Eesti liidu tänavune noortelaager, mis kandis pealkirja „Julgemalt!“, kutsus noori üles langetama otsus Jeesuse kasuks, olema oma kristlikus elus julge ja kuulama Jumala häält. Laagri kõneleja oli kutsutud Šotimaalt. Pastor Gabriel Perea võitis laagris olnud noorte südamed oma vahetu suhtlemise ja huvitavate jutlustega. Mõtteid enda elu otsuste, Jumala hääle kuulamise ja tulevikuvalikute kohta jagas Gabriel Merike Suitsule ja Riti Ly Lukule.
Räägi meile veidi endast, kes sa oled ja kust tuled?
Minu nimi on Gabriel Perea ja ma olen pastor Šotimaal Edinburgh’s, mis on sealne pealinn. Aga ma olen pärit USAst Texasest, kus olin pastor 15 aastat. Viimase aasta olen pastorina töötanud Šotimaal. Olen pea 15 aastat olnud abielus, meil on neli last, kolm tütart ja poeg.
Mida teed väljaspool pastori tööaega. On sul hobisid?
Jaa, mul on palju hobisid. Mulle meeldib väljas olla, matkata. Mulle meeldib telkida. Aga ma arvan, et minu suurim hobi on autod, need meeldivad mulle kohe väga. Mulle meeldivad igasugused autod, sportautod, Porsched, Ferrarid, Ameerika veoautod... Mulle meeldib ka fotograafia ja graafiline disain. Mul on suur kitarr. Jaa, mul on palju hobisid.
Kuidas kohtusid Jeesusega?
Ma kasvasin üles koguduses. Mulle tutvustati lapsena palju kordi Jeesust – kasvasin üles koguduses, hingamispäevakoolis. Mind ristiti, kui olin 8-aastane. Ma arvan, et teadsin toona, kes Jeesus on, ma teadsin, mida Ta on inimkonna heaks teinud, aga ma ilmselt ei tundnud Teda isiklikult.
Kui olin 18-aastane, kohtusin Jeesusega sügavamal tasandil, hakkasin aru saama, kes Ta on ja mida Ta on teinud. Ja aasta pärast seda andsin oma elu Jeesusele. Mind ei ristitud uuesti, aga andsin oma elu Jeesusele, kui olin 19-aastane.
Mida ütled neile noortele, kes sooviksid pastoriks saada?
Pastoriks saamine ei peaks olema valik – minust saab pastor –, see peaks olema pigem vastus. Kutse saada pastoriks tuleb Jumalalt, mitte koguduselt või perekonnalt. On palju asju, mis inimestele selle elukutse juures meeldida võib: inimesed kuulavad sind, sa seisad kõigi ees valgusvihus, see võib olla meelitav, aga see ei tohiks olla põhjus, miks pastoriks hakata. Inimene võib valida olla pastor, aga ma arvan, et see on vastus: ma tahan teenida Jumalat. Sa vastad: jaa, ma tahan seda teha.
On ka erinevaid pastoreid. On neid, kes töötavad kogudustes, koolides, haiglates kaplanina. Pastori mõiste on lai. Nii et kui Jumal kutsub sind pastoriks, siis osa sinu teekonnast on avastada, missuguseks pastoriks Jumal sind kutsub. Minu kutsumus on kindlasti töötada noortega, noorte täiskasvanutega, noortega keskkoolist ülikoolini ja noorte perekondadega. Ma arvan, et ma ei valinud seda osa, vaid vastasin kutsele. Õppisin enne, kui Jumal mind pastoriks kutsus, midagi muud.
Kas sul on Piiblis lemmikkirjakohti või -lugusid, mis on eriti südamelähedased?
Jaa, 1. Moosese kuni Ilmutuse 22. :)
Filiplastele 1:21: „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!“ Paulus kirjutab seda, kui on vanglas ja teab, et ta sureb. Ta on selle tõsiasjaga, et ta sureb, leppinud. Füüsiliselt suremine oli talle lihtne, kuna ta oli juba endale surnud. Mõnikord me kardame surra Jumalale, kuna oleme hõivatud enda elu elamisega, aga kui sa alistad enda elu Jeesusele, kui sind kutsutakse surema Jeesuse heaks, siis see on midagi, millega sa oled juba leppinud. Minu jaoks tähendab see salm, et kõik, mida me teeme, on elada Jeesusele.
Nii et Filiplastele 1:21 on kindlasti üks lemmiksalme, aga on veel nii palju lõike. 1. Korintlastele 9:16, ka see Pauluse kirjutatud: „Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!“ Sa pead hingama, et elada. Sa võid hinge kinni hoida ja mitte rääkida, aga minu jaoks on evangeeliumi jagamine nagu hingamine, ma tunnen tungi Jeesusest rääkida. Ma räägin Jeesusest bussis, pargis, rongis, lennukis.
Meie laagris rääkisid sellest, et noored teevad otsuse Jeesuse kasuks. Kas on piiblisalme, mis võiksid julgustada neid, kes ei ole veel kindlad ja pole ehk veel valmis ristimisele tulema?
Jaa! Jeesuses, Jumalas, enda elu andmises Temale – kõiges selles ebakindluse tundmine on meie jaoks siin maailmas normaalne, kuna meile meeldivad nii paljud asjad ja need paljud asjad tõmbavad meid enda poole.
Üks asi, mida olen Jumala iseloomu kohta õppinud, on see, et Jumal on kannatlik. Peetrus kirjutab, et Jumal on kannatlik ja et Ta ei soovi, et keegi hukkuks, Ta ootab, et kõik kahetseksid. Jeesus ei ole veel tulnud, kuna Ta ootab, et kõik kahetseksid. Jumal on kannatlik.
Kui on noori, kes ei ole veel ristitud, ei ole oma elu Jeesusele andnud – Jumal ootab neid, Ta on kannatlik. Ta ei soovi sunnitud armastust või et sa annaksid oma elu Talle hirmu tõttu. Ta ootab. Ta ei sunni end armastama, Ta ei sunni sind end ristida laskma. Ta on väga kannatlik, kuni sina lõpuks kuuled Püha Vaimu endaga rääkimas ja ütled: “Ma pean oma elu Jeesusele andma. Pole midagi muud, mida ma tahaksin.“
Nii et neile noortele, kes on ebakindlad, ütlen, et see on normaalne, aga Jumal räägib meiega ka eri viisidel, et me vastaksime Tema kutsele, kuuleksime Tema kutset. Aja jooksul kuuleme Tema häält ja me vastame.
Nagu ma laagris rääkisin: Jumala hääl on pidev, jätkuv, aga mõnikord peame kõik teised helid oma elus maha keerama: Netflixi, YouTube’i, muusika, et Tema häält selgelt kuulda. Ütlen noortele: asi pole selles, nagu nad ei kuuleks Jumala häält, vaid selles, et nad kuulavad kõike muud. Jumala hääl vajub tagaplaanile ja sa ei kuule seda. See on, nagu sa oleksid hiigelsuures auditooriumis või suurel jalgpalliväljakul ja kõik karjuvad, sa kuuled kõiki neid hääli karjumas – see on maailm. Aga kui me kõik need hääled välja lülitame, siis noored kuulevad ka Jumala häält ja Tema armastust ja armu ja kaastunnet meie vastu.
Kuidas kohtusid oma naisega?
Esimene kord, kui kohtusime, olime õpilased Ameerikas keskkoolis, mina olin 10. ja tema 9. klassis. Ta oli väga ilus tüdruk. Ta on minu jaoks alati väga ilus olnud ja ta on mulle alati meeldinud. Sel ajal ei käinud ma Issandaga, tema ka mitte. Ta on kasvanud väljaspool kogudust, ta ei olnud adventist ega üldse kristlane.
Hiljem käisime koos koguduse misjonireisidel, ehitasime Mehhiko eri paikades kirikuid, võimlaid, teisi maju. Nendel misjonireisidel, mis kestsid nädal või kümme päeva, õpid teist inimest paremini tundma, kuuled erinevaid jutluseid, teenid teisi. Sel ajaperioodil hakkas meie sõprus kasvama, nii et alates ajast, kui kohtusin temaga koolis, kuni nende misjonireisideni saime rohkem sõpradeks. Meie suhe ei põhinenud füüsilisel ligitõmbel või lihtsalt sõprusel. See sai alguse millestki, mis oli korraga nii füüsiline, vaimne kui ka vaimulik. Läks umbes viis ja pool aastat sõpruseks, kuni jõudsime arusaamiseni, et me tahame kohtamas käima hakata ja lõpuks abielule mõelda. Nii et me olime noored, mina olin 15 ja tema 15, me abiellusime, kui olime 21-aastased.
Missuguseid tarkusesõnu ütleksid tänastele vallalistele adventnoortele?
Suurim raskus vallaline olemise juures on tunne, et sa ei ole täielik, kuni leiad oma kaaslase. See on normaalne tunne. Meid on loodud olema kellegagi koos. Aga mõnikord võid tunda survet leida keegi ja sa ei tunne end õnnelikuna, kui ei käi kohtamas või kui ei ole abielus või kellegagi koos. Mõnikord võib see surve viia sind suhtesse, milleks sa ei ole valmis.
Teine asi on see, et me otsime kogu aeg, kes see poiss või tüdruk võiks olla. Ütleksin esiteks, et suurim tarkusesõnum noortele on: saa sina inimeseks, kellena Jumal soovib sind näha. Seega, selle asemel et otsida õiget inimest, pead ise saama õigeks inimeseks. Ja kui õige inimene tuleb – sa oled palvetanud, et ta oleks õige – oled sa ise töötanud selle kallal, kes sa ise oled, leidnud emotsionaalse tasakaalu, vaimse tasakaalu, vaimuliku tasakaalu. Ja kui see õige inimene tuleb, siis saate koos harmoonia leida. See kehtis minu suhte kohta minu abikaasaga. Me ise avastasime Jeesust, me avastasime alles, kes me ise olime. Kui me olime kohtamiseks valmis, olime need inimesed, kes me pidime olema. Minu nõuanne vallalistele: lase Jumalal end kujundada selleks õigeks inimeseks.
Rääkisid laagris meile oma perest, oma lastest. Kas sul on soovitusi tulevastele lapsevanematele, mis on vanemaks olemisel kõige olulisem asi? Kuidas teie oma lapsi Jeesuse juurde juhatate?
Tähtsaim õpetus noortele vanematele või neile, kes planeerivad perre last: lapsed ei tee seda, mida neile öeldakse, nad teevad seda, mida meie teeme. Kui me ütleme neile, et ära valeta, aga ise valetame, siis nad valetavad. Kui me ütleme, et ära kakle, aga ise kakleme, siis nad kaklevad. Lapsed järgivad meie eeskuju. Kui sul on juba lapsed või planeerid neid, siis pead ise eeskuju näitama.
Teine asi: meie ise täiskasvanutena vajame oma ellu mustrit, struktuuri, järjepidevust, ka lapsed vajavad seda. Kui sul on lapsed, siis töötage välja tervislik päevakava: hommikune ja õhtune pereteenistus, palvetage koos, veetke koos perega aega ja olge järjepidevad. Käige regulaarselt kirikus ja olgu kodus ka järjepidevus. Siis saab laps kasvada turvalises ja tasakaalustatud kodus.
Mina ei soovita lapsi saada kohe pärast abiellumist. Veetke koos aega, aasta, paar, viis, õppige teineteist tundma, selle asemel et kohe lapsevanema rolli hüpata. Ehitage üles hea suhe.
Minu soovitus: kui sul on enda lapsepõlvest emotsionaalseid võitlusi, oleks hea need enne lahendada, ehk läbida nõustamine. Kui sul sünnivad lapsed, oled ise terve. Mõnikord peavad lapsed tegelema probleemidega, millega vanemad ei ole tegelenud. Aga lapsed on toredad! Mina tahtsin kahte last, minu naine kuut, seega me leppisime keskteega ja meil on neli last.
Kui kaua aega võttis kõigi nende jutluste ettevalmistamine, mis sa meile laagris pidasid?
Iga jutlus umbes 6–8 tundi. Ja üks jutlus, hingamispäevane, ilmselt 12 tundi. Kokku 120 ehk.
Aitäh sulle selle eest!
Jaa, see võtab aega.
Kas sulle meie laager meeldis? Mis meeldis enim?
Ütlesin oma naisele Jessicale, et sinna tagasi ma ei lähe, mulle Eestis ei meeldinud. :)
Jaa, mulle meeldis väga! Ma veetsin hästi aega. Rääkisin Jessicale, et peaksime järgmisel aastal ka teie laagrisse tulema. Terve perega. Kui Eestis toimub rajaleidjate master guide laager, siis tahaksime sinna tulla. Meile (Gabriel käis laagris koos oma pojaga) meeldis väga laagris.
Minu lemmikasi olite teie! Te olete väga sõbralikud. Mulle said laagri seitsme päeva jooksul selgeks teie nimed, see oli tore, toit oli maitsev, muusika oli suurepärane, laager oli suurepärane. Teie olite parimad, te muutsite selle laagri eriliseks. Eestlased on väga head inimesed.
On sul soovitusi laagri korraldusliku poole osas?
Mhmm, ventilaatorid tubadesse. Mul oli palav. See on ainuke soovitus. Ja mitte mannavahtu, mitte seda.
Ilm oli muidu väga hea, ei olnud liiga palav ega liiga külm. Oli nagu Texase ja Šoti ilma segu.
Kas tahaksid veel Eestisse jutlustama tulla?
Jaa, tahaksin veel Eestisse tulla. Järgmisel korral tuleme naisega, nii et saame jutlustada koos. Tema saaks jagada lugusid ja sõnumeid ja mina samuti. Minu töö pastorina on selline, et ma teen seda alati koos oma naisega. Me teeme asju koos, püüame teha.
Aitäh!
