„Vaata, seda kõike teeb Jumala inimesele kaks, kolm korda, et ta tema hinge hauast tagasi toob tema valgustamiseks elu valgusega!“ ütleb Eliihu Iiobi raamatus (33:29, 30). Ja minagi olen üsna mitmel korral imetledes vaadelnud Jumala armu, mis inimese surma palge eest tagasi toob, et talle pakkuda veel meeleparanduse teed ja Jumalaga leppimise võimalust. Seal, kus meie lühinägelik pilk näeb lõppu, seal näeb Jumala armastus veel võimalust inimese südant võita. Kui armuline Issand meil on! Ja millise lootuse annab see kõigile meile, kelle lähedased ei ole hetkel Jumalaga heades suhetes. Ja millise lootuse annab selline armastus ka kõigile meile, kes me murelikult mõtleme, kas me ikka oleme valmis Issanda tulemiseks, kas meie elus on ikka kõik asjad Jumalale üle antud. Järgnevalt jagab Marion oma kogemust tööst inimestega, kes samuti seisavad kas igaviku või eksistentsi lõpu ukselävel.
Olen väga tänulik eesõiguse eest töötada nende heaks, kes on oma maise elutee lõpusirgel.
Hiljuti läks minu valve ajal osakonnas puhkama mees, kes oli vaimselt ja ka füüsiliselt väga haige. Viimased kolm kuud oli ta väga nõrk ega olnud suuteline voodist tõusma. Varem oli aga mitmeid kordi, kus ta nuttis ja palus Jumalat, et talle ta üleastumised andestataks. Mul oli eesõigus olla talle seltsiks, kaasapalvetajaks ja lohutajaks ning kinnitajaks. See on nii hämmastav, kuidas meid armastav Taevaisa loob meile selged hetked ja võimalused patukahetsemiseks ka siis, kui peaksime olema vaimselt väga haiged ning kaugelearenenud dementsusega. Jumal annab meile kõik võimalused, et kahetseda ka neid asju, mida oleme ehk õigustanud või unustanud.
Kellegi surma tunnistamise, keha ettevalmistamise kaudu, suhete kaudu selle inimese lähedastega enne ja pärast tema surmaunele uinumist on Jumal kutsunud mind nende teemade üle mõtlema ning mu usaldus Tema vastu on saanud kogemuse, mis ületab kõik mu senise arusaamise. Kui vägev ja armastav Isa meil on!
Palungi eriliselt, et Tema oleks alati mu kõrval mu töös ja et Tema ligiolu oleks eriliselt tajutav kõigile, kellega ma oma töös kokku puutun, et nad kõik saaksid tunnistuse Vägeva kohalolust.
Olen tänu oma tööle kogenud aukartust Jumala suhtes ja tajunud Tema kohalolu alates hetkest, kui olin aasta tagasi oma CV ära saatnud. Sain hetkega aru, kui suur vastutus mul on, ja sain ka garantii, et Tema on minuga. Ma ei propageeri usu rajamist tunnetele, pigem annan oma tunnistuse selle kohta, mida Tema tegi minus, kui võtsin vastu kutse teha tööd, millest olin arvanud, et ma seda oma terviseprobleemide tõttu kunagi tegema ei hakka. Olen märganud, et tänu sellele kogemusele ja koos Temaga tööl käimisele on minus toimunud muutusi, mida ma poleks omast jõust suutnud saavutada; teadmised küll olid, aga liha oli nõder. Kõik need Temaga läbitud katsumused on mind tugevdanud ja lihvinud ning lähendanud mind nendega, kelle kaudu need raskused tulid.
Ilma pidevate eestpalveteta poleks ma siin, kus ma täna olen.
Olge õnnistatud.
Jumalal on imeline päästeplaan me kõigi ja meie lähedaste jaoks!
Marion
Selles rubriigis on olnud palju juttu meie koguduse palvelistist, mille liikmed, kes pole sugugi kõik tallinlased, on juba 2011. aastast tuhandeid palveid Jumala ette kandnud ning pealt „näinud“, kuidas Jumal inimlikult täiesti lahendamatuid olukordi lahendab ning inimsüdameid puudutab. Mõned palved käivad listist korra läbi ja leiavad Jumala lahenduse, teisi olukordi kantakse püsivalt Jumala ette ja lahendused on alles teel. Sageli oleme palvetanud ka Marioni töö pärast ja see artikkel on tunnistus sellest, mida Jumal teeb, kui Tema rahvas palvetab.
Pikka aega oleme palvetanud ühe minu töökaaslase pärast, kes võitleb juba ligi kümme aastat raske haigusega ning on ise tunnistanud, kui tänulik on ta palvete eest, millele Jumal on nii imeliselt vastanud ning talle siiani elupäevi kinkinud. Alles hiljuti oli ta haiglas koos surijatega ega teadnud, kauaks temalgi elu on. Õhtul peale kella kümmet hakkas ta lämbuma ja täiesti ootamatult ilmus tema palati uksele arst, kes sel kellaajal ei oleks pidanud üldse haiglas olema, talle tehti kiiresti uuring, mis selgitas lämbumise põhjuse ning talle tehti kohe ka operatsioon, mis päästis tema elu. Meie palvelisti inimesed hoidsid teda palves Issanda ees ja Issand saatis arsti just õigeks hetkeks kohale. Arutasime seda olukorda temaga omavahel ja jõudsime järeldusele, et küllap armastav Isa nägi, et tal pole veel aeg siit ilmast lahkuda – midagi on veel tegemata või pooleli.
„Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal, noomi, hoiata, manitse kõige pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole,“ kirjutab Paulus oma noorele sõbrale Timoteosele (2Tm 4:2–4). Ka meie Kanadas elaval vennal Olev Trallal on kogemus selle piiblitekstiga ja ta tunnistab vajadusest olla valmis kuulutama Sõna ja igas olukorras esile astuma. Nii nagu Pauluse manitsuses, oli Olevgi olukorras, kus inimesed pöörasid oma kõrvad tõest ära.
Olen juba jaganud seiku oma elu sellest perioodist, mil ma olin sunnitud koolist lahkuma ning elasin ja töötasin Stockholmi eeslinnas plekksepa töökojas õpipoisina. Meie töökoda oli laupäeviti suletud, sest mu peremees Johannes Jürissaar (endine Jürgenson) pühitses hingamispäeva. Ta oli varem olnud evangelist ning tegutsenud Narvas reformisti ehk usupuhastuse liikumises ning armastas ikka jutustada usulistest sündmustest, mida mina huviga kuulasin.
Siis kutsus minu sõber Ralf Korpman mind liituma temaga kolportööritöös. Mina küsisin, mis töö see on. See olevat usulise ja tervishoidliku sisuga ajakirjade müümine. Mul õnnestus mõneks ajaks töölt vabaks saada ja ma läksin temaga kaasa Põhja-Rootsis asuvasse Gävle linna. Laupäeval läksime seal adventkirikusse. Üks daam, kellel oli õmblustöökoda, kutsus meid ilma üürita enda juurde elama – see juhtus peale seda, kui ta sai teada, et me müüme usulist kirjandust. Tema tingimus oli, et me jutustaksime talle oma kogemustest. Meil aga oli juba ühte hotelli tuba võetud. Raamatuid müümast tulnud, paigutas mu sõber hotellis raha ühte kohvrisse. Ühel päeval, kui me hotelli tulime, avastas mu sõber, et raha on kohvrist kadunud. Nähtavasti olid koristajatel tubade võtmed ja keegi oli raha ära varastanud. Ralf otsustas, et nüüd läheme selle adventistist naise juurde ja võtame tema lahke pakkumise vastu.
Sellelt naiselt kuulsime, et nende kogudusse oli hiljuti vastu võetud üks suur perekond nelipühi kogudusest. Nüüd oli nende endine pastor nelipühi kirikust kutsunud neid sinna oma uuest usust tunnistama. Ja kuna nad olid adventkoguduses uued liikmed, kutsusid nad kedagi kaasa neid aitama. Ka meie otsustasime seda tunnistust kuulama minna. Kirik oli rahvast täis. Nende pastor rääkis pikalt kümne käsu ja hingamispäeva pidamise vastu. Uue seaduse ajal ei olevat me enam käsu all, vaid armu all ja Kristus olevat meid käsuorjusest vabaks ostnud. Kui ta viimaks hinge tõmbas, palusin mina sõna. Ma olin oma peremehe käest palju õppinud ja lugesin nüüd Luuka evangeeliumi 18. peatükist 18. ja 20. salmi: „Ja üks ülem küsis temalt ning ütles: „Hea õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?“ Jeesus vastas: „Käsud sa tead: sa ei tohi abielu rikkuda, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi valet tunnistada, sa pead oma ema ja isa austama!“”
Siin õpetab Jeesus selgelt, et kümnele käsule kuuletumine on vajalik. Käsk näitab, mis on üleastumine ehk patt. Jeesus tuli, et meid oma ohvrisurmaga Kolgatal patust lunastada. Kui me Kristuse oma Lunastajana vastu võtame, siis me pole enam käsu needuse all, vaid armu all. Jeesus ütleb patusele: „Mine ja ära tee enam pattu!“ (Jh 8:11) Kui me nüüd elame Jeesuse armus, siis me enam meelega ei patusta.“
Oi, kui pahaseks sai nüüd nende pastor. Ta muutus isiklikuks ja ütles: „Sul, noormees, on vale teoloogia,“ ja lisas veel palju muud. Ma tõusin üles ja kõndisin uksest välja. Pärast kuulsin Ralfilt, et üks noormees, kes oli meie kooli lõpetanud, luges selle peale Pauluse sõnad: „Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me pole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi!“ Oli siis Piibli kinni pannud ja sellega oli koosolek lõppenud.
Ega me vahest ei teagi, kus me oma suu peame avama. Aga et me oleksime valmis sõna sekka ütlema, peame teadma, mida Piibel õpetab!
Olev Tralla Kanadast
„Ja kuidas nad võivad uskuda temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata?“ küsib Paulus Rm 10:14. See küsimus paneb vastutuse kõigile meile, kes Teda tunneme. „Sest kui ma armuõpetust kuulutan, ei ole mul sellest kiitlemist, sest mu kohus on seda teha. Ja häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta!“ jätkab Paulus sama teemat 1Kr 9:16. See häda kuulutamine on mind mitmel korral tõsiselt noominud. Mul pole mingit õigustust, kui ma Jumala Sõna oma suu ja eluga ei kuuluta. Kui ma tunnen Jeesust, kes minu eest on oma elu andnud, kui ma tunnen armastavat Isa, kes on oma Poja minu eest andnud pilgata ja mõnitada, minu patukoormat kandma ja minu eest täiesti ülekohtust surma surema, siis pole mul mingit õigust ega õigustust vait olemiseks ja tõesti „häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta“.
Kord olevat keegi küsinud kuulsalt evangelistilt Dwight Moodylt, miks on tema evangeeliumitööl nii head tagajärjed, mille peale mees küsis vastu: „Keda sa seal eemal näed?“ Mees vastas, et inimesed liiguvad seal pargis. Selle peale ütles Moody: „Sina näed seal inimesi, aga mina näen hingi, kes lähevad hukka, kui ma neile evangeeliumi ei kuuluta!“ Minu küsimus täna on: keda sina täna näed? Kas sa näed enda ümber inimesi, kes lähevad hukka, kui sina neile evangeeliumi ei kuuluta? Ja kui sa näed „valesti“, kas oleks kasu silmasalvist, mida Jeesus annab nõu Temalt osta?
