoodatud aeg, et olla koos lastelastega. Nad käivad ühekaupa minu juures, kahega korraga ei saa veel hakkama. Usun, et tulevikus saab meil olema palju toredaid ühiseid ettevõtmisi. Ei tahaks nendega võõraks jääda.
Enne kui Sinust sai pastor, tegutsesid õpetaja ja ettevõtjana. Mida oled sellest eluperioodist pastoritöösse kaasa võtnud?
Julguse. Mõnikord mõtlen, et asi see üks jutlus siis valmis teha, õpetajana pidin iga päev kuus tundi ette valmistama. Need kaks asja muidugi päris võrreldavad ei ole.
Ettevõtjana oli samuti vajalik organiseerimisoskus. Tuli otsuseid teha ja aeg-ajalt kahtlesin ka, kas teen ikka õigeid asju. Pastorina on lihtsam, ma olen pigem Jumala ettevõtte esindaja. Tema on juht. Ja kogudusena oleme üks meeskond, pastor ei pea üksinda võtma vastutust. On nõukogu, kogudusevanemad, valdkondade eest vastutajad ja tegelikult on iga koguduseliige oma annete ja võimetega oluline. Muidugi on pastoriamet ka omast kohast raske.
Mis teeb pastoritöö raskeks?
Pastoriameti puhul on raske see, et tuleb korraga olla paljudes erinevates rollides. Sa pead olema ametnik, avaliku elu tegelane, organiseerija, ajakirjanik, turundaja, jutlustaja, sotsiaaltöötaja, hingehoidja, hea piiblitundja ja mitte ainult seda, vaid sul peab olema ka lähedane suhe Jumalaga. Muidu ei saa seda tööd teha.
Minu jaoks on kõige raskem sündmuste pidev jada. Kuigi meil on tööleping 40 tunni peale nädalas, on pastor pastoriks 24/7. Sõprussuhted ja tööalased suhted on põimunud, mis on ka natuke keeruline. Mulle võib see isegi enamasti sobida, aga abikaasa küsib minult tihtipeale: „Kas sul mingi päev puhkepäev ka on?” Ja muidugi puhkuse ajal tuletab ta mulle kogu aeg meelde, et mul on puhkus. See viib mind täiesti endast välja, sest koguduseliikmed ei saa jälle aru, miks nemad oma puhkuse ajal kogudusetöös osalevad, aga mina vähemasti kõiges mitte. Olen nagu kahe tule vahel.
See on ka raske, et tahaks rohkem häid tulemusi näha. Meie ühiskonnas saame me suhteliselt vähe eduelamusi. Ei ole tavaline, et inimesed annaksid oma elu ja südame täielikult Jumalale. Pigem kipuvad needki, kes on koguduses, jääma usuelus leigeks.
Ma olen jõudnud selleni, et peame sündmustekeskselt misjonitöölt minema üle inimesekesksele misjonitööle. Tõsi, meil tuleb sündmusi ikka korraldada, aga me peame leidma viise, kuidas jõuda inimesteni indiviidi tasandil. Inimesi tuleb kaasata, et nad tunneksid end olulise ja väärtuslikuna. Kui ma olen rääkinud vanemate koguduseliikmetega, siis nad toovad esile, et vanasti korraldati erinevaid üritusi, käidi laulmas ja kõnelemas ning inimesed tulid ja kuulasid. Tänapäeval selline ülalt alla evangelism enam ei toimi. Inimesed vajavad platvormi, kus nad saavad samaväärsena vaimulike teemade üle arutleda.
Ja miks pastoritöö kerge on?
Sellepärast, et see on Jumala töö. Kui kõik ei lähe ka nii, nagu oleks tahtnud, saan minna palves Tema ette ja küsida, miks nii läks, ja sellest õppida.
Kuidas sa pastori kui avaliku elu tegelase rolli oled praktiseerinud?
Pean tunnistama, et minu jaoks on see väiksemates linnades lihtsam olnud. Kui seal midagi teed või korraldad, pannakse seda tähele. Tartus oleme planeerinud ja korraldanud ka igasuguseid asju, aga see justkui ei jõua inimesteni. Selles mõttes on Tartu minu jaoks paras pähkel. Muidugi, Tartus tuleb olla tänulik kirikute öö eest, ka Karlova kohvikute päevast oleme saanud osa võtta.
Võrus kirjutasin enne ülestõusmispühi temaatilise artikli kohalikku lehte ja märkisin juurde, et olen valmis ka edaspidi koostööd tegema. Minu üllatus oli suur, kui toimetaja helistas tagasi ja ütles, et ta tahab, et edaspidi ilmuks igas lehes minu artikkel. Ja tahtis minu fotot ka saada. Nii ma kirjutasingi kord kuus ilmuvasse lehte iga kord ühe artikli. Kui siis erinevate ürituste korraldamisega seotud olin ja inimestega suhtlesin, ütlesid nad, et on mind kusagil näinud. Küllap lehest oli pilt meelde jäänud.
Võrus osalesime kõikvõimalikel üritustel, kuhu kutsuti. Sel aastal paraku lastefestivalile osalema ei jõudnud, kogu energia läks aastapäeva organiseerimisele. Jõgeval olime samuti aktiivsed: osalesime linna üritustel ja korraldasime lastelaagrit. Põltsamaal korraldasime heategevusüritust. Põltsamaal oli teistmoodi olukord seetõttu, et kõik teadsid mind. Ka seal kirjutasin vahetevahel kohalikku ajalehte.
Küllap on veel palju teisi viise, kuidas seda rolli täita. Tuleb minna välja ja esindada oma kogudust. Ja kui kogudus või koguduse osakonnad midagi teevad, siis on minu arvates pastori kohalolek ja huvi tehtava vastu väga oluline. See toetab tegijaid.
Oled pärit Eestis ainulaadsest perest, kus isa on olnud pastor ning nüüd on kaks tütart samas ametis. Kas sellest tulenevalt on teil ka teistsugused vestlusteemad?
Kui mõtlen minevikule, siis on võimalik, et meie pere piibliuurimised ja ühised jutuajamised ongi olnud eelduseks, miks meist õega on vaimulikud saanud. Kes teab! Kui sõitsime isa puhkuse ajal, aga võib-olla ka tööajal Eestimaal ringi, sattusime perega igasuguseid inimesi ja kohti külastama. See oli põnev! Minu vanemad olid väga aktiivsed minu endagi lapsi pastoritööga seotud reisidele kaasa võtma, kusjuures isegi välismaale. Tundub, et nende pühendumine mõjub põlvest põlve.
Usun, et vaimulikud teemad kuuluvad igasse kristlikusse kodusse. Ikka jagame üht-teist, mis meid on kõnetanud.
Päris teoloogilisi küsimusi arutame ikka pigem koos kõikide kolleegidega. Aga õega jagame küll üsna tihti isiklikke kogemusi. Näiteks: kuidas mõni kirjakoht on eriliselt meiega rääkinud või kuidas Jumal on palvele vastanud. Loomulikult on kogu Piibel meile kõigile kirjutatud, aga mõnikord, siin ja praegu, kõnetab konkreetne salm nii isiklikult. Praegu on nii, et isa rohkem kuulab meid, no ja siis vahel tuleb ka oma seisukohaga välja. Minu sünnipäevaks oli ta leidnud väga imelise salmi: „Et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad.” (Psalm 144:12) Ma teadsin seda teksti küll, aga ma ei olnud seda sellisest vaatenurgast näinud: et tütred hoiavad nurgasammastena templit üleval, pojad aga taimedena on ehk kuskil mujal. Ja see tekst on Vana Testamendi patriarhaalsest ajast!
Oled ema ja nüüd vanaema rollis, kas Piibli mõistmine on seeläbi kuidagi avardunud?
Oo jaa. Näiteks piiride panemine. Mingil hetkel saab vanemate usk lapse usuks, kui saab. Selle protsessi käigus tekib lapsel igasuguseid küsimusi, millega ta sinu juurde tuleb. Ja siis on see ka enda usu läbikatsumine: miks ma usun nii? Kas see käsk tuleneb Piiblist ja peaksin ütlema konkreetselt ei? Või on see lihtsalt inimeste poolt tekitatud komme, mille täitmist Piibel tegelikult ei nõua?
Kui tihti tullakse Sinu juurde usku puudutavate küsimustega?
Tullakse ikka, aga mitte iga päev. Aga kui see juhtub, olen nagu seitsmendas taevas! Mul on nii hea meel, kui inimesel tekib küsimus ja ta tahab uurida, mida Piibel mingi teema kohta ütleb.
Paistab, et pole väga palju selliseid kohti, kus inimesed saaksid tulla ja küsida. Üks kohti, mis selleks suurepäraselt sobib, on kirikute öö.
Tartu kirik on igal aastal osalenud kirikute ööl ja tänavugi oli väga palju külastajaid. Inimesed tulid, küsisid, mõned tahtsid pikemalt vestelda. Oli neidki, kes tegelesid vahepeal millegi muuga ja kui mul lõppes eelmise inimesega vestlus, tulid rääkima. Mul on nii hea meel, kui inimestel on vaimulikel teemadel küsimusi.
Head meelt teeb ka see, kui küsimused tekivad ka koguduseliikmetel ja nemad tulevad küsima. Kui me uurime isiklikult Piiblit, saame ka kasvada.
Jeesus kasutas oma kõnes palju kujundeid ja tähendamissõnu. Palju Sina kaasaja keelt kasutad?
Seda peab harjutama. Võru lehte artikleid kirjutades püüdsin iga kord kirjutada selliselt, et see lugejat kõnetaks. Inimesed, kes on harjunud jutlusi kuulama ja uurivad Piiblit, saavad jutlustest aru. Aga kuidas ilmalikku inimest kõnetada?
Olen iga kord oma teksti ka kellelegi pereliikmetest ette lugenud, et saada tagasisidet selle kohta, kas suutsin end arusaadavalt väljendada.
Mõnikord võib muidugi juhtuda, et see tuleb ka spontaanselt välja.
Sinu tööpiirkond muutus nüüd osaliselt. Milliste mõtetega lähed vastu uuele tööperioodile?
Ma ei ole veel Elvas tööle asunud, seega ma täpselt ei tea, mida oodata. Ise loodan, et saan olla toetav jõud. Minu südamel on Tartu linn, Eesti mõistes on see ikkagi suur linn. Minu jätkuv palvesoov on, et Jumal avaks silmad, aga mitte ainult silmad, vaid ka uksed ja aknad, et evangeelium võiks Tartus rohkemate inimesteni jõuda.
